Kui ma su kaotasin. Kelly Rimmer

tõbras,“ ütlen. Need sõnad ei ole pingestatud sellepärast, et minu stereotüüpimine mind solvas, vaid olen tema ülbusest marru aetud ning võitlen tugevasti, et hoida tagasi oma loomulikku kalduvust talle nähvata.

      „Ma ei tahtnud sind solvata…“ alustab ta, ent tema hääletoon on nii üleolev, et ma nähvan lõpuks. Virutan passi kinni ja viskan selle oma käekotti voodi peal.

      „Kui sa tõesti ei taha mind solvata, siis lõpeta eeldamine, et tead, kes ma olen, pelgalt selle põhjal, et tead minu neiupõlvenime. See on siis kõik, mis sul minust meeles on, jah? Kuidas sa julged mulle öelda, et kellelgi sinusugusel on võimatu abielluda kellegi minusugusega lihtsalt selle pärast, kes on minu perekond. Kujutle, kui meie rollid oleksid vastupidised ning mina ütleksin seda sulle!“

      Leo suu on endiselt lahti. Ta paneb selle aeglaselt kinni ning vaatab oma sööki. Ma hingan välja ja hõõrun väsinult otsmikku, eeldades, et see vestlus on nüüd lõppenud – kuni ta pomiseb: „Ma olen sinu jaoks kaugelt liiga vana.“

      „Leo!“ oigan. „Jumal küll! Kõigest kümme aastat ning see ei ole kunagi probleemiks olnud.“

      „Mis meil üldse ühist on? Kuidas me üleüldse kohtusime?“ Ta lükkab tühja õunapüreetopsi eemale ning kortsutab mulle taas kulmu. „Ma isegi ei taha abielluda.“

      Naeran selle peale pisut, sest tean, et ta muretses alati sellepärast, kuidas abikaasa peaks tema pingelise töögraafikuga sobituma – ja praegu, tagantjärele tarkusena näen, et tal oli täielikult õigus. Ta kergitab kulme, kui minu poole vaatab, ja ma kinnitan talle: „Ma tean, et sa ei tahtnud. Ent ilmselgelt muutsid sa meelt, sest palusid mu kätt ning läksid siis veelgi kaugemale – abiellusid minuga.“

      „Aga kuidas? Miks ma oleksin pidanud meelt muutma?“ Leo žestid on kannatamatud ja mu naer vaibub. Näen, et ta on jälle väsinud, ning jätan endale mõtteis meeldetuletuse, et pean Craig Walkeriga üle vaatama, kui palju peaksin Leod stressi eest kaitsma. Kui ta vajaks pigem täielikku rahu, siis pean oma töö siin ära lõpetama. Hingan paar korda sügavalt sisse, libistan end siis voodilt maha ning istun uuesti tema kõrvale toolile. Leo lihtsalt peab sellega leppima, sest ma olen ainus, kes tal siin Roomas on. Siin pole kedagi teist ning kedagi ei ole ka tulemas, liiati pole mul aimugi, millal meil on võimalik siit lahkuda või mis võiks Leod üldse Sydneys ees oodata.

      Esimese asjana pean aga suutma talle selgeks teha, et ta saab mind usaldada – et ta tavatses mind usaldada –, ning ilmselt saab seda teha vaid ühel viisil. Kui uuesti rääkima hakkan, õnnestub mul teha seda väga õrnalt, teades, kui delikaatsetele asjadele pean viitama.

      „Tean, et kuni kolmeteistkümnenda või neljateistkümnenda eluaastani arvasid sa, et lõpetad vältimatult nagu Mike.“

      Kui me Leo perekonnast rääkisime, ei kasutanud me kunagi kahte sõna. Esimene sõna on „kasu-” – kuigi põhimõtteliselt on Teresa tema kasuõde ja Andrew kasuisa. Leo jaoks on nad lihtsalt perekond ning neil harvadel kordadel, kui olen kogemata „kasu“-eesliidet kasutanud, on ta mind alati kohe parandanud. Teine sõna, mida me ei kasuta, on „Mike“ – see on Leo bioloogilise isa nimi. Nelja aasta jooksul on meil Mike’ist täpselt kolm vestlust olnud ning needki puhtalt minu algatusel. Leo ei triivi oma õnnetusse lapsepõlveaega ning eelistab sellest vaikida. Ent mina olen veendunud, et need ajad on talle oma jälje jätnud viisil, mis on niisama reaalne nagu tätoveeringud tema käsivartel ja õlgadel.

      Nüüd, kui mainin Mike’i nime, on Leo šokk käega katsutav – teadsin, et nii juhtub. Selle üheainsa sõnaga tõestasin talle, et ta oli usaldanud mind oma hinge põhjani. Väliselt ta isegi ei tunnista Mike’i olemasolu.

      „Sa olid täielikul eksiarvamusel sellest, kes sa olid, kuni olid maailma natukene rohkem tundma õppinud, veidi teise nurga alt,“ ütlen vaikselt. „Kui meie kohtusime, saime umbes samasuguse ilmutuse.“ Püüdsin leida viisi, kuidas seda sõnastada. Enne Leoga kohtumist ei olnud ma mõistnud tõelise armastuse ulatust ega sügavust. Uskusin, et olin oma varasemaid kavalere armastanud, ent tagantjärele tarkusena võin öelda, et need tunded olid pinnapealsed ja haprad. Armastus, mida ma Leo vastu tundsin, oli midagi unikaalset ja erilist – midagi täiesti teistsugust, kuigi praegu on mul isegi endale seda valus tunnistada. Ohkan ja vaatan taas Leole otsa. Tema pilk on valvas, ent ta silmitseb mind tähelepanelikumalt.

      „Tundus, nagu varem oleksid minu tunded vaid must-valged olnud ning sinusse armumine oli minu esimene värvikirev kogemus. Ja ma tean, et ka sina tundsid midagi sarnast. Me armusime ülepeakaela ja väga tugevalt ning pidime kõik oma tulevikuplaanid uuesti üle vaatama, sest maailm oli korraga teistsugune paik.“ Kirtsutan nina, nagu otsiksin õiget sõna. „See oli lihtsalt nii hea – saad aru?“