on>
Originaal:
Carolina Setterwall
Låt oss hoppas på det bästa
Albert Bonniers Förlag
Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa
Kujundanud Piret Jürisoo
Tagakaane foto: Linnea Jonasson
Raamatu väljaandmist on toetanud Rootsi Kultuurinõukogu
Copyright © Carolina Setterwall 2018
Published by agreement with Ahlander Agency
Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-658-57-2 (köites)
ISBN 978-9949-658-58-9 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
MAI 2014
E-kiri tuleb siis, kui ma diivanil last imetan. Põhimõtteliselt on see ainus asi, mida ma praegu teen. Annan rinda, istun nii vaikselt, kui suudan, magav laps süles, surmani hirmul, et ta jälle ärkab ja nutma hakkab. Annan veel natuke rinda, istun jälle tasakesi, püüan magavat last sülest ära panna, et käia duši all või midagi süüa, see ei lähe mul õnneks, istun diivanile tagasi, annan rinda. Iga jumala päev. Kui e-kiri tuleb, on Ivan vaid kolmekuune. Sa jõudsid mingi oma töö pealt tagasi, milliselt, pole mul aimugi, sest sa räägid oma otstest väga vähe. Reklaamfilmi produktsioonifirmad või sama valdkonna vabakutselised režissöörid kasutavad sinu tehnilisi oskusi. Kui ma küsin, kuidas päev läks, siis sa ütled, et see on nii igav, et ma ei viitsiks niikuinii kuulata. Kunagi ma käisin peale, aga olen alla andnud. Eks sa ise otsusta, kas tahad oma töödest rääkida või mitte.
Mina ise imetan. Töölt koju tulles saadad mulle sõnumi ja küsid, mida õhtuks süüa osta, sa hoolitsed nüüdsel ajal kodus peaaegu kõige eest. Töötad, käid poes, teed süüa, koristad, mängid meie kassiga, kes on Ivani tulekust peale tagaplaanile jäetud. Trenniga oled praegu pausi teinud. Mina imetan ja imetan. Ning ühel mai alguse neljapäeval kohe pärast ühte pärastlõunal tuleb sinult e-kiri.
Saatja: Aksel
Saaja: Carolina
8. mai 2014 kl 13.05
Teema: Kui ma suren
Juhuks, kui ma lusika nurka viskan.
Minu arvuti password on: ivan2014
Detailsem nimekiri asub failis Documents/kuimasuren.rtf
Loodame parimat!
/Aksel
Loen kirja kolm korda. Esmalt ei saa aru, siis loen uuesti ja hakkan muretsema. Kolmandat korda lugedes vihastan. See on nii sinu moodi. Ainult sina saad olla nii järsk ja otsekohene, peaaegu maniakaalne realist. Sina ja sinu ülikuivad e-kirjad ja sõnumid. Sina ja sinu pidev arvuti- ja telefonitarkvara uuendamine. Sina ja sinu salasõnad, mida sa korrapäraselt vahetad ja mis alati sisaldavad suuri ja väikeseid tähti ja numbreid ja erimärke. Sina ütlesid, et kui sa sured, siis sa ei taha, et sind maha maetaks, vaid et sind tuleb tuulde puistata kuskil, kuhu keegi ei pea tulema lilli ja küünlaid tooma. Ainult sina oled võimeline saatma töö juurest midagi sellist keset päeva oma tüdruksõbrale, kes imetab kodus diivanil last. Ja sa tegid seda.
Ma ei vasta. Õhtusöögilaua taga küsin, mida see pidi tähendama ja täpselt, nagu ma teadsin, vastad sina, et kargas pähe, kuna ettevaatust ei ole kunagi liiga palju. Et mul on hea teada, kui midagi peaks juhtuma. Rohkem ei räägi me sellest kirjast enam kunagi.
OKTOOBER 2014
On oktoobrikuu pühapäev. Me oleme väsinud ja teineteise suhtes üsna vastikud. Ma olen vähe maganud, sest Ivan rippus ka selle öö rinna otsas. Mul pole õnnestunud ära õppida, kuidas pidevate äratuste vahel uuesti uinuda, ja arvestades, et Ivani täitub varsti kaheksa kuud, siis näevad asjad selles vallas ikka kehvad välja. Ma olen alati väsinud. Täna olen närviline ja haletsen end. Sina püüad oma tööga valmis saada. Sa ei ole oma tellijale rääkinud, et nädal veel ja siis jääd isapuhkusele ning töötad osaajaga. Sel teemal tülitseme tihti. Mina tahan, et sa koormust vähendaksid, et jõuaksid – ja jaksaksid tegeleda meie eluga, meie lapsega, meie maailmaga. Sina ei taha. Või õigemini, sa ütled, et tahad, aga see ei lähe. Sa selgitad, et vabakutselisena nii ei saa. Sa oled pikka aega töötades hankinud endale kliendibaasi ja kui sa mõne tellija jaoks pool aastat või kauem kadunud oled, siis leiab ta kellegi teise. Sind vahetatakse välja. Ka sina oled väsinud. Puhates näed kurb välja. Sa ei jaksa mõelda varsti algavale ajale, kui sa oled pool päeva Ivaniga kodus ja ülejäänud ööpäeva töötad. Ka mina olen närvis. Solvunud. Mures. Asjad ei lähe nii, nagu minu meelest meie perekonnaga peaks minema. Sa ütled, et ma teadsin, mida ma teen, kui otsustasin sinuga lapse saada. Mina ütlen, et ma lootsin, et läheb teisiti. Kumbki ei taha teist õnnetuks teha. Viimasel ajal tundub, et see on võimatu. Aga me püüame edasi.
