käivad seal ikka ja kanade munemisest pole siiamaani kasu midagi. Ei tea, mis sellest asjast peaks saama.
Töö nr. 24.
Mina arvasin juba ammu, et vana Jõka on juba vana ja tema haukumist siis ei kuulegi tuppa, kui vana Jaak juhtub norskama. Sain kuulda, et Kitse Mihklil on pesatäis noori kutsikaid. Sealt mina ühe tõingi. Valisin välja seesuguse, kellel on must kurgulagi, sest musta kurgulaega kutsikast tuleb hästi kuri koer. Kasukutsikal peavad olema ka laiad käpad, sest seesugune kasvab suureks. Valge jutt on sellel ka seljal, mis on hea seepoolest, et teda on kerge tunda ära ning pole karta, et keegi laseks ta kogemata hullu koera pähe maha.
Koertele pannakse uuemal ajal peened saksa nimed. Mina panin kutsikale nimeks Verdinant. Seda nime on mõnel pool pandud isegi inimestele.
Verdinant saab igapäev rõõska piima ja leiba. Saksa nimega ta veel pole harjunud, aga kuhu ta sellest pääseb.
Töö nr. 25.
Vana Jaak kutsus mind kord lambakarja juurde ja näitas näpuga kõige suuremale sarvilisele oinale. Ütles, et see on minu jagu. Kui tuleb sügis, siis mina ise viin selle sarvilise laadale, müün ära ja panen raha oma tasku. Võin ka kinkida tema, kui tahan, kas või tänapäev kohe. Võin sööta ka rasvaseks, et sügisel saaks rohkem raha.
Sellest ajast olen mina selle oinaga suur sõber. Panin ka temale nimeks Vasvilstu, sest harilik maaoinas ilma saksa nimeta ei ole kellegi kuulus oinas. Kuna sügisel Vasvilstu tuleb viia laadale, siis mina hoolitsen, et temal see ajakene, mis tal on jäänud veel elada, oleks õige ilus. Mina olen õpetanud temale igasuguseid kunsttükke, milliseid iga oinas juba järele ei tee.
Töö nr. 26.
Üks kana sai lastud hauduma, mida tema ka väga tahtis. Sai see kana pandud hauduma seesugusesse paika, kuhu kassid ei pääse juurde. Annaks taevas, et ükski kanapoeg jääks kassidest murdmata ja see ülejäänu oleks kukk. Vana kukk, kellele ka peaks panema mõne toreda saksakeelse nime, on vanadusest kuri ja peksab kanu. Kukk peab kanu hoidma, mitte aga peksma. Seepärast minu otsus on, et sellel vanal kukel olgu viimne aeg mängida kuningat ja peksta kanu, kes munevad mune. Minu siinoleku ajal kukk pole munenud ainustki muna, või kui ongi, siis on kassid need salaja ära söönud.
Töö nr. 27.
Juba aasta on tagasi sinnamaale, kus meie tegime isaga endile püssid. Need püssid said mõlemad õnnetul kombel hukka. Mineval pühapäeval nägin, kuidas üks jänes jälle sõi põllul vilja. Kui mina läksin vaatama, et kas on elus või surnud, siis ta muidugi pani jooksu metsa poole. Aga mina ei tahtnud teda ka nii kergesti käest lasta ja punusin järele. See on minuga ikka nii, et kui näen jooksvat jänest, siis tahan kihutada järele. Kui ma vihtusin sellele jänesele järele nagu elu eest, siis üks teine jänes äkki kargas üles otse minu nina eest. Selle oleksin saanud peaaegu kätte, kui ma poleks suurel jooksul kukkunud ninali maha. Jänes aga ei kukkunud ja vedrutas oma jalgadega metsa poole nagu raudteemasin. Kui ma siis tõusin üles, siis mõtlesin, et nii suur talu ei või olla ilma püssita. Rääkisin sellest vanale Jaagule. Tema ütles, et kui tuleb laadapäev, siis ostetakse minule linnast püss, see ei pääse kuhugi. Õpetasin temale siis selgeks, kuidas püssi ostetakse. Tema kuulas ja kuulas ning ütles viimaks, et küllap tema ka tunneb püssiasja, sest on vana väljateeninud kroonu sõjamees.
See laadapäev on homme ja täna juba sõidetakse õhtul välja. Minu isa sõidab ka kaasa, sest kaubaostmise juures kaks meest on ikka kaks meest ja kaubatundmine suurem. Kaupmees ei saa siis nii kergesti tüssata, nagu tüssasid mustlased Kõivistuoja Juhanit, müües talle hobuse, kes suri Juhani vankri ees, paar versta kodunt kaugel.
Laadalised jäävad ööseks linna lähedale kaupmees Piibari juurde. Öösi sõidetakse seepärast, et palava ilmaga pika maa sõitmine kurnab hobuse ära.
Töö nr. 28.
