pole palju enam vaja juurde õppida. Suureks rõõmuks ta märkas, et ka Pombi avaldab suurt huvi sepatöö vastu. Oleks olnud väga raske, kui Saamuel ise ühe käega oleks pidanud tõmbama lõõtsa ja teisega taguma rauda. Niisuguse töötamisega oleks venitanud sooned välja ja oleks jäänud haigeks. Aga Pombi oli siis juba just paras lõõtsatõmbaja ja kiskus seda lõõtsanööri nii ägedasti, et tuli kees ja sädemed lendasid. Raud sai niimoodi ruttu sulaks ja pehmeks nagu savi ning meister võis siis voolida välja ilusaid püssikukki ja silindreid. Need tulid küll suured ja rasked, kuid kõvad ja igavesed ning tegid hästi kõva paugu.
Pombi õppis ka varakult selle ameti selgeks. Juba ta tegi päris ilusaid tuleraudu, millega lüüakse ränikivist tuld. Tegi omale ka taskunoa, mis oli suur kui vikat, selle eest aga enda tehtud ning selle eest ei tulnud anda välja raha. Selle noa jaoks tehti Pombi kuuele eriline suur ning pikk lasku, ja see nuga ühes suure puust peaga kaalus pool kilo. Aga terav oli see nuga, jooksis peaaegu ise puu sisse. Hobuseraudu tegid nad kahekesi isaga koos ning seepärast meister Mudakurvits pani välja uue sildi:
„Siin tehakse hobuse ja inimese jalanõusid.”
Ega seegi äri läinud neil päris hästi, sest lähedal asus üks päris sepp, kes seda rauameistri ametit tundis rohkem kui Mudakurvits oma pojaga. Kahe ameti peale kokku sai niipalju, et leiba oli, kuid leiva kõrvast polnud just kuigi kiiduväärset. Pidi veel murdma pead, kuidas leida abi sellele elamisele ja olemisele. Üks niisugune amet viimaks tahtis tullagi.
See oli nii. Kevadel luusis Pombi kord põllu ääres. Äkki jooksis ta sealt suure kisaga kodu poole ning kui jõudis sepikoja ukse ette, seletas isale hirmunult:
„Suur loom… pikad kõrvad… jänes ikka vist oli…”
„Ah nii,” ütles isa Saamuel, „või siis jänes on tulnud meie põllulapile. Seda vaja vaadata järele.”
Siis isa Saamuel ja ta poeg Pombi läksid vaatama jänest. Isa kui julgem ja elust karastatud mees läks ees, Pombi taga. Kui nad jõudsid kohale, kus Pombi näinud jänest, mõlemad astusid nii tasa kui võimalik ja vahtisid oma ette põllule hinge kinni pidades. Kuid jänes kuulis siiski nende hiilimist ning tõstis pea kõrgele üles. Silmapilgu ta mõtles veel, siis aga laskis niisugust jooksu metsa poole, et lust vaadata.
„Ata… urjuuh,” karjus isa Saamuel.
„Urjuuh,” karjus ka Pombi ja sest ajast ta enam ei kartnud jänest. Nüüd kartsid jänesed teda.
„Jaa, püss tuleb muretseda, ilma selleta ei saa. Mõtle ometi, jänes on tulnud meie põllule. Kui üks jänes kord on käinud, siis tulevad teised jänesed ka ja nad võivad teha põllule isegi kurja. Peremehe põllule ta ei läinud, istus just keset meie odra-orast. Küll meie talle näitame. Tuleval nädalal teen omale püssi.”
Nii rääkis meister ise õhtul oma naisele. Pombi kuulis seda juttu ja ruttas vahele:
„Mina teen omale ka püssi.”
Järgmisel päeval algas sepikojas kibe töö. Tehti püsse. Vana Mudakurvits käis hommikupoolel linnas ja lõi sealt ilmatu pika veetoru, millest pidi saama püssiraud. See oli neli meetrit pikk ja isa hakkas sinna meisterdama lukku taha, sest mida pikem püss, seda kaugemale ta peaks laskma. Pika palumise peale ta lõikas selle otsast jupikese ka Pombile. Jänes metsas ei teadnud aga sellest midagi, missugust kavalat nõu sepitsetakse ta vastu.
Viimaks püssid olid valmis ning siis õhtul mindi jänesejahile. Püssid olid mõlemad otsastlaetavad, seepärast nad laeti juba kodus rohtu ja haavleid täis.
„Kui nüüd ei saa õhtuks liha, siis pole õigust maa peal,” ütles vana püssimeister, kui läks õuest välja. Noor püssimeister omalt poolt midagi ei ütelnud. Lausus ainult isa sõnade kinnitamiseks:
„Õigus.”
