kummalised sõnad. Kord küsis võlur keset ööd valjusti, otsekui oleks ta teel mõnd sõpra kohanud: „Kas sa oled siis siin? Kas sa nägid teda?” Ja kui Tenar ennast püsti ajas, et tuld kohendada, hakkas võlur jälle valjusti rääkima, aga seekord tundus ta kõnelevat kellegagi ammu möödunud aastatest, sest ta ütles selgesti nagu laps: „Ma katsusin teda aidata, aga majakatus langes sisse. See langes neile peale. See oli maavärin.” Tenar kuulas. Ka tema oli maavärinat näinud. „Ma püüdsin aidata!” ütles hirmunud poisike vana mehe häälega. Siis hakkas ta taas õhku ahmima.
Koiduvalgel äratas Tenari heli, mida ta pidas kõigepealt meremühaks. See oli tugev tiivakohin. Madalalt üle maja lendas linnuparv, linde oli nii palju, et nende tiivalöögid olid otsekui tormituul ja akna taga läks nende libisevatest varjudest hämaraks. Tundus, et nad tegid maja kohal ringi ja lendasid siis minema. Nad ei häälitsenud ega karjunud ja Tenar ei teadnud, mis linnud need olid.
Sel hommikul tuli majja mitu inimest Re Albi külast, millest põhja pool Ogioni maja üksikuna asuski. Käis üks karjustüdruk, üks naine tuli Ogioni kitsi lüpsma ning veel teised küsima, mida nad tema heaks teha saaksid. Külalausuja Sammal näperdas ukse taga lepakeppi ja sarapuuvõsu ning piilus lootusrikkalt tuppa, aga isegi tema ei riskinud sisse tulla, ning Ogion urises oma koti pealt: „Saada nad minema! Saada nad kõik minema!”
Näis, et tal oli nüüd rohkem jõudu ja ta tundis ennast paremini. Kui väike Therru ärkas, rääkis Ogion tüdrukuga sel napil, lahkel ja vaiksel moel, mida Tenar hästi mäletas. Laps läks välja päikese kätte mängima ning võlur küsis Tenarilt: „Millise nimega sa teda nimetad?”
Ta tundis küll Loomise Päris Keelt, kuid ei olnud kunagi põrmugi kargadi keelt õppinud.
„Therru tähendab põlemist, leegitsevat tuld,” vastas Tenar. „Ahah!” ütles Ogion, tema silmad lõid kiirgama ja ta kortsutas kulmu. Tundus, et hetkeks otsis ta vajalikke sõnu. „Tema,” ütles ta. „Tema – teda hakatakse kartma!”
„Teda kardetakse juba nüüdki,” kostis Tenar kibedalt.
Maag raputas pead.
„Õpeta teda, Tenar,” sosistas ta. „Õpeta talle kõike! – Mitte Roke teadmisi. Nad kardavad… Miks ma ometi sul minna lasksin? Miks sa ometi ära läksid? Kas selleks, et tuua siia tema – liiga hilja?”
„Tasa, tasa,” ütles Tenar hellalt, sest maag pidas võitlust sõnade ja hingeõhu pärast, kuid ei suutnud kumbagi leida. Ta raputas pead, kähises: „Õpeta teda!” ja jäi vaikselt lamama.
Süüa Ogion ei tahtnud ja jõi ainult natuke vett. Keset päeva jäi ta magama. Vastu õhtut ärgates lausus maag: „See on nüüd käes, tütar,” ja ajas end istuli.
Tenar võttis tal käest kinni ja naeratas talle.
„Aita mul püsti tõusta.”
„Ei, ei!”
„Jah,” lausus võlur. „Välja. Ma ei saa toas surra.”
„Kuhu sa minna tahaksid?”
„Ükskõik kuhu. Aga kui ma jaksan, siis metsarajale,” kostis Ogion. „Niitude kohal kasvava pöögi juurde.”
Kui Tenar nägi, et Ogion oli suuteline püsti tõusma ja otsustanud välja minna, aitas ta vana meest. Koos jõudsid nad ukse juurde, kus maag peatus ja vaatas oma maja ainsas toas ringi. Uksest paremat kätt seisis toanurgas tema pikk nõrgalt helendav sau. Tenar sirutas käe, et seda maagile ulatada, aga Ogion raputas pead. „Ei,” ütles ta, „mitte see.” Ta vaatas uuesti ringi, otsekui otsides pilguga midagi puuduvat või unustatut. „Lähme,” ütles ta lõpuks.
Kui karge läänetuul Ogionile näkku puhus ja ta kõrget silmapiiri vaatas, ütles ta: „Nii on hea!”
„Las ma kutsun külast inimesi, kes teeksid sulle kandetooli ja kannaksid sind,” soovitas Tenar. „Nad kõik ootavad võimalust sinu heaks midagi teha.”
