Metsmees. Richard Janno

oma peakäharat. „Sinna sa muidugi tüürid välja, seda sa ei kannata! Teate, härra Rander, mu mees on niisuguseis asjus säärane põikpea, et on päris piinlik. Ärge kuulake teda, las ta jorutab.“

      Huuled on tal värvitud, sitikal, ja kulmudki ei ole vist päris ehtsalt nii mustad… mõtles Rander ja peatas pilgu proua rasvatäidlasel näol. Aga hõimuasjandus teda huvitab ja ta on murdeuurimiseski korrektselt teadlik…

      Proua jätkas: „Ta ajab Liigi sedasi viltu. Kõik, mis rahakopikat sisse ei too, on tema meelest niisugune asi, mis kuhugi ei kõlba. Selle üle on meil alati suured lahingud. Ja Lii…“

      Lii mossitas huuli. „Ah, jäta, ema, nüüd need asjad — mis me neist arutame. Võtke ometi ette, härra Rander, ja ärge unustage oma naabrit. — Aga kuulge, te olete ju preili Riisi jätnud hoopis unustusse, kuidas siis sedasi saab!“

      „Õigus, andke andeks, preili Riis, ma olen nii kohmakas neis peenis kombeis. Mida tohin pakkuda — sülti, heeringat, sinki, sprotti? Ei soovigi? Ei, ei — võtke ikka natukegi, nii minu väljapäästmiseks ummikust. Sööge, nõnda öelda, minu ohvriks üks tükk seasülti.“

      Preili Riis viristas huuli, siis lõikusid teravad jooned silmaveertele ja ta ihatas naerule. Nii peenele, nagu oleks keegi päkkade vahel puhunud rohukõrrest vilepilli. Ta punased põsed lõid veretama ja kõrvalestad värisesid.

      „Kuulete, kuidas ta naerab?“ sosistas Rander Liile. „See otse matab hinge, taob pähe teravaid naelu ja mu silme ees lööb pimedaks. Ai, kuidas inimene ometi sääraselt oskab uilatada!“

      „Olete ikka veel armunud?“

      „Hullusti. Teie ei suuda seda mõista: mul kaob kõik silme eest — ta nägu, kael, silmad, ta kleit ja sukad, kuulen ainult seda häält, seda vilepeent, ihatamist. Ja mu rinnus väriseb kaheks, langeksin praegu ta ette põlvili, suleksin silmad ja ainult kuulataksin…“

      Lii vajus mõttesse. Ta silme ümber lõid varjud mänglema ja kahvlikene rippus lõdvalt taldriku kohal. Haaras närvlikult leivakandmiku järele.

      „Peaksin talle seda ütlema?“

      „Ei, ei, taevas hoidku! Siis olen mina ainult narr ja naeruväärt. Ta ihatab mulle näkku ja jookseb minema. Mul ei vea naistega…“

      Lii naeratas tõrjuvalt. „Seda teie muidugi räägite! Küll me teame juba! Tunnen teid küll vähe, aga mõnikord olen siiski silmanud. Mäletate, kord maskiballil?“

      Rander mõtles ja valas klaasid täis.

      „Misukest te mõtlete?“

      „Noh, seekord, kui minu koju saatsite ja enne seda oli suur tegemine, et paarist naisest lahti saada.“

      „Ah, tookord! See oli niisama… niisama… Te ei joogi, preili Lii? Natuke veini?“

      „Tänan. — Ja siis, kas mäletate seda õhtut seal „Vanemuises“, all — kunagi maipeol? Kui istusime ühes lauas…“ Lii lõkatas naerma ja ulatas veiniklaasi huultele. „Seal näis ju hoopis teine lugu olevat! Kas seal ka ei vedanud?“

      „Sedasi, preili Riis — mees peab olema tugev ja rahakas, muidu on ta ainult ristiks ja viletsuseks!“ hõisatas advokaat laua otsast, jõudnud oma naabripreiliga tõsisemate eluküsimuste juurde. „Jaa, härra magister, lööge teiegi oma hõimuverele jalad püsti, siis võin siin preili Riisile ometi soovitada tublit poissi! Proosit! Nah, Kustas, oled seekord hea napsu teinud, laseme käia!“