Kolm nädalat tagasi me kolisime, meil ei olnud selleks tegelikult aega, aga võtsime ikkagi ette. Asju pakkisime öösiti noil lühikestel hetkedel, kui Ivan üksi magas. Pakkisime vaikuses, ei puudutanud teemasid, mis oleksid teinud haiget või lõppenud tüliga. Samamoodi kolisime sisse. Nüüd oleme jõudnud peaaegu kõik lahti võtta. Täna peame pausi tegema, sest auto jamab. Peame sõitma su vanemate juurde, et su isa pilgu peale viskaks. Paneme Ivani tagaistmele turvahälli, sina istud tema kõrvale ja mina olen roolis. Rõõmsameelsel toonil pean ma sajandat korda märkima, et oleks õudselt tore, kui juhiluba oleks meil mõlemal. Sina surud hambad kokku ja vastad, et kohe varsti teed. Ma ei hakka küsima, et millal, ei jaksa täna jälle vaielda. Mul on juba oma kommentaari pärast piinlik. Oleme vait. Ivan on rõõmus ja et see jätkuks, annad sina talle häälte ja mänguasjadega tegevust. Kui Ivan nutab, ei saa ma hästi autot juhitud ja sina oskad ainsana teda niimoodi naerma ajada. Teie mängite tagaistmel ja Nynäsvägen läheb üle Tyresövägeniks, mis viib meid Vendelsöle, ning mina mõtlen, et ma vähemalt armastan siiski oma peret. Lihtsalt praegu on veidi raskem aeg.
Sa aitad isal autot parandada. Mina joon sinu emaga teed. Diskreetselt ja austavalt kuulab ta mind üle, et kuidas meil läheb. Ma vastan, mitte nii diskreetselt, aga siiski austavalt, et praegu on palju tegemist. Me saame vähe magada ja sul on tööga kiire. Kolimine oli raske ja Ivan näeb õudusunenägusid ja tahab öösiti rinda. Me ei jõua eriti muud varianti katsetada, ütlen ma, aga see on vale.
Sissesõiduteele keerab sinu vanem vend. Ta ei öelnud, et tuleb, ja ma näen köögiaknast, kuidas te mõlemad olete üllatunud, kui kohtute. Te naerate, kui kallistate. Ta patsutab su selga, sa kipud ta sülelusse ära kaduma. Ta on alati sinust palju suurem olnud. Lühem, aga laiem, tugevam. Teel majja lööd sa särama, kui ta ütleb midagi, mis ajab sind naerma. Trepilt kostavad sinu kiired sammud, sa kiirustad sisse, tahad Ivani näidata. Sinu vanem vend on Ivani seni näinud ainult ühe korra. Pole nagu õnnestunud kohtuda, kõigil on olnud viimasel ajal palju tegemist. Vend kõditab Ivani ja ütleb, et poiss on kasvanud ja väga sinu moodi. Ta hüüab sind väikevennaks. Joob suurte lonksudega oma kohvi ära. Sa võtad klaasi kokakoolat. Siis lähete tagasi auto juurde. Ma tulen ka korraks välja. Ivan on mul kõhukotis, ma teen telefoniga pilti teist meie auto juures seismas. Kojameestel on midagi viga. Te ei saa seda korda. Pildil seisate seljaga, üks sügab pead. Te olete kaks venda ja üks isa, kes kohtuvad selles elus viimast korda, aga seda te veel ei tea.
APRILL 2009
On 2009. aasta volbriöö ja ma hakkan minema peole, mida peetakse Adelsöl ühes vanas koolimajas, mille paar mu sõpra rentisid ja suveparadiisiks sisustasid. Nende peod on alati lõbusad. Nad kutsuvad kokku paarsada inimest ja kui jõuame näpsata piletid, enne kui need otsa saavad, siis on bussisõit hinna sees. Kooli kõrge lae ja nagiseva