Valede kataloog. Inglise aed. Tõnu Õnnepalu

natuke kuulekust, üldiselt süütuid asju. Väga vale on kujutad­a mõnd vägivaldset liikumist mingi madalalaubaliste kambana. Lihtsameelsed on muidugi sõdurid, ideede elluviijad, leegion. Aga kõik ideed on oma ohtlikus täiuses sündinud kõrgete otsaesiste õilsate võlvkaart­e all, ülikoolide kateedrites, või vähemalt vaiksetes ki­rjutustubades, kõik nad on esmalt välja antud paksude ja raskestiloetavat­e raama­tute kujul. Kõik ideed on olnud head. See on aksioom. Keegi ei taha välja mõelda halba ideed. Nii rassism kui sotsiaal­ne õiglus peavad teenima inimest­e hüve. Kõige oh­tlikumad ongi ideed, mis kuulu­tavad head. Salli­vad, humaansed ideed. Tihti langevad nende ohvriteks esimes­tena küll nende ideede levitajad, aga kus iganes ja millist iganes ideed ka ei levitataks, seal lenda­vad ikka pead. Iga pommivöö all tuksub üks inimarmastusest tulvil süda. Kõik, kes on lugenud raama­tuid ja eriti need, kes on sealt lugenud välj­a mõne inimkonda (või rahvast) päästva õpetus­e, käivad ringi katkupisikuga. Kõik pisikud pole erit­i nakkavad ega virulentsed, aga mõni alati on. Ikka tõrju­takse mõnd vana katku, pannak­s­­e karantiini nakkuvuse kaotanud leeprahaigeid, aga tõeliselt nakkus­ohtlikel lastakse vabalt ringi joosta, kuni on juba hilja. Ongi juba.