Palgasõdur. 3. osa. Jaht tuumakohvritele. Калле Кландорф

Mändmaa sellest kuuldes. Viinaosakond. Kogu selle osakonna teabevahetus hakkab kandma V-tähte. Mehed saavad omaette kabineti ka veel. Kokkuleppe kohaselt antakse neile nelja peale kaks autot ja ka kaks bensiinikaarti. Mändmaa lubab advokaatidele, et kasutab neid asju heaperemehelikult. Esimene V-osakonna koosolek tehakse kohe esmaspäeval kell 10.00. Enne seda, nädalavahetusel rääkis Mändmaa alkoholitootjate ettepanekust naisele. Emand Mändmaa arvas, et kaasa võiks ennast küll pisut tuulutada. Mändmaa mõistis, et naine kardab, et ta mees läheb rooste ja kaotab kvalikatsiooni. Ta sai naise vastusest aru, et naine uskus ikka veel, et küllap mees läheb kunagi politseisse tagasi, kui ajad muutuvad. Mändmaa seda ise enam eriti ei uskunud.

       Turvaaugu otsingud

      Olen jälle üksi oma mõtetega. Majorid, polkovnikud ja kindralid on kadunud ja pean alustama mõttetööd oma peaga. Niisiis ülesanne on leida tuumarelva smugeldajad ning võimalusel informeerida nendest GRUd. Kui võimalust ei ole, siis tegutseda oma äranägemise järgi. Igal juhul need kohvrid ei tohi Eestist kaugemale jõuda. Kes need võiks olla, kellel oli võimalus kohvreid varastada? Ilmselt endised sõjaväelased. Võimalik, et isegi KGB või GRU endised, miks mitte ka praegused töötajad? Kes on nende kontaktid siin, Tallinnas? Kuidas need kohvrid siit üle piiri kavatsetakse viia? Kas laevaga või lennukiga?

      Alustaks õige lennujaamast. Eestis on hetkel ainult üks lennujaam Tallinnas, mis teenindab rahvusvahelisi liine. Ma ei tea, kuidas täpselt neid kohvreid, mida pagasisse antakse, kontrollitakse, aga see on üks võimalus. Vaevalt et keegi tuumapommi käsipagasis üle viib. Kas mul on kedagi seal tööl? Oot-oot, mõni aeg tagasi nägin lennujaamas politseinikuvormis oma endist sõjaväekaaslast, kelle hüüdnimi armees oli Piloot. Sel ajal oli tema unistuseks helikopteri piloodiks õppima minek. Ilmselt see tal ei õnnestunud ja ta hakkas hoopis politseinikuks. Politseil on lennujaamas oma jaoskond. Nad patrullivad seal ja jälgivad avalikku korda. Vaatavad, et bankovtšikud ehk piraattaksod liiga agaraks ei lähe ja lennureisijaid tüütama ei kipuks. Ilmselt peab minema lennujaama politseisse ja Piloodiga uuesti tutvust sobitama. Peale politsei on lennujaamas veel turvateenistus. Lendajate turvakontrolli teostab ESS. Kurat, seal on ju Ets, kes on minu vana kamraad juba keskkooli päevilt. Aga lennujaamas ta vist ei tööta. Pean veel siis minema ka ESSi kontorisse, et teda leida. Äkki ta saab ennast näiteks sadamasse turvameheks lasta üle viia. Siis oleks mul kaetud kaks punkti, kust võidakse tuumakohvreid üle viia. Alustan siis politseist.

      Lennujaama politseijaoskond asub kõige alumisel korrusel. Klaasist akna taga istub ilmselt korrapidaja. Üldjuhul politseinik inimestest, kes talle luugi taha tulevad, välja ei tee. Mees on oma mütsi kuklasse lükanud ja mängib ilmselt arvutimänge. Arvutid on meie riigis alles suhteliselt uued asjad ja iga mees kasutab neid vastavalt oma oskustele ja arusaamale arvuti vajalikkusest.

      „Tere,” pöördun viisakalt politseiniku poole. Loomulikult ei arva ma, et ta vaevub mulle vastama. Võimalik, et ei saa eesti keelest arugi. „Dobrõi den,” pöördun nüüd vene keeles. Ilmselt taipab politseinik, et olen üsna tüütu klient. Ta vajutab mingit arvuti klahvi ja jääb mind jõllitama. Nähes, et ma ei ole välismaalane ega ka mingi tähtis tegelane, vahib ta mind edasi. Lõpuks tuleb üle huulte suure vastumeelsusega sulaselges maakeeles: „Noh, oli asja ka või?”

      „Mul oli aastaid tagasi sõjaväekaaslane Igor. Nägin siin teda ükskord vormis. Ta vist töötab siin. Sooviks temaga kokku saada, aga ei ole telefoni ega aadressi, kas ehk aitad mind?”