juba tapetseerin ja värvin, aga Peik on üsna vait.
„Ta võttis kõik kuni palgini maha, palk oli korralik. Vooder on vahetatud. Siin on tööstusvool. Kaev on korralik ja vesi on majas sees. Naabrid jäävad üsna kaugele, olete siin üsna omaette.“
Et maja on kahekorruseline, on iseenesest juba luksuslik ja maakohas natuke harjumatu, aga eks see pajatabki küla hiilgavast ajaloost. See on ju lõpuks mõisaküla.
Riima käib ja seletab. Pole paha! Tean, et tööstusvool on oluline. Küllap on asi töökindluses ja suuremas võimsuses, pumbad ja muu selline vajavad voolu. Lause „vesi on majas sees“ tähendab maal hoopis enamat, kui igapäevase veevärgiga harjunud linlane ette kujutab.
Maamaja ja kõrvalhoonete kordaseadmine on suur ja kallis töö.
Ei mäletagi täpselt, kas Riima mainib ka, et maja kordaseadmine käis perele lihtsalt üle jõu, aga see on väga usutav. Maja korrashoidmine ja haljastustööd üksildases kohas on pidev töö, lisaks peab raha teenima. Laste kooliteema võis olla viimane piisk karikas, kõik kokku sundiski maja müüki panema.
Saarelt on kahjuks sageli lahkutud, kui lapsed teismelised, mitmekesisemate võimalustega linnakoolidesse. Samas on Vormsile viimastel aastatel ka tuldud just kooli ja laste pärast, kõigile ju ei sobi suured linnakoolid. Vormsi kool pakub praegu paindlikke õppimisvõimalusi, aga see pole sel hetkel minu maailm. Kahele täiskasvanule tundub koht igati sobiv suvitamiseks ja uuteks väljakutseteks.
Vormsi lugu aga lausa pakatab eksootikast. Minu jaoks on see raskesti ligipääsetav endine Nõukogude Liidu piiritsoon, täis avastamisvõimalusi. Mul pole Vormsiga küll mingeid sidemeid, aga olen oma lapsepõlved veetnud vanaema juures Saaremaal Metskülas Tuhkana ranna lähedal, seega tean, mida tähendab liidu läänepiir.
Mu soomerootsi juurtega mees Peik võib ehk mingit esivanemate kutset rohkemgi tunda, sest Vormsi asustus on justnimelt soomerootsi päritolu, peamiselt Uusimaa rannikurootslaste väljarännu tulemus.
Rannarootslaste järsult lõppenud ajalooga saan tuttavamaks hiljem, saarel ringi sõites, naabritega juttu ajades ja raamatuid lugedes.
Sellal näen ma vaimusilmas vaid kasside uskumatuid seiklusi krunti ümbritsevas tihnikus, põgenemist kährikute ja rebaste eest. Klõpsin pilte oma väikesest punasest Fabiast majade taustal, fantaseerin maaelust nagu ajakirjas: sõidad kohale ja hakkad grillima. Vahepeal ujud, istutad midagi või rohid, aga see pole kohustuslik. Kui tõesti tahad, kasvatad tomateid ja kurke! Kahe nädalaga saad iseenesest pruuniks ja keha on tänu aiatöödele igapäevastest grilliroogadest hoolimata vormis.
KARM AJALUGU, KARM TÄNAPÄEV
Kui teise päeva hommikul valgeks läheb, otsustame saarele tiiru peale teha. Mis muud kui kaart ette: Vormsi saare peatee on kaheksakujuline, ristmikuga Hullo külas. 1999. aastal on läänepoolne suur ring veel kruusatee, nüüdseks on kruusateid veel Sviby ja Rumpo vahel ning Håkabackeni ja Borrby vahel.
Kiviklibu ja lahmakad vetesügavusse kaduvad paekiviastmed mere piiril uhke majakaga Saxby rannas avamere ääres on teise Vormsi-päeva hele laks. Saxby rannikuga võrreldavat kohta saarelt mujalt naljalt ei leia ja ma ei püüagi siin olla originaalne: turistidele siin meeldib ja kõrghooajal on siin alati keegi veel. Kunagisest Saxby sadamast on aga järel vaid muuliriismed.
Praegu on Vormsi vallas töös plaan Sviby jahisadam taastada ja see uuesti käiku lasta, sest saarele on kolinud ettevõtlikke ja mõjukaid laevaomanikke.
Lubjakivide kasinus, miniatuursed pihlakad ja kuused, mille oksad roomavad kiviklibuses pinnases kleidina laiali, on koos majaka üksildase torniga nagu postkaardi jaoks loodud kaader. Need roomavad kuused on Vormsile omased, võib-olla isegi ainulaadsed, arenenud soolases tuules vastupidamiseks.
Esimesest kohtumisest Saxbyga jääb meelde tuuline novembrivalguses rand, mis oligi veel paar aastakümmet tagasi kõige karmim piiritsoon, sest Saxby rannikult saab avamerele ja siitkaudu võis nõukogude kodanik põgeneda. See oli kõige suurem kuritegu NSVLis – riigi reetmine.
