.

kutsujale järele. Kui Taivo voodi äärde jõudis, vupsas naine sisalikuna teki alla ja jäi vallatu näoga vaatama, mida mees ette võtab. Mees tegi just seda, mida oodati: heitis naise kõrvale ning viskas teki eemale.

      „Seda meil küll vaja pole!”

      „Ega vist mitte,” nõustus teine meelsasti.

      „Sina pidid ju mind paljaks võtma,” tuletas Taivo Signele meelde ja asus ise rinnahoidjat valla päästma. Saanud sellega üks-kaks-kolm hakkama, unustas ta end Signe kauneid rindu imetlema.

      „Jõuad neid suudelda küll,” oigas naine, „võta mind enne üleni paljaks.”

      Viimaks said nad teineteise lahtiriietamisega üheaegselt hakkama ning andusid metsikutele kallistustele ja suudlustele.

      „Issand, kui suur, tugev ja karvane sa oled – otsekui karu! Ja ettevaatlik ei pea täna olema.” Seejärel kustus mehe mälu sootuks …

      Kui mees natuke hiljem toibus, taipas ta Signele kõrva sisse sosistada:

      „Sina lõppu ei jõudnud?”

      „Miks sa nii tasa räägid? Me oleme ju kahekesi,” naeris naine kudistades, ent raputas seejärel eitavalt pead. Haaras siis Taivo käe ja suunas selle vajalikku kohta. „Ole hea, aita mul tasapisi rahuneda. Küll ma hiljem jõuan … Me teeme seda täna ju veel?” uuris ta seejärel juba kelmikalt.

      „Sa veel pärid!” kõlas kirglik vastus.

      Signe naeris õnnelikult, ent tõsines kohe. „Tohin ma midagi avameelselt küsida? Loodan, et see sind liigselt ei häiri.”

      „Võid mu käest sõna otseses mõttes kõike uurida,” vastas Taivo siiralt. „Nii praegu kui ka hiljem.” Tänutäheks kinkis Signe talle kuuma suudluse. Siis järgnes küsimus.

      „Mina pole ammu kellegagi vahekorras olnud. See on vähe pikem jutt. Aga mulle tundub, et sinulgi on vahe sisse tulnud, sest plahvatus saabus sul peaaegu kohe. On mul õigus?”

      „Jah,” oli mees sunnitud tunnistama. „Saame naisega muidu pealtnäha normaalselt läbi, aga seksuaalelu pole meil tõesti vähemalt paar aastat enam olnud. Ka see on pikem jutt, aga räägime neist asjust veidi hiljem. Nõus?”

      „Muidugi, kallis,” sosistas Signe õrnalt ja surus end taas üha tihedamalt Taivo vastu. „Enne naudime veel teineteist, siis räägime oma olematust armuelust ja alles pärast seda hakkame seda fotovärki arutama. Nõus?”

      „Sobib! Nüüd aga tahaksin ma sind kõigepealt korralikult vaadata.”

      „Aga kui ma ei luba ja kus su silmad enne olid?” kudrutas naine. „Tohin ma lamama jääda?” kihistas ta õrritavalt.

      „Esialgu võid,” naeris Taivo ahvatlevas poosis lebavat Signet imetledes.

      „Muide, mina soovin samuti sind vaadata!” protesteeris lamaja naeruga pooleks. Tõsines seejärel ning lisas tasa-tasa: „Ja ka puudutada!”

      Kui Taivo märkas, millise pilguga Signe teda vaatas, siis tema käed, mis parajasti naisekeha hellitasid, peatusid korraks, ja mees ohkas õndsalt: „See teeks mulle vaid rõõmu.”

      Seekord armatsesid nad kaua ja põhjalikult, jäädes seejärel pikalt teineteise kaissu lebama. Ja olid mõlemad mõnda aega vait – mõeldes ilmselt ühest ja samast: nii ootamatult neid tabanud kirest, mida sõnades väljendada polnud võimalik.

      Esimesena virgus Signe. „Mul on kõht tühi. Kas sinul ka?”

      „Pool härga pistaksin küll pintslisse,” avaldas Taivo oma tagasihoidliku soovi.

      „Külalise soov olevat perenaisele seaduseks,” itsitas Signe, „aga kuna ma ei pea sind külaliseks, vaid oma vastleitud kallimaks, siis pead natuke väiksema portsjoniga leppima.”

