Saatana tütar. Katee Robert

ema puhul käisid asjad alati niimoodi. Ta ei pidanud kuigi tihti karmi tooni kasutama, kuna leebete sõnade ja teatud pilgu abil sujus manipuleerimine palju lihtsamalt. Ja kui see ei toiminud? Noh, ta ei kohkunud tagasi ka käte määrimisest.

      Kas sina tegid seda? Kas sina korraldasid selle tüdruku tapmise?

      Eden ei saanud seda küsida. Šerif oli tema abist juba keeldunud ja omal käel asja uurima hakkamiseks pidanuks ta ikka eriti rumal olema. Ilma seaduse toeta ei saanud ta midagi ette võtta. Kui ta üritaks…

      Ja kui ta üritaks, siis Elysias oli piisavalt tähistamata haudu. Mis maksnuks veel ühe juurdetekitamine?

      NELJAS PEATÜKK

      Zachil oli minevikus tulnud vaid mõnel korral lahkamise juures viibida. See polnud kunagi meeldiv kogemus, kuid näha seda lapseohtu noort naist, kes külmal metallist laual lamas, tumedad juuksed laiali, nahk vahajas ja sellist tooni kaame, mida elavatel iialgi ette ei tule, oli varasematest veelgi hullem. See oli vale. Nii kuradima vale.

      Mees köhatas kurgu puhtaks, soovides, et ta saaks ruumis heljuva leha sama lihtsalt minema peletada. Haiglad ei olnud talle kunagi meeldinud, aga siin, selles rõskes keldris, ei olnud kõikjale imbunud surma lõhna võimalik kuidagi eemaldada, küüritagu ja kasutatagu antiseptikut palju tahes.

      Kohtuarst kohendas oma tööriistu ja tõmbas sügavalt hinge. „Siinkandis ei tule mõrvu kuigi sageli ette.“

      „Ma tean.“ Augusta oli pisut suurem kui Clear Springs, kuid kuritegevus piirdus ka siin varguste ja koduvägivallaga – külmavereliste mõrvadeni asi ei läinud. „Aga see ei vabanda sellist lekitamist. Me peame asju reeglite järgi ajama, William. See tähendab info varjamist seni, kuni kahtlusalusel on käed raudu pandud.“

      „Mina ei tea, Zach, kuidas see juhtus.“ Kohtuarst köhatas „Aga rohkem sellist asja ei juhtu. Seda võin ma sulle kinnitada.“

      Midagi paremat tal loota ei olnud. Šerif osutas peaga tüdruku suunas. „Hakkame pihta.“ Surnukeha leidmisest oli möödunud kaksteist tundi ja mehel oli tarvis teada, kellega tegemist – ja kas laiba leidmine oli kuidagi seotud faktiga, et Neveah Smith polnud endiselt välja ilmunud. Me ei saa enam kauem silmi kinni pigistada. Peame otsijad välja saatma. Võimalused, et Neveah oli hulkuma läinud ja ära eksinud, olid küll sisuliselt olematud, aga nüüd, mil see tüdruk tema ees lahkamislaual lamas, oli mees sunnitud tunnistama, et polnud välistatud veel ühe surnukeha otsimine.

      Kurat küll.

      William noogutas; ta peas turritasid erinevates suundades lumivalged juuksed. Mees nägi välja nagu professor filmist „Tagasi tulevikku“, kuigi Zach talle seda muidugi ütlema ei hakanud. William Reynolds võis ju paras veidrik olla, kuid oma tööd tegi ta hästi. Ainult et tema töös ei olnud veel kunagi midagi sarnast ette tulnud.

      Ja keegi tema büroost saatis pildi selle naise tütrele, kes võib vabalt olla antud asjas kahtlusalune. Kas pole mitte kuradima viimase peal.

      Mees alustas vaikselt oma nina alla pomisedes lahkamist. „Sa ei pea kogu aeg siin olema, Zach. Ma teen esmase ülevaatuse ära ja saadan sulle päeva lõpuks aruande.“

      Zach polnud päris kindel, kas William üritas vastutulelik olla või siis meeldis talle lihtsalt rohkem üksipäini tööd teha, kuid tal polnud plaanis ka kurtma hakata. Heli, mida kohtuarsti saag rinnakuluud läbistades tekitas, põhjustas Zachil vaatamata kogu jubedustele, mida ta oma elus näinud oli, õudusunenägusid. Ta põimis käed rinnale vaheliti. „Olgu siis.“

      William lähenes asjale metoodiliselt; ta kammis tüdruku juuksed läbi ja kogus neist väljapudenenud kübemed väikestesse kottidesse. „Tundub, et tegemist on peamiselt kohalike umbrohtudega, aga kui kõik muu on tehtud, uurin neid pisut põhjalikumalt.“

      See info klappis tüdruku leiukohaga. „Kas sa surma põhjust oskad öelda?“

      Kohtuarst kergitas oma valgeid kulme. „Küll ma jõuan ka selleni.“ Ta puudutas kinnastatud sõrmega õrnalt tüdruku kaela. „Näed neid sinikaid?“

      Zach kummardus lähemale. „Hommikul, kui me ta leidsime, neid seal veel ei olnud.“ Kuigi kõiki neid tüdruku keha katvaid sinikaid arvestades ei pruukinud ta neid konkreetselt märgata. „Aga need teised küll olid.“

      „Need teised sinikad on vanemad. Erinevad värvid näitavad, et neid ei tekitatud korraga – mõned neist on mitme päeva, kui mitte nädala vanused või vanemadki.“

      Niisiis, kui tüdrukut kuskil üle nädala kinni ei hoitud, oli võimalik, et sinikate tekitajaks ei olnud tapja. Ära tee mingeid oletusi enne, kui sa pole kõiki fakte teada saanud. Võimalik, et tüdruku vägivaldne kavaler läks üle piiri. Aga see ei selgitanud tätoveeringuid. Zach silmitses surnu kaela. „Ilmselt me nahalt sõrmejälgi ei saa?“

      „ Võime üritada, aga tõenäoliselt ei leia me midagi.“ William asetas käe surnu kaelale. „Keskmine haare – ma tean, et selles pole midagi spetsiifilist – niisiis võis seda teha väiksemat kasvu mees või suuremat sorti naine.“

      „Selline tapmisviis on isiklik. Tapja pidi talle lähedale pääsema ja nägema, kuidas elu tüdruku silmades kustub.“ Mehe rindu tekkis sellest mõeldes kramp; kuskil ta teadvuse tagumistes servades ootasid oma aega mälestused. Tema lahingutest oli möödas palju aega, piisavalt palju, et sellest kõigest peaaegu välja jõuda, kuid see ei tähendanud, et rahututest öödest oli saanud möödanik. Tal oli tunne, et tänasest ööst kujuneb üks sellistest.

      „Lisaks on selleks üksjagu jõudu vaja. Selja tagant, käsivart või nööri kasutades on seda lihtsam teha.“ William demonstreeris oma käsivarrega vastavat liigutust ja kummardus siis uuesti surnukeha kohale. „Tätoveeringud on värsked, kõik neli.“

      „Neli?“

      „Abaluude vahel, rinnakuluul, paremal randmel ja vasakul puusal.“ William osutas peaga lauale enda selja taga. „Ma tegin enne pildid, et saaksid need minnes endaga kaasa võtta.“