ta seisis, vihmamantel seljas, ja silmitses mind ujedalt, ning alles siis, kui ma hüüatasin: „Teie, kolonel!”, naeratas ta ja sirutas mulle käe.
„Kuidas sul läheb, mu poiss? Olin kindel, et see pead sina olema. Taevake! Kuidas sul läheb, mu poiss?”
Kuigi tema silmadesse olid ilmunud pisarad, oli tema olekus endiselt midagi kohmetut, otsekui pelgaks ta, et see meenutus minevikust võib mind pahandada. Tegin, mis suutsin, et temaga taas kohtudes rõõmsana paista, ning kui väljas algas paduvihm, seisime meie kitsukeses raamatupoes ja ajasime juttu. Sain teada, et ta elab endiselt Worcestershire’s, et ta oli sõitnud Londonisse matusele ja otsustanud, et võib siis juba „natuke pikemaks jääda”. Kui ma küsisin, kus ta peatub, vastas ta midagi ebamäärast, mistõttu kahtlustasin, et tema öömaja võib olla õige tagasihoidlik. Lahkumisel kutsusin ta järgmiseks õhtuks endaga õhtustama ning ta võttis mu kutse õhinal vastu, kuigi paistis kohkuvat, kui nimetasin Dorchesteri hotelli. Ent ma jäin endale kindlaks. „Lubage, et ma kasvõi selle vähesega teie kunagise lahkuse eest tasun,” anusin ma, ja lõpuks ta soostus.
Nüüd tagasivaates tundub see, et mu valik just Dorchesterile langes, mõtlematuse tipp. Lõppude lõpuks olin ma juba hakanud aimama, et koloneli rahaline seis pole kiita; samuti oleksin pidanud mõistma, kui alandav see talle oleks, kui ma ei laseks tal tasuda vähemasti tema osa arvest. Ent tollal ei mõelnud ma niisugustele asjadele üldse; küllap olin ka liiga haaratud püüdest näidata vanahärrale selle muutuse kogu ulatust, mis oli minuga toimunud sestsaadik, kui ta mind viimati nägi.
Selle viimase eesmärgi saavutasin ilmselt üpris kenasti. Juhuslikult oli mind üsna hiljuti kahel korral Dorchesteri hotelli õhtusöögile kutsutud, nii et sel õhtul, kui me kolonel Chamberlainiga sisenesime, tervitas sommelier meid sõnadega: „Meeldiv teid jälle näha, härra.” Olles jälginud, kuidas ma ülemkelneriga vaimukusi vahetasin, enne kui me suppi sööma asusime, puhkes kolonel äkitselt naerma.
„Kujuta vaid ette,” ütles ta, „et see on seesama väike törts, kes laeval minu käekõrval nutta tihkus!”
Ta naeris veel natuke, kuid lõpetas siis järsult – ehk kartis, et ta poleks ehk üldse tohtinud seda teemat üles võtta. Kuid mina naeratasin talle rahulikult ja ütlesin:
„Küllap olin sellel reisil teile paras nuhtlus, kolonel.”
Vana mehe nägu süngestus hetkeks. Siis ütles ta tõsiselt: „Asjaolusid arvestades olid sa minu meelest äärmiselt vapper, mu poiss. Äärmiselt vapper.”
Seejärel, nagu ma mäletan, tekkis kuidagi kohmetu vaikus, mis katkes, kui me mõlemad mainisime supi eriti hõrku maitset. Kõrvallauas naeris lõbusasti keegi ohtralt juveelidega ehitud daam, ning kolonel heitis tema poole üpris taktitu pilgu. Siis paistis ta otsusele jõudvat.
„Naljakas küll, kas tead,” ütles ta, „aga ma mõtlesin selle peale, enne kui täna õhtul välja tulin. Sellele, kuidas me sinuga esimest korda kohtusime. Ei tea, kas sina seda üldse mäletadki, mu poiss. Vaevalt küll. Lõppude lõpuks oli sul tookord muresid ülearugi.”
„Vastupidi,” ütlesin mina. „See juhtum on mulle väga elavalt meelde jäänud.”
See ei olnud vale. Veel nüüdki, kui ma hetkeks silmad sulgeksin, võiksin vähese vaevaga viia end vaimus tagasi Shanghai kirkasse hommikusse ning härra Harold Andersoni kabinetti, kes oli mu isa ülemus suures firmas Morganbrook & Byatt. Ma istusin toolil, mis lõhnas läikima hõõrutud naha ja tammepuu järele – tavaliselt võib niisuguseid toole leida mõne muljetavaldava kirjutuslaua tagant, kuid sel korral oli tool tõmmatud lauast eemale ning asetatud keset tuba. Aimasin, et seda tooli kasutatakse üksnes kõige tähtsamate isikute vastuvõtuks, ent seekord, arvestades asjaolude tõsidust või siis otsekui lohutuseks, oli see antud minule. Samuti mäletan, et kõigist mu pingutustest hoolimata ei suutnud ma leida viisi, kuidas sellel toolil väärikalt istuda; eelkõige tundus mulle võimatu leida asendit, mis oleks lubanud mul mõlemad küünarnukid tooli peenelt nikerdatud käetugedele toetada. Lisaks oli mul tol hommikul seljas uhiuus, mingist karedast kangast pintsak – ma ei tea, kust see pärit võis olla – ning tõsiasi, et mul oli kästud see nii inetult kurguni kinni nööpida, põhjustas mulle äärmist piinlikkust.
