mõranenud. Sõiduki mootor suri kokkupõrke tagajärjel välja, kuid süüde jäi sisse, mis omakorda hoidis kütusepumpa töös. Maha valgunud bensiin sai leegi sädemest, mida tekitas kuul, mis oli põgeneda püüdnud pangaröövli halvast lasust puurinud ennast üha laienevasse bensiiniloiku. Leek kogus sekundiga jõudu, et sõidukite alused lahvatava tulega täita. Lihtsalt põleng, ei mingit plahvatust nagu filmides.
Politseinikud liginesid ettevaatlikult, hoides tumedat Volvot sihikul. Kaugusest kuuldus kolleegide hüüdeid, et kurjategija on kahjutuks tehtud. Politseinikud hoidsid nüüd madalates leekides seisvast Volvost ja Saabist eemale. Siis aga märkasid nad, et Volvos rooli taga istuv inimkogu liigutab ja hüüab läbi avatud akna appi. Mees tegi katse juhipoolset ust avada ja välja saada, kuid salongi tungiv leekide kuumus sundis teda ust jälle sulgema.
Tagapool undas üha läheneva tuletõrjeauto sireen, kui üks politseinikest leeke trotsides Volvo juhipoolsele küljele lähenes. Ta nägi, kuidas sõiduki juht käega rinnale surus ja teda nähes appi karjus. Meeleheitliku sammuna avas pangaröövel ukse ja valmistus leekidest hoolimata hoogu võtma, et autost välja ronida. Lähemale jõudnud politseinik lõi aga jalaga ukse uuesti kinni ja võttis autos istuja sihikule. Vaadates korraks, et kedagi kuuldeulatuses poleks, sõnas ta sisistades: „Sure, koer! Sul on kindlasti seal kuskil relv.“
Seda kuuldes tardus autojuht hetkeks valust, mida ukselt saadud põrutus rinnus tekitas. Vaadates suuril silmil politseiniku relva, mõistis ta, et on lõksus ja aega pole palju. Ta valmistus karjuma kogu kõrist, et tal pole relva ja ta annab alla, sest peab oma poja juurde naasma.
Leegid lahvatasid kõrgele ja neelasid auto. Politseinik hüppas eemale, ta oli saanud kergelt kõrvetada. Nüüd põlesid mõlemad sõidukid täie leegiga. Kolleegile appi rutanud politseinikud lükati eemale, kui tuletõrjujad kustutusvalmis voolikutega põlengu suunas teed tegid. Volvost kostis metsikut kisa, uks avanes ja leekidest kukkus välja põlev kogu. Tuletõrjujad asusid kustutama, üks neist astus lähemale ja tõmbas maas sipleva kogu tulest eemale. Pangarööv oli lõppenud.
4
Abdul-Qubbus seisis palatis voodi ees, millel lebas tema üleni sidemetes isa keha. See oli tal neljas päev isa kõrval seista.
Seitsmeaastase, kuigi välimuselt pigem kümneaastase poisikese silmist voolasid pisarad. Ebaõnnestunud röövist sai ta teada alles siis, kui isa operatsioonilaual elu ja surma vahel vaakus. Politseinikud oli talle kooli järele tulnud ja sotsiaaltöötaja juurde sõidutanud. Nad olid tee peal öelnud, et tema isa oli pangaröövel ja saanud hakkama raske kuriteoga. Ta olevat saanud nii-öelda teenitud karistuse.
Politseinike hääletoonist oli Abdul-Qubbus välja lugenud parastavat ja üleolevat hoiakut, mis tegi väga haiget. Ta oli valmis isa kaitseks ükskõik mida tegema. Juba sellel hetkel tundis ta jõuetut kättemaksuviha, et isa üldse kannatama pidi. Seda enam ei uskunud Abdul-Qubbus politseinike juttu, kui ta nägi, mis isaga tegelikult juhtunud oli. Kõik näis kinnitavat, et tema isale oli tehtud kohutavat ülekohut ja tema elust polnud kellelgi sooja ega külma.
Teisel ja kolmandal päeval isa palatis valvates oli ta kuulnud, kuidas isa oli soninud reetmisest, alandamisest, lõksu jäämisest, elusalt põletamisest. Need lühikesed minutid, kui isa oli teadvusel, oli ta Abdul-Qubbusele oianud, et teda taheti tappa nagu koera. Isa seisukord oli kriitiline ja läks iga hetk hullemaks. Kuulihaav oli läbinud kopsu, mis täitus verest ja mille koed said tugevalt kannatada, mistõttu tekkis veremürgistus.
Järsku avas isa sidemete vahelt punased silmad, mis vaatasid otsivalt ringi ja jäid pidama Abdul-Qubbusel. Poiss pühkis näolt pisarad ja kummardus lähemale.
