(Vaba)surm. Johannes Kivipõld

oli Meinart mõelnud, et ta peaks midagi tundma aga … Ta ei tundnud. Isegi mitte tuimust. Ema surmauudis oli tema jaoks lihtsalt olnud järekordne fakt. Nagu näiteks see, et õues oli eelmisel päeval olnud kolm kraadi sooja või et naabripoisi hamstri nimi on Täpi. See teadmine ei muutnud tema elus mitte midagi, sel oli null mõju. Ta oli nagunii juba ammu elanud nii, nagu ema oleks surnud.

      Aga Elisabeth oli äsja elus olnud. Veel eelmisel päeval. Nad rääkisid omavahel, sealsamas diivanil.

      Ja just Meinart oli naisele mõista andnud, et too võiks ennast ise ära tappa.

      Ta püüdis oma hingamisele keskenduda, südame jõulist peksmist oli kõrvus tunda. Kummalisel kombel jäi mulje, et ta tunneb seljas olevate riiete puudutust kogu oma nahapinnal. Igal ruutsentimeetril, mis riietega kokku puutus. Ebamugavus pani tahtma ennast paljaks koorida. Kui füüsilised nähud veidi vaibusid, pressisid esile kainemad mõtted.

      Ega siis Elisabeth tema käsu peale ennast ära tapnud, see oli naise enda soov. Polnud võimalik, et Meinart saaks panna kedagi ennast ära tapma. See ei oleks loogiline.

      Aga kas politsei ka asja nii näeks? Mis siis juhtub, kui teada saadakse, et just tema oli naisele öelnud, et enesetapp on lahendus? Kas ta pandaks vangi? Külma kongi koos teiste tapjatega. Ebatõenäoline perspektiiv tundus siiski piisavalt realistlik, et tema varem trööstituna tundunud igav elu näis nüüd kui hindamatu aare, millest ei tohtinud ilma jääda.

      Võib-olla aitaks aus ülestunnistus, mõtles pidurdamatule paanikamõtterongile vastu tahtmist sattunud Meinart, kui diivanilaua juurde tormas ja sealt uurija visiitkaarti otsida üritas. Mingid paberid, kommikauss, kõik lendasid põrandale. Kus see ometi on? Iseenda mõtetest hoogu juurde saav paranoiatornaado keerutas ajukäärude vahelt vägisi üha uusi õudseid mõtteid esile. Vaimusilmas nägi Meinart juba praegu vilkuritega autosid tema kodu poole kihutamas. Kui ta ainult saaks selle puhtast südamest ülestunnistuse teha enne, kui teda arreteeritakse ja ametlikult süüdistatakse, siis kohus ju lausa peaks talle andma kergema karistuse.

      Visiitkaart, raibe, turritas otsapidi vaiba alt välja. Meinart haaras selle kätte ja toksis numbri oma telefoni.

      „Halloo?” küsis tuttav hääl teiselpool toru. „Politseiuurija Hugo Pormann kuuleb.”

      „Tere, mina olen jah, seesama see Meinart,” pudrutas ähmi täis mees, keel sõlmemineku piiri peal. „Meinart Reinverel. Ma see ... naine ... see Elisabeth, et nagu lehes … mina …”

      „Aa, jah, tõesti tulete meelde küll.”

      „Ma tahtsin … tahtsin ee ...” alustas Meinart, aga uurija katkestas ta jutu.

      „Ma saan aru, te olete endast väljas,” alustas politseinik resoluutsusega, mis tundus olevat teeseldud. „Surmaga seotud juhtumid on alati rasked, eriti veel siis, kui tegemist on enesetapuga. Ja meil on kahju, et see nii lõppes, aga härra … Ee ... Meinart, teie ei oleks saanud midagi teha, et seda ära hoida. Ärge süüdistage ennast. Mõnikord sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Kui te soovite, siis meil on sellisteks puhkudeks võimalik suunata teid psühholoogi juurde.”

      Meinart ei suutnud muud, kui saata läbi telefoni teele hääletu küsimärk.

      „Kas te kuulete veel mind?”

      „Jah,” vastas Meinart vaikselt, hääl kurku takerdumas.

      „Te tahtsite midagi öelda?”

      Meinarti aju kalkuleeris välgukiirusel. Ta oleks ennast peaaegu süüdi tunnistanud asjas, milles teda ei kahtlustatudki. Või oli see trikk ja uurija tahtis teda maha rahustada, et siis kümne minuti pärast uks maha murda ja Meinarti, tald kuklas, kõhuli suruda?

      „Ma ei … Ma … Oeh, teate, ega ma … See kogu lugu selliselt …” puterdas Meinart, kui eri seisukohad ja tegutsemisstrateegiad tema peas võimuvõitlust pidasid.

      „Minge magama. Homme on juba parem. Ma saadan teile sõnumi ühe hea psühholoogi andmetega. Ja kui teil on keegi lähedane, kellega sellest rääkida, siis ma soovitan seda teha.”