Tütarlaps ja öö. Guillaume Musso

mulle ka oma kavatsust Prantsusmaale naasta.

      „Kas sa kedagi õpetajatest oled näinud?” uuris ta.

      Näitasin peaga N’Dongi, Lehmanni ja Fontana ehk matemaatika-, füüsika- ja bioloogiaõpetajate poole.

      „Sadistid kampas koos,” märkis Fanny neid pildile püüdes.

      „Selle koha pealt ei saa sulle vastu vaielda. Sa töötad Antibes’is?”

      Ta noogutas.

      „Ma olen juba kaks aastat Fontonne’i kardioloogiaosakonnas töötanud. Ma ravin su ema. Ta pole rääkinud?”

      Minu vaikimisest sai ta aru, et ma ei teadnud sellest midagi.

      „Pärast kerget infarkti on ta jälgimise all, aga kõik on praegu normis,” kinnitas Fanny.

      Olin nagu puuga pähe saanud.

      „Meil on emaga keerulised suhted,” vastasin mina, et teemat vältida.

      „Nagu kõigil poistel või mis?” märkis ta ega esitanud rohkem küsimusi.

      Siis osutas ta veel ühe õpetaja poole.

      „Vaat tema oli äge!” hüüatas Fanny.

      Mul kulus hetk aega, enne kui ma ta ära tundsin. DeVille, ameeriklannast õpetaja, kes andis ettevalmistuskursusel inglise kirjandust.

      „Ja ikka veel täitsa püss,” ohkas Fanny. „Nagu Catherine Zeta-Jones!”

      Õpetaja DeVille oli oma meeter kaheksakümmend pikk. Ta kandis kõrgeid kontsi, liibuvaid nahast pükse ning ilma kraeta jakki, tal olid pikad ja sirged juuksed, mis langesid õlgadele nagu pulgad. Saleda, sihvaka kehaehituse tõttu paistis ta noorem kui nii mõnigi tema endistest õpilastest. Kui vana ta oli, kui ta Saint-Exi saabus? Kakskümmend viis? Kõige rohkem kolmkümmend. Kuna olin valinud teaduskallaku, polnud ta mind kunagi õpetanud, aga mäletasin, et õpilased hindasid teda väga, eriti mõned poisid, kes teda peaaegu kummardasid.

      Silmitsesime Fannyga mõnda aega vanu koolikaaslasi ja jagasime mälestusi. Mulle meenus teda kuulates, miks ta mulle alati nii väga meeldinud oli. Fannyst õhkas positiivsust ja energiat. Ja tal oli hea huumorisoon, mis ei tule kunagi kahjuks. Ometi polnud tema lapsepõlv kerge. Tema ema oli kaunis, tõmmu, õrna ja samas tapva pilguga blondiin, kes töötas Cannes’is Croisette’i bulvaril rõivapoe müüjana. Kui me esimeses klassis käisime, jättis ta oma abikaasa ja kolm last, et järgneda ülemusele Lõuna-Ameerikasse. Enne kui Fanny Saint-Exi internaati vastu võeti, elas ta pea kümme aastat isa juures, kes oli ehitusel toimunud tööõnnetuse tõttu halvatuks jäänud. Ta kasvas koos kahe vanema vennaga, kellest kumbki polnud just helge pea, viletsas sotsiaalkorteris. Sellises kohas, mida Antibes-Juan-les-Pins’i turismivoldikust juba naljalt ei leia.