„Isa, kuidas sa ennast tunned? Ütle palun, et sa saad terveks. Mis sa tahad, et ma sinu heaks teeksin?“
Vastuseks kuulis ta valuoiet, millest kumasid läbi järgmised sõnad: „Need koerad tapsid mu meelega. Ma ei pea enam kaua vastu… Tahtsin sulle helget tulevikku… Tahan, et sa saaksid suureks ja hinnatuks… Mina olin liiga lühinägelik ega järginud oma põhimõtteid, tee seda sina, mu poeg. Hoia oma lähedasi… maksa alati kätte… kui neile on liiga tehtud. Ära lehvita rahaga, vaid hinda rohkem vaimset rikkust. Pea alati sõna ja kanna väärikust edasi läbi põlvkondade… Reeturlikkus…“
Abdul-Qubbus nägi, kuidas isal hakkas järsku väga paha, ta püüdis köhida, kuid ei saanud. Silmad valgusid verd täis. Hetkeks viskles sidemetes keha agoonias, et seejärel liikumatult lamama jääda. Palat mattus vaikusesse, ainult mõni masin surises ja piiksus vaikselt ja monotoonselt. Abdul-Qubbus vajus vaikusesse ja justkui kukkus üle kuristiku ääre lõputusse pimedusse. Ta ei kuulnud, kuidas haigla töötajad sisse tormasid ja teda eemale lükkasid, ta ei tundnud, kuidas teda palatist välja talutati. Ta oli šokis. Aju analüüsis isa sõnu, et need koos viimaste minutite vaatepildiga igavesti mällu talletada.
___
Abdul-Qubbus veetis nädalaid turvakodus, kuni saabus migratsiooniameti otsus, et ta saadetakse riigist välja. Küsimus oli hooldaja leidmises poisikese päritolumaal Süürias, seejärel ootas saatjaga lend sinna riiki. Kogukond, kus Abdul-Qubbus isaga elas, protesteeris väljasaatmise vastu, proovides kaasata sellesse ka ajakirjandust, kuid varasemate sündmuste valguses polnud migratsiooniamet nõus poisikese elamisluba ei pikendama ega uuendama.
Abdul-Qubbuse maailm oli kokku varisemas. Leinaga oli raske toime tulla. Ta tõmbus endasse ja jõudis üha enam otsusele ühes asjas, kättemaksus. Väikese poisi ajus tekkis kinnisidee tasuda veriselt kätte reeturlikkuse eest, mis põhjustas tema isa piinarikka surma. Aga kuidas ja kellele? Kas reeturlikkuse ja isa tapmise taga olid ainult politseinikud? Kas sündmuste sellise käiguni viisid sotsiaaltöötajad? Inimesed migratsiooniametist? Kõik Stockholmi inimesed? Inspiratsiooni sai Abdul-Qubbus uudistest, mis ikka veel kajastasid aprillikuist pommirünnakut Ameerika Ühendriikide saatkonnale Beirutis ja hilisemat rünnakut sõjaväe kasarmule. Samasuguseid varemetes hooneid tahtis ta näha ka Stockholmis. Ta tundis aukartust ja samal ajal imetlust tule purustava jõu ees.
Vahetult enne seda, kui Abdul-Qubbus riigist välja saadeti, andis tuttavate kaudu endast märku Diya al Din, Iraagi süürlane. Ta oli Iraagi armee kunagine mõjuvõimas komandör Yom Kippuri ajast, mil Süüria sõjalises koostöös Egiptusega tõsiselt Iisraeli eksistentsi ohustas.
Diya al Din oli oma elu eest tänu võlgu Abdul-Qubbuse isale, kellega koos ta oli võidelnud Golani kõrgendikel. Seda pidas ta meeles ja tundis, et aeg sai küpseks tänuvõla tasumiseks ja endale järglase kasvatamiseks.
Nii sai Abdul-Qubbus turvalise ja palju võimaldava kodu. Poiss sai lääneliku hariduse, õppis Saksamaal ülikoolis ja käis vahetusüliõpilasena Inglismaal Birminghamis. Diya al Din oli teadlik sellest, mis juhtus Abdul-Qubbuse isaga ja mis olid tema viimased sõnad. Ta aitas Abdul-Qubbusel saada hingelt ja tegudelt suureks meheks, nagu tema isa oli soovinud. Et poiss tuleks vihaga toime, selleks treenis teda Saddami salateenistus. Seal õpetati poissi omama mitut nägu, millest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Teda saadeti toime panema palgamõrvu, kavandama võimatuna näivaid operatsioone ja sulanduma vaenlase tagalasse.
Abdul-Qubbusele õpetati ka seda, kuidas viha vangide peal välja elada, et hetkelist hingerahu tagasi saada, kuid tema sisemuses peituvat lahtist haava ei lastud kinni kasvada. Selle eest seisis hea Diya al Din, kes nägi Abdul-Qubbuses potentsiaali saada tulevikus läänemaailma uskmatutele saatuslikuks. Selles oli ka Abdul-Qubbus sisimas kindel, kuna öösiti painasid teda isa viimased eluminutid ja viimased sõnad. Kättemaks ainult ootas hingepõhjas oma võimalust.
Pärast luurekooli lõpetamist alustas Abdul-Qubbus tööd vastuluures Al-Qaeda heaks, tõustes võrgustiku hierarhias kindlalt ja kiirelt. Lahesõja sündmuste käigus oli Diya al Din kasutanud võimalust omandada odavalt naftamaardla Kuveidis ning ta oli ennast seal kindlalt sisse seadnud. Tänu sõlmitud tutvustele oli ta Euroopas hinnatud investor ja sponsor. Sõbraliku fassaadi taga peitus aga sallimatus läänemaailma vastu, mida ta soovis ka Abdul-Qubbuses kasvavat. Diya al Din suhtus poissi nagu lihasesse poega, kes võis tema juures alati peavarju saada ja oma valikud läbi arutada.