Toal oli uhke kõrge lagi ja ühel seinal suur kaart, ning härra Andersoni kirjutuslaua taga olid avarad aknad, kust lõõskas sisse päike ja oli tunda kerget tuulevinet. Ma kujutan ette, et minu pea kohal laes pidid pöörlema ventilaatorid, kuid seda ma tegelikult ei mäleta. Mäletan vaid, kuidas ma istusin sel toolil keset tuba ning olin kõikide tõsise hoole ja arutelu keskpunktiks. Kõikjal minu ümber kõnelesid täiskasvanud üksteisega, enamasti seistes; vahepeal astusid paar-kolm neist akna juurde, kus üks asjaosalistest püüdis vaoshoitud häälel teistele oma seisukohta selgitada. Mäletan ka, et mind üllatas, kuidas härra Anderson ise, pikk ja hallinevate juustega ning suurte vuntsidega mees, käitus minuga nii, nagu oleksime vanad sõbrad – koguni sedavõrd, et mulle vahepeal tundus, nagu oleksin temaga tuttav olnud, kui ma väiksem olin, ning selle vahepeal unustanud. Alles palju hiljem tegin kindlaks, et meil enne seda hommikut poleks olnud mingit võimalust kohtuda. Kummatigi oli ta võtnud endale onu rolli, naeratas mulle pidevalt, patsutas mu õlga, müksis mind ja pilgutas mulle silma. Ta pakkus mulle teed, öeldes: „Nii, Christopher, see teeb sul meele rõõmsaks,” ning kummardus, et mulle otse silma vaadata, kui ma teetassi vastu võtsin. Sellele järgnes uus sosistamine ja arutelu üle terve toa. Siis ilmus härra Anderson uuesti minu ette ja ütles:
„Niisiis, Christopher. Kõik on paika pandud. Siin on kolonel Chamberlain. Ta on lahkesti nõus sind turvaliselt Inglismaale saatma.”
Ma mäletan, et sel hetkel jäi tuba täiesti vaikseks. Tõtt-öelda on mul mulje, et kõik täiskasvanud tõmbusid tagasi ning jäid publikuna seina äärde seisma. Ka härra Anderson eemaldus viimase julgustava naeratusega. Siis märkasingi ma esimest korda kolonel Chamberlaini. Ta lähenes mulle aeglaselt, kummardus, et mulle otsa vaadata, ning sirutas siis käe. Mulle tundus, et peaksin tema kätt surudes püsti tõusma, kuid ta oli oma käe nii kiiresti mulle vastu sirutanud ja mina tundsin end oma toolil otsekui paigale aheldatuna, niisiis haarasin tema käe, ise ikka veel istudes. Mäletan, kuidas ta siis ütles:
„Vaene poiss, tõesti. Kõigepealt isa. Ja nüüd ema. Küllap tundub sulle, nagu oleks terve maailm sinu ümber kokku varisenud. Aga homme asume kahekesi Inglismaa poole teele. Seal ootab sind tädi. Nii et ole vapper. Küll sa ennast varsti jälle kogud.”
Korraga oli mu hääl täiesti kadunud. Kui lõpuks rääkida suutsin, ütlesin ma: „See on teist tõesti väga lahke, härra. Ma olen teie pakkumise eest väga tänulik ja loodan, et te ei pea mind kohutavalt ebaviisakaks. Aga kui te pahaks ei pane, härra, siis minu meelest ei tohiks ma praegu Inglismaale sõita.” Ja siis, kui kolonel otsekohe midagi ei vastanud, ma jätkasin:
„Sest vaadake, härra, detektiivid töötavad suure hoolega, et mu ema ja isa üles leida. Ja need on Shanghai kõige paremad detektiivid. Ma olen kindel, et nad leiavad mu vanemad juba õige pea.”
Kolonel noogutas. „Ma olen kindel, et ametivõimud teevad kõik neist oleneva.”
„Nagu te mõistate, härra, hindan ma teie lahkust kõrgelt, aga ma arvan, et minu reis Inglismaale ei osutu lõppkokkuvõttes üldse tarvilikuks.”
Mäletan, et siinkohal oli toas kuulda pominat. Kolonel noogutas endiselt, otsekui kaaluks ta mõttes midagi põhjalikult.
„Sul võib tõesti õigus olla, mu poiss,” ütles ta lõpuks. „Ja ma loodan siiralt, et see ongi nii. Aga igaks juhuks võiksid sa ikkagi minuga kaasa tulla. Ja kui sinu vanemad kord leitakse, saadavad nad kellegi sulle järele. Või mine tea, ehk otsustavad nemadki Inglismaale sõita. Nii et mis sa arvad – ehk sõidame meie sinuga homme ikkagi Inglismaale? Siis aga ootame ja vaatame, mis edasi saab.”
„Aga, härra, saage aru, palun vabandage mind. Detektiivid ju otsivad minu vanemaid. Ja need on tõesti kõige paremad detektiivid.”
Ma pole päris kindel, mida kolonel selle peale vastas. Ehk noogutas ta ikka veel lihtsalt pead. Ometi kummardus