olen 30 ja mu armuelu on endiselt sassis. Paari päeva eest lõpetasin lühikese suhte ühe Norrlandi kutiga, kes korraks oli tundunud õige, aga peagi sain selgeks, et ta pole seda. Tegin seda oma tavalisel viisil. Vingerdasin minema teksti abil, saatsin meili, et viga pole üldse temas, et mina olen oma eluga praegu vales kohas. Ma ei tea, miks ma kunagi ei suuda „ei“ öelda. Ma satun masendusse, kui pean kellelegi haiget tegema, ja kujutan ette, et peale selle inimese päevade ja nädalate rikkumise hävitan ka tema enesehinnangu ja elurõõmu. Olen mitu korda jäänu pidama liiga kauaks, sest tunnen mind masendava suhte katkestamise pärast nii suurt süüd. Olen lubanud nii endale kui ka oma terapeudile, et enam nii ei tee, seepärast lõpetan neid kiiremini kui varem. Aga ikka sama suure ängiga nagu alati. Selline olen olnud nii kaua, kui mäletan. Nüüd tegin seda jälle.
Seekord läks üsna hästi. Arvatavasti sellepärast, et olime kohtunud vaid paar nädalat ja võib-olla sellepärast, et ega tema minusse ka eriti armunud ei olnud. Läks koguni nii hästi, et noormees otsustas ikka kasutada oma peopiletit, mille oli ostnud minu pealekäimisel, et ta kaasa tuleks, ja ikkagi kohal olla. Sõbraga. Sõbrana.
Tunnen end häirituna, kui teda bussis näen, aga me tervitame ja kallistame ja teeme näo, et kõik on nii, nagu peab. Et ma ei ole süüdi. Vabanenud naine, kes teab, mida tahab. Tegelikult ei tea muidugi üldse. Pole ammu teadnud. Et asjad läheksid õigesti, ei ole piisanud hajusast soovist lõpetada sahmimine ja leida see õige. Segamini on need asjad olnud juba mitu aastat. Aga too noormees ei pea seda ju teadma. Ega me koos elama hakka. Bussis joon veini ja mida rohkem klaase ja kilomeetreid kulub, seda paremaks läheb aegamisi enesetunne. Kõik on, vähemalt enam-vähem, täpselt nagu peab.
Ma tantsin ja tantsin ja mu jalad tahavad ikka jätkata. Suu tahab ikka veini. Ma ronin vana kooliaula sügavasse aknaorva ja tantsin seal üksinda, naudin, et olen kättesaamatu ja samas paljude pilkude jälgida. Sõprade hulgas olen tuntud selle poolest, et tantsin alati kuskil otsas, baarilettidel ja toolidel ja kõlaritel ja lavadel ja aknalaudadel. Sellest on saanud nagu teema. Nii ka täna. Tantsin vaheldumisi tantsuplatsil ja aknaorvas ning vahepeal röögin koos plaate keerutavate sõpradega laulda. Kui vetsujärjekord on liiga pikk, siis käin metsas pissil. Aeg-ajalt näen rahvasummas seda mahajäetud kutti ja iga kord vaatab ta minu poole. Ta noogutab ja lehvitab, aga pilk on kurb. Mu sõbrad panevad talle nimeks Kurb Koerasilm. Ma naeran. Me oleme õelad, aga mind ei huvita. Ma tahan tantsida ja olen täis ja kõik on nii nagu peab.
Ja äkki oled seal sina. Ma ei ole sind varem näinud, sama bussiga sa küll ei tulnud. Minu tuttav ja sinu sõber ütleb, et tutvustab mulle inimest, kes „armastab mind“. Ja seal sa seisad. Ja naeratad. Sa oled pikk ja kiitsakas, sinu naeratus on nagu lamav kolmnurk. Sa naeratad nagu kauboi vanas filmis. Viltu ja kõveralt ja laialt ja siiralt. Naeratus laiub üle terve su näo. Ma mõtlen, et sinust saaks õudselt vahva karikatuuri, sellise, mis teeb meele rõõmsaks. Peas on sul müts. Mul tuleb pea taha kallutada, et sind vaadata. Sa ei kuulnud, kuidas meie ühine sõber sind tutvustas, aga sellest pole midagi. Sa näed välja selline, keda poleks nagunii huvitanud.
Joogisena on mul halb komme härjal sarvist haarata. Nagu kaitseks selle vastu, et äkki mind ei taheta, haaran kohe võimalusest ja täna haaran sinust. Ma olen otsustanud, sest minu meelest oled sa kena. Pikk ja kiitsakas ja siis see naeratus. Sul on hiiglaslikud silmad. Sind oleks tõesti hea joonistada. Ma võtan sul käest kinni, sa ei hakka vastu, kui ma seda teen, ja viin õue. Väljas on veel valge ja kell on vast üheksa, aga kes sellistest maistest asjadest üldse hoolib, igatahes mitte mina ega ka sina. Valguse käes on sinu silmad uskumatult sinised. Kavatsen küsida, kas sa kannad läätsi. Aga mitte veel.
Endise sigala luugist saab hot dog’i. Me seisame järjekorda ja sina hoiad mu kätt kindlalt oma peos. Kui ma märku annaksin, siis tundub, et oled valmis mind kohe suudlema. Ma hoian end tagasi. Küsin, kui vana sa oled ja sind ütled, et 28. Ma tunnen kergendust, arvasin, et oled palju noorem. Küsin, kus sa töötad ja sina ütled, et meedias. Valmistun analüüsima sinu reaktsiooni, kui ütlen, et mina töötan muusika vallas, suurte muusikaprojektidega, aga sina ei küsi. Tundub, et sind ei huvita ei mu vanus ega amet. Paistab, et tahad minuga ameleda ja sinu naeratus nakkab ning otsustan, et sellest piisab. Infot on küllalt ja ma tõmban su järjekorrast minema, koolimaja taha, me jõuame väikesele aasale kase alla. Paar tundi tagasi käisin siin pissil. Majas meie selja taga tümpsub bass. Ma suudlen sind. Või suudled sina hoopis mind.
