>
Originaal:
Per Petterson
Menn i min situasjon
Forlaget Oktober 2018
Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa
Kujundanud Piret Tuur
Esikaane illustratsioon: M. M. Malvin
Kaanekujundus: Mona Persdatter Bekkevad
Copyright © Per Petterson
First published by Forlaget Oktober, 2018
Published in agreement with Oslo Literary Agency
Autoriõigus tõlkele: Sigrid Tooming ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-94-9 (köites)
ISBN 978-9949-683-95-6 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Geir B-le
1. peatükk
Oli pühapäev, 1992. aasta september, pisut enne kella seitset hommikul. Olin eelmisel õhtul väljas käinud ja viimase tunni Tollbugatal baariks ümber ehitatud apteegis veetnud, aga mitte kellegagi kaasa läinud. Sel ajal, sel aastal oli see tõtt-öelda ebaharilik, sest läksin alailma Oslo kesklinna, kus käisin baarides ja kohvikutes, mis polnud minu moodi, ja astusin ustest lärmakatesse suitsuvines kõrtsidesse, kus tundsin end korraga nii koduselt ja vaatasin tähelepanelikult ringi, mis polnud ka minu moodi, ja mõtlesin, kuhu ööseks heita. Kui ma mõni tund hiljem kohvikust, pubist või baarist lahkusin, olin harva üksi. Kui need kuud mööda said, olin viibinud rohkemates magamistubades, rohkemates majades, rohkemates linnajagudes, kui oleksin endasuguse mehe puhul võimalikuks pidanud. Aga see lõppes iseenesest, tahtsin olla nagu lõke, aga mu lõkkes oli nüüd tuhka rohkem kui tuld.
Nii et kui telefon sel hommikul helises, olin oma voodis. Mul ei olnud mingit tahtmist kõnet vastu võtta, tundsin end rampväsinult. Jah, olin joonud, aga mitte palju, ja raudselt mitte pärast ühtteist, ja tulnud kesklinnast Tåseni bussiga, läinud maha ristmikul, kus nüüd on ringtee, möödunud Sagene kirikust ja kõndinud uduvihmas Bjølseni poole. Kui ma korterisse astusin, tundsin end päris hästi ja oleksin nüüd pidanud olema promillita.
Mind väsitasid just unenäod. Pole lihtne selgitada siin, alles esimesel leheküljel, mis neis mind nõnda rammestas, pean selle juurde tagasi tulema.
Olin kavatsenud veel vähemalt tunnikeseks voodisse jääda ja seejärel üles tõusta, kohvivee hakkama panna, kirjutuslaua taha istuda ja kui võimalik, siis paar tundi kirjutada, kuigi oli pühapäev. Aga kuna telefon ei jäänud vait, kummutasin end voodist välja ja astusin kiiresti elutuppa, et kõne vastu võtta, ja tegin seda sellepärast, et mulle tundus lubamatu telefonil heliseda lasta. Mul on alati olnud ja on ikka veel ettekujutus, et ma pean telefonile vastama, sest kui ma seda ei tee, satun seadusega pahuksisse.
See oli Turidi hääl. Sellest sai aasta, kui ta ära läks, tüdrukud kaasa võttis ja Skjettenisse ridaelamusse kolis. Ta nuttis, ja niipalju kui ma aru sain, käsi suu ees, et häält summutada, ja ma küsisin, Turid, mis on juhtunud, aga ta ei tahtnud selle peale vastata. Kas sa oled kodus, küsisin ma, aga ta ei olnud, ta ei olnud kodus. Aga Turid, kus sa siis oled, küsisin ma, aga ta ei teadnud seda. Kas sa ei tea, kus sa oled, küsisin ma, ja ta nuttis ja vastas, jah. Ta ei teadnud, kus ta on.
Pagan küll, mõtlesin ma. Kui ta niiviisi nutab ja kodus ei ole, kus siis tüdrukud on. Neid on siiski kolm tükki. Minu juures nad küll ei olnud ja Turidi ema oli Singapuris. Minu ema oli surnud, isa oli surnud ja vennad ka enamikus surnud. Kas sa tahad, et ma sulle järele tuleksin, küsisin ma, sest oletasin, et ta on seal, kus ta on, ilma autota, ja ta nuttis ikka veel ja ütles, jah, sellepärast ma helistangi, mul ei ole kedagi teist, ja ma mõtlesin, kui sul kedagi teist ei ole, siis pole sul küll palju. Aga seda ma ei öelnud, vaid ütlesin, et siis pean ma ju teadma, kus sa oled. Kuidas seal välja näeb, kus sa seisad. Siin on üks rongijaam, nuttis ta, see on kollane, aga rongi ei ole. Ah nii, ütlesin ma, vast ehk on liiga vara, täna on siiski pühapäev, ja selle peale ütles ta, et ei, ma ei mõtle seda, vaid et siin pole rööpaid, kus rong saaks sõita.