      „Teie isa veab minugi vägisi lahingu­rünnakusse, preili Lii. Hea küll, kui teie lubate, ma põrutan siit paar sumakat vastu. Proosit, härra advokaat! Kõigepealt, jätan seekord murdeuurimise mängust välja ja liigutan veidi teie seda suuremat verivaenlast — hõimuvärki, nagu ütlete. Teie kõnelesite ennist, et mul olevat suured tõmbenabad selle vennavere poole. Teil on õigus, mind veab selle ligi. Mul kisub iga uhke asi südame manu…“

      „Uhke asi! Hõhõõ! Proosit! Uhke asi?!…“

      „Jah, uhke ja verev! Ma olen kaugel sellest magedast tiigiveest, millesse meil tihtigi seda asja püütakse sukeldada. Ei, ei — ma ei salli, taevas hoidku, seda siirupit ja suhkrumoosi hõimusildade ja vennaarmastuse kudrutamisest, kuid… Vaadake, teie visklete päevast päeva oma aktihunnikute ja naabritüssamiste ja varguselugude ja roimade otsas… Ja vekslinõudmiste kohutava hunniku kallal. Nagu minagi — kuigi mul on hoopis teistlaadi hunnikud, aga siiski kaunis vastikud hunnikud. Ja kui ma siis lõikan enesele paar vaba tundi ja mõtlen nii: näed, siin istud sa kui teomees sõnnikupraami otsas, aga seal… seal kaugel kuski üle mere ja üle metsade ja üle jõgede on rahvaid palju ja musttuhat, kes kõnelevad sinu keelt — kuigi veidi teisel kujul —, elavad pimedais onnides ja koobastes, otsivad väljapääsu, ahastavad käsivarsi. Palju rahvaid, killustatud pisi-pisikestesse lõigetesse, rahvaid, kelle minevikku kannavad uhked leheküljed, sõjasangarid ja muistne vaba tulelõkendus!

      Ja vajun siis sügavasse enesesse. Kui saaks need rahvad kõik vaimujõuga ära toita, sulgeda nende soontesse mässu ja rammu, anda neile pihku relvad ja täägid, ja kui siis…

      Kui siis tõusevad need pojad ja tütred metsade ja mägede tagant, Uuralist ja Volga tagamailt, Siberist ja Jäämere lagendikelt, murravad tõkked ja paisud, mis neid seni hoidnud kui ahelais, ja tulevad siia… meie juurde. Lööme sidemed üle mere, paneme tunglad mägede otsa ja käib soome soo uljas võiduhüüd üle maade ja rahvaste…“

      Rander väristas pead, see kumenes ja hõõgus. Ta tühjendas klaasi.

      „Üle maade ja rahvaste… lendavad ratsud ja hiilgavad piigid, trummid põrisevad porisel maakamaral… Nii — see on minu meelest see hõimuvärk, see mis mind tõmbab ja kisub, paneb hellitama Peedrat ja iga meest, kes sealtpoolt metsikuist laantest tuleb…“

      „Fantaasia!“ põristas advokaat. „Puha muinaslugu!“

      „Olgu muinasjutt! Kõik algab siin ilmas muinasjutust. Kas… kas polnud säärane laudki, nagu praegu siin, kubisev ühest ja teisest palast, teie esivanemate põlluhurtsikus ainult muinasjutt, uhke lossiga seotud kättesaamatuks unistuseks? Ja ometi, härra Suik, nüüd istute siin ja lööte skumbriat hamba alla ega mõtle millelegi! Ja peaasi — muinasjuttu peab olema siin ajalikus elus, muidu… muidu mina küll ei suuda elada, muidu kõngen ja kuivan kokku kui präänik. Kui muud pole — olgu siis hõimuvärkki selleks saagaks, millest kustutan oma jänu.“

      „Noh, see on juba nii umbes taevariigi jutt, millest mul pole mõhkugi taipu. Ja mida mul pole vaja…“