See pealkiri oli Pombil küll juba valmis, kuid löö ise jäi raamatusse kandmata, sest siis hirnatas hobune Osman. Üle õla vaadates Pombi nägi, et juba rakendatakse hobust laadalesõiduks. Vana Jaak ja Pombi isa Saamuel Mudakurvits olid juba tõmmanud selga uued hallid villased ülikonnad ja nende säärsaapad olid tõmmatud tökatiga läikima. Pombi ruttas siis sinna juurde, et veel kord seletada, kuidas ostetakse head püssi. Halva püssi ostmine on raharaiskamine.
„Küll mina toon, küll toon, ole aga sina mureta. Toon sulle niisuguse püssi, millega võid lasta kihulasele kirikutorni otsa otse saba pihta.”
„Meie toome sulle püssi jah,” lisas ka isa Saamuel. „Toome niisuguse püssi, mis kärtsutab ööd kui päevad.”
„Ei noh, selge, et toome,” rääkis Jaak muhelusega, olles täis laadalesõidu lusti.
„Nõõ!” ütles vana Mudakurvits, keerutades piitsa ja tõmmates Osmanit ohjest. Vanker veeres vurinaga õuevärava taha.
II
KUNSTVILISTAJA TULEK JA ÕHTUNE MAJAPIDAMISE ÜLEVAATUS
Linna sõitva vankri vurin kadus juba ammu Tedrevaariku kuusiku taha, kui Pombi kuulis kuskilt tasast vilistamist. See esmalt lõi nõrga kajana ta kõrvu, ei võinud mõista, kas see on taevast inglilaulu kaja või ööbiku kevadisest laulust jupike, mis ei taha ega taha vaibuda, vaid ikka rändab kajana mööda metsi ja nurmi. Viimaks oli siiski selge, et keegi vilistab päris inimese vilet külateel rukkipõllu taga. See oli polkaviis. Ei olnud see ka mõni igapäevane tantsulugu, ei marupenipolka, ei mustlaspolka, ei rehealuse-polka, ei juudipolka ega ka kalavenelase-polka. See oli see uus kukepolka, mille küla pillimees Kuuse Jakob õppinud kroonus selgeks ning mida ta nüüd mängis kodus igal õhtul nii kõvasti, et terve vald võis kuulata ja õppida. See ei olnud seesugune kerge tükk, mida kord kuuled ja sellestsamast jääb meelde eluajaks. See oli seesugune keeruline, et kui saadki selle viisi kätte suure vaeva ja tähelepanemisega, siis pead kordama iga päev, muidu on meelest läinud ja hakka õppima uuesti. See aga, kes tuli sealt rukkipõllu tagant, oskas seda polkat juba väga hästi. Ainult ta vile jõud oli väike. Mõni mees jõuab vilistada nii kõvasti, et topi kõrvad kinni, teine aga ei saa teha seda ülehuulepuhumise häält sääsest kõvemini.
See vilistaja ise pidi olema ka väike, sest Pombi teadis, et suure mehe kaabu peaks ulatuma välja rukkimere tagant. Rukis polnud ju veel veninud välja oma täide pikkusesse. Aga sellel lühikeselgi mehel need polka vinkadi-võnkadi hääled käisid nii hästi, et algaja vilistaja see olla ei võinud. Sellel polkal on sees niisugused keerud ja käänud, et kui vilistad pool tundi järjest, siis keele ots sureb suhu ära.
Pombi oli katsunud õppida seda polkat, aga raskemad kohad ei jäänud meelde. Ta oskas sellest polkast ainult algust ja lõppu, kuidas aga käis keskmine osa, seda ta jäi salaja kuulama värava kõrvale. Kui see vilistaja läheb väravast mööda, siis Pombi vilistab seda keskmist osa tasakesi järele. Kui on head õnne, siis niiviisi äkki võib saada selle loo selgekski. Tükk tööd oleks jällegi tehtud.
See vilistaja aga jättis Sõrasavile lähenedes vile hoopis katki. Pombil oli sellest kangesti kahju. Oli parajasti suur isu õppida. Pisut piinlik küll oli, aga Pombi otsustas siiski, et kui see tulija jõuab värava kohale, siis Pombi peatab tema ja laseb tal enesele korraks vilistada ette ainult seda keskmist jagu. Selle mõttega ta läks oma peidukohast teele välja.
Küll ta süda läks soojaks, kui nägi, et tulija pole keegi muu, kui ta suur sõber Särgvere Endel. Vileõppimise mõte unus hoopis, sest Endliga on ajada tähtsamaid jutte.
„Tuuakse.”
„Mis tuuakse?”
„Mina ütlen, et tuuakse.”
„Aga mis asi tuuakse?”
„Püss tuuakse, kas sa siis aru ei saa? Kui püssikaupmees pole surnud, siis püss on homme siin nagu kolm kopikat. Kaks rauda ja kaks kukke.