Mõtlesin järele, mis koht see võis olla, palju sääraseid mõistliku vahemaa tagant valida ei olnud, see oli kindlasti Bjørkelangen, muud mulle ette ei tulnud, püha taevas, sinna oli viiskümmend kilomeetrit, ehk ka rohkem, vahest kuuskümmend, miks ta seal oli, ilma autota, ilma kelletagi, sellisel kellaajal. Aga seda ei saanud ma temalt küsida, see ei olnud minu asi, minu asi oli tegelda oma asjadega, mida ma valdavalt tegingi. Kõik see muu on niikuinii läbi ja möödas. Ma ei tundnud sellest isegi puudust, mõtlesin ma, enam mitte, pärast nii pikka aastat, aga kui ma sain selle mõtte mõeldud, siis ei olnud ma päris kindel, kas see on tõsi.
Ma tean, kus sa oled, ütlesin ma. Hakkan viie minuti pärast tulema. Aitäh, vastas ta, ja ma ütlesin, et sinnajõudmine võtab aega. Ma tean, ütles ta, ja ma mõtlesin, kust ta teab, kui ta ei tea, kus ta on.
Punane telefoniputka ja kollane mahajäetud jaamahoone, mida ta sellest putkast ilmselt nägi. Kui mul oli õigus, siis ei pruukinud see väga keeruline olla. Loomulikult võis see olla mõni hoopis teine mahajäetud raudteejaam paljude kilomeetrite kaugusel vastassuunas, aga ühtki sellist mulle pähe ei turgatanud.
Hüppasin kiiresti duši alt läbi, panin selga lühikese James Deani jaki ja silkasin trepist alla, haugatud kukkel pihus, seejärel parklasse, mis asus Bjølsenis Advokat Dehlis plassil bussipeatuse kõrval kollase kivimaja ees, kus ma elasin, ja istusin oma kolmteist aastat vanasse universaalautosse, mis oli šampanjakarva Mazda 929.
Jõudsin kohale kolmveerand tunniga. Ehk kiiresti. Kiiremini oleks tähendanud vanglat.
Bjørkelangeni bensiinijaama ristmikul keerasin vasakule ja sõitsin mööda Felleskjøpet’st, mille kollane logo oli maalitud taevakõrgustele silindrikujulistele viljahoidlatele, keskel viljapea, ühel pool F ja teisel pool K, mõlemad rohelised. Seejärel pöörasin järgmises teeristis paremale Stasjonsveienile, kus asus väike kohvikuga hotell, mille aknad mustasid ja ükski lamp ei põlenud – ju see oli sestsaadik, kui ma seal viimati peatusin, kinni pandud, see polnud sugugi võimatu, sest kuidas peaks mõni hotell suutma Bjørkelangenis vee peal püsida.
Tükike maad kaugemal tänava ääres seisis, nagu arvatagi võis, punane telefoniputka, mis asus vana jaamahoone lähedal. Sõitsin sinna, parkisin jaama ette ja väljusin autost, seal oli bussipeatus, liini lõpp-punkt, nagu paistis, aga Turidit ei paistnud.
Peatuses bussi ei olnud, kõik oli vaikne ja mu auto oli jaama ees üks kolmest. Teised kaks olid sedaan ja universaalauto, mõlemad Volvod, mõlemad sinised, ja kumbki ei olnud uus. Bjørkelangenis teadsid muidugi kõik, kellele mingi auto kuulub, ja Mazda torkas silma oma roostese šampanjakarva allakäigu ja numbrimärkidega, mida keegi ei olnud sealkandis näinud, ja üks kohalik küsis ehk teiselt, kelle kuradi auto see veel on, kui seda mõne ümberkaudse maja aknast nägi. See mõte tegi mu rahutuks. Sellest paigast oli tähtis ruttu sisse-välja hüpates läbi käia, ja loomulikult ei istunud jaamahoone ees keset vaatevälja mingit Turidit, nii et sammusin ümber hoone selle tegelikule esiküljele, mida see oli vähemalt toona, kui rööpad lääne poolt Sørumsandist kiiskama kulunult jaama jõudsid ja natukese aja pärast teiselt poolt väljusid, siis koos rongiga, ja rongisaatja astmelaualt välja kummardus, käes roheline plagisev lipp, ja puhus vilet, ärasõit! ärasõit! ja puhus uuesti, uhke vile ja selle tirina üle – no kes ei oleks olnud.
Aga rööpad olid olnud kitsarööpmelised ja kaotanud juba üle inimpõlve tagasi võitluse tuleviku nimel, aga siiski, kõigest paar-kolm kümnendit tagasi saabus rong endiselt pahaaimamatult Bjørkelangenisse ja pühkis edasi lõuna poole Skullerudi, järve ja aurulaeva juurde, mis võis viia su läbi lüüside sügavalt sisemaalt lausa kuni Ytre Oslofjordini ja sealt edasi ükskõik