„Ma tahan kõndida,” kostis vana mees.
Therru tuli maja tagant ja jälgis tõsiselt, kuidas Ogion ja Tenar läksid sammhaaval, iga viie või kuue sammu järel peatudes, et Ogion saaks hinge tõmmata, üle räsitud niidu metsa poole, mis kaljutipu siseküljelt mööda järsku mäekülge üles tõusis. Päike oli palav ja tuul külm. Üle selle niidu kõndimiseks kulus neil väga kaua aega. Kui nad jõudsid lõpuks kõrge noore pöögipuu juurde metsaserval, mõni jard mägiraja algusest kõrgemal, oli Ogion näost hall ja tema jalad tudisesid nagu rohukõrred tuules. Seal vajus ta puujuurte vahele, selg vastu tüve. Tükk aega ei suutnud ta ei liigutada ega rääkida ning ta pekslev ja vahetevahel seisatav süda raputas tema keha. Lõpuks ta noogutas ja sosistas: „Hüva.”
Therru oli neile natukese maa pealt järgnenud. Tenar läks tema juurde, võttis tal ümbert kinni ja rääkis temaga põgusalt. Siis tuli ta tagasi Ogioni juurde. „Therru toob vaiba,” ütles ta.
„Pole külm.”
„Minul on külm.”
Üle Tenari näo vilksatas naeratus.
Laps tuli kitsevillast tekki tassides tagasi. Ta sosistas midagi Tenarile ja jooksis uuesti minema.
„Kanarbik lubab tal kitsede lüpsmise juures abiks olla ja vaatab tema järele,” ütles Tenar Ogionile. „Nii et mina saan siia sinu juurde jääda.”
„Sul ei ole kunagi ainult üks asi käsil,” ütles võlur käheda ja viliseva sosinaga, mis oli ainsana ta häälest alles jäänud.
„Ei, alati vähemalt kaks, ja tavaliselt rohkemgi,” vastas naine. „Aga ma olen siin.”
Ogion noogutas.
Ta ei öelnud kaua midagi, istus ainult vastu puutüve toetudes, silmad kinni. Tenar jälgis tema nägu ning nägi, et see muutus niisama aeglaselt nagu valgus läänes.
Ogion tegi silmad lahti ja vaatas läbi põõsastikus oleva ava läänetaevast. Näis, nagu oleks ta jälginud selles kauges selges kuldses valguses midagi, mingit sündmust või kangelastegu. Ta sosistas korra kõhklevalt, otsekui poleks ta päris kindel: „Lohe…”
Päike oli loojunud ja tuul vaibunud.
Ogion vaatas Tenarile otsa.
„Möödas,” sosistas ta võidurõõmsalt. „Kõik on muutunud! – Muutunud, Tenar! Oota… oota siin…” Ta keha hakkas vappuma otsekui puuoks tugeva tuule käes. Ta ahmis õhku. Tema silmad vajusid kinni ja avanesid taas, vahtides midagi Tenarist kaugemal. Ta asetas oma käe Tenari käele; naine kummardus tema poole ning võlur ütles talle oma nime, et teda pärast surma päriselt tuntaks.
Ogion pigistas Tenari kätt, pani silmad kinni ja alustas veel kord võitlust iga hingetõmbe eest, kuni hinge enam ei olnud. Siis lebas ta seal nagu üks puujuurtest, taevasse aga ilmusid tähed ja särasid läbi metsa lehestiku ja okste.
Tenar jäi nii videvikus kui ka pimedas surnu juurde istuma. Teisel pool niitu hiilgas latern nagu jaaniuss. Ta oli katnud nad mõlemad villase tekiga, aga tema käsi, mis Ogioni kätt hoidis, oli läinud külmaks, otsekui oleks see hoidnud kivi. Ta puudutas veel kord laubaga surnu kätt. Siis tõusis ta kangena ja uimasena püsti, tema keha näis talle võõras, aga ta läks vastu, juhatama teed sellele, kes laternaga tuli.
Sel ööl istusid naabrid Ogioni juures ja ta ei ajanud neid ära.
Re Albi Isanda härrastemaja seisis mäekülje kaljupaljandil Overfelli kohal. Varahommikul, ammu enne seda kui päike oli mäe tagant nähtavale ilmunud, tuli selle isanda teenistuses olev võlur läbi küla alla, ning kohe pärast seda rühkis veel teinegi, juba pimedas teele asunud võlur Gonti sadamast mööda järsku teed üles. Neile oli kas sõna viidud, et Ogion on suremas, või oli nende vägi nii suur, et nad teadsid ise vägeva maagi lahkumisest.
Re Albi külas ei olnud nõida, olid ainult küla maag ja lausuja, kes tegelesid niisuguste tühisemate asjadega nagu leidmine, parandamine ja luude-kontide