Jänes oli juba jälle otse kesk kingsepa odrapõldu ja sõi päris hea isuga. Küttide teravad silmad leidsid ta varsti. Kui isa Mudakurvits hakkas sihtima oma tulilukku, jänes jättis söömise silmapilguks pooleli, et silmitseda teraselt, mis viguri need kingsepad on välja mõtelnud. Et ta äkki ei saanud aru, et see oli püss, siis ta vahtis, kuni käis üks maailmatu suur põmm. Põllule tekkis raske suitsupilv ja mets kõmas vastu. Kingsepa silmad olid korraga löödud kui pimedusega, ainult Pombi nägi, kuidas jänes jooksis kaunis suures hirmus metsa poole. Kui siis Pombi oma püssist laskis ka paugu välja, kiirendas jänes veelgi oma jooksu.
„Ei saanud liha!” ütles Pombi.
„Ega ei saanud küll,” seletas isa. „Aga hirmu ta mait sai.”
„Oi, ta sai palju hirmu.”
„Mis ta siit otsis, mis?”
„Ega ei tea jah, mis ta siit otsis… Aga, isa, kus on su püss?”
„Püss? Jah… tohoh! Kus on mu püssi raud?”
Suur põmm oli viinud Mudakurvitsa püssiraua tüki maad orasesse. See susises ja vusises seal veel nagu tuletungal.
„Pombi, ära mine teda võtma, äkki plahvatab. Las ta põleb homseni tühjaks.”
Nii kütid läksid koju suure kaotusega, kuid jahijuttu oli sellest poole ööni. Pombi püss oli aga terve ja magama minnes ta kavatses endamisi suuri jahte. Las tuleb tali, tulevad lumeajad. Küll siis minnakse jänesele metsa järele ja tuuakse ta koju. Nüüdki oleks koju toodud, aga isa suurtükk läks lõhki…
III
ÜKS TÄIESTI KAHE SILMA VAHELE JÄÄNUD ASI
Tali aga tuli hoopis teisiti kui Pombi lootis. Kõik oleks muidugi läinud nii nagu pidi, kuid vallavalitsus segas ennast asjasse. Ükskord toodi Kapsaraua sauna kiri, millel oli pitsat peal.
See oli esimene kord vana Mudakurvitsa elus, kus talle tuli kiri. Seepärast oli täiesti arusaadav ta kohkumine. Kui tuleb kiri, siis on kindlasti juhtunud kuskil midagi paha või alles tahetakse teha midagi paha. Ilmaasjata kirja ei kirjutata, pole enne kirjutatud, ei kirjutata ka pärast. Seepärast kiri seisis hulk aega lauanurgal ja vana Mudakurvits ei julgenud võtta teda oma sõrmede vahele.
„Mis siin nüüd peaks olema, seda ma küll ei tea. Ei tea kellelegi võlgu olevat, kurja ka pole teinud, misjaoks mulle siis kirjutatakse, mispärast kiusatakse vaga inimest? Ja ei tea, kes see niisugune on, kes ei anna mulle rahu? Inimestel sõrmed sügelevad, pole muud teha kui kirjutab teisele kirja. Mis tal minuga asja on?”
„Keda sa kirud seal nii hoolega?” küsis eit Kai.
„Ikka seda kirjakirjutajat, kes selle on saatnud. Mis tal minuga asja on?”
„Eks sa lase vaadata, võib-olla kirjas on headki.”
„On keegi kuulnud, et kirjas oleks head? Puha kohtukirjad ja võlakirjad käivad. Vahel käivad ka sõimukirjad. Mulle pole neid vaja. Ja kes mulle siis kirjutaks head, kus on säärane hea inimene?”
„Tuleta meelde, kes sul on kuskil kaugel. Mine tea, egas lähedalt ei saadeta kirju, neid saadetakse ikka kaugelt.”
„Pea, pea… Ega ometi jah… hm… Nojah, eit, sa mäletad seda Kuperuse Peetrit, kes elas vanasti seal Silmakiskja silla juures ja pidas kingsepa-ametit? See oli ju mu tädipoeg ja ühes meie õppisime tööd vana Tõlla Kusta juures. Seda Tõlla Kustat sa küll enam ei mäleta, aga see Kuperuse Peeter ju rändas Tallinnasse, seda sa tead? Ta olevat seal hakanud masinatega saapaid tegema, vist tal siis käed on jäänud vigaseks. Mis sa arvad, kas kiri ei ole tema käest? Või on ta vahest ära surnud?”
„Nojah, siis kutsutakse matma nii kauge maa takka. Ei sinna saa minna küll nüüdsel ajal.”
„Ei, kus nüüd minna saab sinna praegusel ajal, mõteldagi… Aga vahest on pärandanud mullegi tädipoja poolest palju raha. Vaat’ siis tuleb küll sõita järele.”
„Sina kohe nende sõitmiste peale. Alles käisid linnas, nüüd kohe jälle sõitma. Pole sulle enne pärandanud keegi, ei