      „Sa pole mitte ainult ohtlikult ilus, vaid ka paras kavalpea,” naeris Taivo voodist tõustes.

      „Ja sina suur-suur meelitaja,” lisas samuti kärmelt püsti karanud Signe mehe vastu liibudes. „Peame midagi selga panema ja kööki minema.”

      „Kas ma nii tulla ei tohi?”

      Signe vaatas mehe põhjalikult üle ja teatas: „Mulle meeldid sa sedasi tõesti kõige rohkem, aga siis me vist niipea süüa ei saaks.”

      Pliidi ääres askeldades võttis Signe tõsisema jutuotsa üles. „Sa minu vanust vist ikka tead?” Mees noogutas. „Ametilt olen juba mitu aastat tõlkija, seega töötan ma enamasti kodus. Ühest küljest on nii hästi mugav, aga hooti on üksildust raske taluda ja vahel matab masendus mind musta lainena enda alla.”

      „Sinu välimuse ja iseloomu juures! Raske uskuda – sul pruugib vaid käega viibata ja kavalerid sumiseksid nagu mesilased su ümber.”

      „Ma võin vist paljudele lõbusa ja seltsiva inimesena näida, aga juhuslikke tutvusi ma ei soeta, tegelikult lausa väldin neid.”

      „Mida sa masenduse korral siis teed?”

      „Tipsutaja ma pole, seda ära karda. Lähen siis lihtsalt rahva sekka ja suhtlen tihedamalt oma paari-kolme sõbrannaga. Ka linnuklubisse sattusin ma just säärasel ängistaval perioodil.”

      Signe asetas praekana, salati ja kartulid taldrikuga mehe ette. „Hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.”

      „See lõhnab nii isuäratavalt. Hakka siis ise ka!”

      „Kohe tõstan. Enne tahan oma pihtimuse ära lõpetada … Nüüd sa pead mind vist vaimselt ebakindlaks isikuks?”

      „Ei, sugugi mitte, sest tegelikult oled sa väga tugev isiksus.”

      „Miks sa nii arvad?”

      „Tean. Kuulsin sinu kohta ühte ja teist.”

      „Kas Terje kaudu?”

      „Jah.”

      „Juba ta jõudis lobiseda,” kirtsutas Signe nina. „Spordiga tegin lõpparve ja samuti kogu meessooga.”

      „Kas mina polegi siis mees?” teeskles Taivo solvunut, millega teenis kokalt välja ühe kanamaitselise musi.

      „Jäta siis meelde, et sina oled minu jaoks üks suur erand.”

      „Anna andeks, rohkem ma ei lõõbi. Kindlasti oled sa midagi ränka üle elanud.”

      „Hüva, näib, et pean sulle oma elust pikemalt pajatama, aga enne kinnitame keha.”

      Kui kõhud täis, pöördus Signe Taivo poole: „Kas puistame südant edasi? Saaks korraga hinge pealt ära.”

      „Sul on õigus, ent nüüd on minu kord.”

      „Olgu pealegi, aga lähme enne tuppa,” palus Signe. „Tahaksin sulle võimalikult lähedal olla.”

      Ta võttis viskipudel ja lahkus köögist. Taivo läks klaasidega järele ning nad istusid kõrvuti diivanile. Signe võttis oma klaasist tillukese lonksu, puges siis suisa mehe külje alla ning vaatas siis nagu isalt muinasjuttu manguv tütar mehele otsa.

      Taivo muigas. „Minu abikaasa on nelikümmend üks aastat vana ja töötab medõena, kellest nii arstid kui patsiendid väga lugu peavad. Ellen on oma vanuse kohta väga hästi säilinud ja igati vormis figuuriga pruunisilmne brünett. Kannab prille. Vägagi majandusliku mõtlemisega. Minust vaid paar sentimeetrit lühem. Tütrel on aastaid kakskümmend üks. Töö kõrvalt õpib Liis Tallinna Ülikoolis infotehnoloogiat. Näiliselt on seega kõik nagu korras ja naabrite arvates olen ma Elleniga õnnelikus abielus.”

      Taivo kurk kuivas ja ta rüüpas klaasist paar sõõmu. Signe istus liikumatult ja kuulas teda pinevalt.

      „Laias laastus saame omavahel hästi läbi, ainult et …”

      „Et?”

      „Umbes nelja aasta eest muutus Ellen seksuaalselt