Ma suudlen sind ja sina suudled mind ja sinu käed hoiavad mu nägu ja ma armastan seda. Ma armastan seda, kuidas sa suudled ja ma armastan sinu käsi ja ma armastan, et sa oled pikk ja ma armastan sinu viltust suud, mis alati naeratab, isegi siis, kui sa suudled. Me ameleme kase najal nagu teismelised ja kui sina surud end vastu mind ja mina vastu puud, siis saab mu pluusi selg koorepuruseks. Kui ma oleksin graatsilisema kehaga, siis oleksin kaksiratsi sinu kohale kerkinud, aga ei. Me surume end teineteise ja kase vastu nagu kiimas neljateistaastased.
Ma ütlen, et läheme sellega edasi, aga mitte majas, kõigi inimeste keskel. Ma ütlen, et seal on keegi, kes on kurb ja ma ei tea, kas räägin seda sellepärast, et hoobelda, või hoolin või tahan olla hooliv sinu silmis. Kõik on üsna udune, toimub impulsi ajel. Ülejäänud õhtu tantsime sõpradega ja jookseme vahepeal välja, et kase all kohtuda ja suudelda. Mida hilisem aeg, seda hoogsamalt. Ühel hetkel vahetame telefoninumbreid. Nii on lihtsam otsustada, millal jälle kase all kohtume.
Pidu lõppeb kell üks ja kaks bussi viivad pidulised tagasi Stockholmi. Me istume kõige ees, ma olen kindlaks teinud, et Kurb Koerasilm on teises bussis ja sellepärast tohin sind pimeduses vabalt suudelda. Tagapool lärmavad inimesed. Suudluste vahel sunnid sa mind oma kõrvaklappidest AC/DC-d kuulama. Ütlen, et minu meelest pole nad kuigi head ja mainin nii blaseerunult kui suudan, et olen nendega paar korda töötanud. Paistab, et see teave ei avalda sulle muljet, sa vastad, et ahah, kuula seda, kuula seda siin, ja siis sa suudled mind jälle. Tõstad mu kaksiratsi sülle. Ma armastan, kuidas sa mind tõstad ja armastan su süles istuda. Lõpuks ometi kaksiratsi.
Mu lõual ja põskedel on sinu habemetüükast punased plekid, kui buss tund aega hiljem Medborgarplatsenile jõuab. Niimoodi amelenud pole ma ammu. Me astume bussist maha ja sa tahad minu poole tulla. Seda sa ei saa. Sa küsid uuesti ja saad jälle eitava vastuse. Sa pakud, et ma võin ju hoopis sinu juurde tulla. Kuule nüüd, ütled sa, ma tahan sinuga magada. Ei, vastan mina, ma magan üksi. Ma usun, et tahan näidata, et kohe esimesel õhtul ei lähe ma kellegagi voodisse. Kui me oleks koos koju siirdunud, siis oleks see juhtunud. Ma ei taha, et nii juhtub. Ma tahan, et nii juhtub. Ma tahan, et see jätkuks. Me läheme lahku. Su pea hüpleb muusika taktis, kui mööda Folkungagatanit minema astud. Enne uinumist saan sinult tekstisõnumi. Sa ütled, et olen ilus ja et tahad uuesti kohtuda.
OKTOOBER 2014
Ärkan Ivani kõrval pool seitse. Võin öelda, et magasime üsna hästi. Või noh, suhteliselt, aga meie maailmas on see üsna hea. Ivanil täitub varsti üheksa kuud ja kui kolm nädalat tagasi uude korterisse kolisime, siis sai ta oma toa, aga nüüd on tal küll tekkinud öised hirmuhood. Rinda tahab ta öö jooksu kolm kuni kuus korda. Enamasti magan lapse toas madratsil, kuigi olime mõelnud, et saame nüüd ööd jälle kahekesi veeta, sina ja mina. Eile õhtul kümnest üheteistkümneni äiutasin ja lohutasin Ivani, siis imetasin ja tundus, et see ei lõpe kunagi, sina tegid köögis tööd, saatsin sulle tekstisõnumi. Kirjutasin, et jään ööseks jälle poisi juurde ja sina vastasid, et okei ja head ööd. Natukese aja pärast kostis, kuidas sa käid vannitoa ja elutoa vahet. Sa kustutasid tuled, pesid hambad, valmistusid ise ka voodisse minema.
Ma ei uinunud kohe. Hakkasin hoopis telefonis netist infot otsima, kirjutasin otsingusõnaks „väikelapse öised hirmuhood“ ja uurisin hoolega terviseportaali, ajaleheartikleid ja perekooli saiti. Lugesin läbi hulga artikleid ja mõtlesin põhjalikult järele, kas Ivanil võivad juba olla öised hirmuhood – need paistavad tekkivat pigem veidi vanematel lastel – ja jõudsin järeldusele. Ivanil on öised hirmuhood, sellepärast ta öösiti nii palju nutabki. Alati algab see õhtul umbes tund pärast uinumist. Täpselt nagu internetist leitud kirjeldustes. Ma tegin ühest artiklist ekraanipildi ja saatsin sulle sõnumi. „Vaata seda, ma usun, et Ivanil on öised hirmuhood,“ kirjutasin ma.