Saxby on tähelepanuväärne koht rannarootslaste dramaatilises ajaloos, millest pikemalt jutustan eraldi peatükis. 1990. aastal, kui Eesti jälle vabaks sai, tulid saarelt 1943–44 lahkunud rootslased valge Baltic Stari kruiisilaevaga just sellele rannikule tagasi kodusaart vaatama, tähistades ühe, suletud ajastu lõppu. Sajad inimesed toodi paatidega laevast maapinnale, kust oldi lahkutud peaaegu 50 aastat tagasi, lapsena.
Saare keskus Hullo tervitab meid 1999. aastal sovhoosikolhoosiaegse lagastatud maastiku, suvaliste töökodade, masinaromude ja väikese mahajäetud vene kirikuga. Eri ajastud ja võimud, mis siit üle käinud, on igaüks saare „pealinna“ oma jälje jätnud. Hullos on tollal kõik veel kuidagi eriti ripakil, põhjuseks võimu äkilised vahetused ja minnalaskmine.
Kiriku lagunema jätmine oli 1990ndatel ka poliitiline žest, mida tunnistab oma hinnangutes ka Maalehe kirjastuse 1999. aastal välja antud Vormsi teejuht1, mis kiidab ehitise hülgamist takka. Kiriku ümbrus, mis võiks olla üks saare peaväljakutest, on töökodade ala, seda kasutatakse prügi mahapaneku kohana, see on täis vanu külmutuskappe, taara- ja olmejäätmete konteinereid.
Kiriku varemete taga on vana kalmistu, sealt läheb tee vanasse mahajäetud sovhoosiaegsesse bensiinijaama. Hüljatud olekuga kalmistul on helilooja Cyrillus Kreegi isa Konstantin Kreegi ja tuntud sordiaretaja Jaan Spuhl-Rotalia haud. Cyrilluse isa töötas saarel õpetajana.
Ühel garaažil, mis on siiamaani päästeameti kasutuses, jääb silma punastest tellistest hoolikalt laotud aastaarv 1964. Tee lähedal kõrge rohu sees ülekasvanud sirelipuhmas on viisnurgaga mälestuskivi – seal on suures isamaasõjas langenud nõukogude armee sõdurite ühishaud, kuhu on istutatud mõned lilled.
Kena rootslasteaegne Hullo keskus, mis on nüüdseks üles löödud, algab vana vallamaja ja koolimaja juurest. Saarele esimest korda tulles tasub Hullo ristmikul aga silmad kinni pigistada, et depressiivse maastikuga oma esimest muljet muidu igati armsast saarest mitte rikkuda. Tänapäeval on saare keskse ristmiku ümbruse kohta samuti arendusplaan olemas. Ristmiku ümbruse tööstuslik ala plaanitakse jätta parklaks. Ajaloolised objektid, ühishaua ümbrus ja kirik on korrastatud ja vähemalt konserveeritud. Ehk tulevikus ka avatud muuseumina või kasutusel kontserdipaigana. Päästeameti hoone läheduses on üks elamukrunt ja platsile peaks kerkima ka üks ärihoone.
Tee äärde rajatud Alexela tankla jätkab tööstuspiirkonna traditsioone – ja kus see kauaoodatud bensiinijaam peakski tänapäeval olema, kui mitte peamisel ristmikul, kuhu mahuvad ka suuremad masinad, näiteks metsaveoautod, diislit võtma!
Nüüdseks suletud pood vanas nõukaaegses tellismajas on saarel meie tuleku aastal üks koht, kus on elumärgid olemas.
Uks on lahti, mis muud kui uudistama. Ometi inimesed!
Leti juures viskab üks poolkasukas vindine külamees villast nalja elurõõmsa, õhetavate põskedega müüjaprouaga. Rohkem pole ega tule kedagi. Päris vormsilased! Üksikute külalistena pakume meie kohalikele ilmselt sama suurt mõtteainet kui nemad meilegi. Kes need poolearulised siia saarele sellisel ebatavalisel ajal tulnud on ja mida nad siit tahavad?
Hämaras ja kõledas poesaalis on külmletis lahtine vorst ja juust, mida müüja parajaks lõikab, piimatooted, Mehukatti, Voimix. Kasina, aga asjakohase toiduvaliku kõrval särab rikkalik alkolett, nagu siiamaani maapoodides tavaks. Kunstlilled, sellal kohustuslik dekoratsioon igas avalikus kohas, ja napp undav neoonvalgus süvendavad kõledat üldmuljet ja viivad ajas otsekui kümme aastat tagasi, ehkki ka Tallinnas on sellised poed kakskümmend aastat tagasi Lasnamäe keldrites veel alles. Peale selle on liiga suures ruumis pandud pooltühjadele lettidele välja suveniirid ja humanitaarabi riided, 1990ndate kohustuslik kaubaartikkel.
Ebasõbraliku