ja veelgi harvem, et saada kokku paari teise sõbraga, kes olid ainult minu sõbrad või olid seda olnud enne seda, kui Turidist ja minust paar sai. Aga enamasti ei läinud hästi. Olin liiga rahutu, et paigal istuda, ja pidin alati vabandama ja lahkuma, enne kui seanss läbi sai, ja tuli ette, et seda pandi pahaks.
Praegu ei oleks ma niikuinii tahtnud neist kellegagi koos olla, igatahes mitte Turidi ega ühegi sõbraga, isegi Auduniga, ja see pani mind tundma end hulljulgelt. Üks asi oli omapäi kodus olla, mu oma korteris, kus mind ümbritsesid mu oma asjad, raamatuseljad, pildid seintel, Buddha kirjutuslaual ja puss diivanil, või siis bussis või metroovagunis, kaasas isa portfell ja süles enam kui tuhande aasta taguse hiina luuletaja Tu Fu vana Paxi väljaanne või hoopis Bertolt Brechti „Kalendrijutud”, sellisel juhul varane Lanterne’i väljaanne. Aga hoopis iseasi oli minna laia maailma, kus katus lendas pealt ja seinad avanesid, ja lasta linn kohinal sisse. See oli riskantne, aga ausalt öelda, kui asi kiiva kiskus, võisin hõlpsasti takso leida ja viieteist-kahekümne minutiga kodus olla, enne kui paanika minust kinni krabas. Hoopis hullem oleks San Franciscos, Berliinis või Londonis. Seda taksot polnud olemas.
Aga Oslo oli mu oma linn ja uskusin, et saan hakkama.
Kõigepealt astusin sisse Cordiali, mis asus Storgata lõpus Hornaas Musikki vastas, mille vaateakendel seisid reas helkivad hääletud minu silmis okultsed kitarrid. Aga kõrtsis oli liiga palju tuttavaid, keda mäletasin hästi, nad töötasid linnatranspordis, raudteel, olid varem olnud mu sõbrad ja käinud seal kümme või enamgi aastat, seda taipasin naerust ja jutuvadast, kuidas hääled möödunud korrast saadik rämenenud olid. Paljud olid ka Klaneni jalgpalliklubi liikmed, millest polnud ju hullu, mina olin Vålerenga fänn ja olin seda alati olnud, olin selles linnaosas sündinud, seal ristitud, mu isa mängis enne sõda varumeeskonnas ja lõi hiljem kaasa Vålerenga kiriku vanakeste mansas, nagu seda nimetati, ja oli vanade kangelaste Tippen Johanseni, Kyter’ni ja kelle kõigi sõber, ja nood, kes neist veel elus olid, tulid suurele matusele kepi ja läikiva pealaega. Su isa oli kuradi hea, ütlesid nad, ja oskas laulda, sai nootidele iga kord pihta, pallile ka, ütlesid nad ja naersid läkastades, ja see oli tõsi, et isa hästi laulis, aga ma ei teadnud, mida neile öelda, et ma ei osanud kahjuks isa hinnata, et ma ei teadnud, mis mees ta oli, ega ka seda, et ta kuulus nende hulka, vanakeste mansasse, legendide sekka, kogu riigi uhkus, ma ei olnud ta juttu kuulanud, ja ütlesin kabelitrepil kõigest, suur tänu, et tulite, ja nad kergitasid õige pisut mütsi, sest päev oli vihmane ja külm.
Aga Cordialis jäin kohe ukse ette seisma, keerasin silmapilk ringi ja tulin välja tagasi, enne kui keegi jõudis hüüda, jou, Knut Hamsun, tule toeta end maha.
Mitte miski, mis ma kirjutasin, ei olnud Knut Hamsuni laadis, vähemalt minu arust. Aga sedaviisi nad tavaliselt hüüdsid. Jou, Knut Hamsun.
Väljas kõnniteel sammusin tagasi Dovrehalleni poole, mis asus teisel pool Storgatat enne Gresvig Sporti, ja võtsin galeriil ühe õlle. Ma ei rääkinud kellegagi ega tundnud seal kedagi, mis oli tõtt-öelda veider. Mitte et sellest midagi oli, vastupidi, aga istusin enne tellimist valesse kohta, lähemad lauad olid tühjad, ja piinlik oli tõusta ja kolida mingi põhjuseta toolile, mis asus väheste kundede kõrval, kuigi kaks neist olid naised ja üks istus lauas üksi. Mul ei olnud selleks andi. Seetõttu piirdusin ühe õllega. Mul oleks pidanud olema raamat põuetaskus, prantsuse uusromaan, võimalusel Claude Simon, eelistatult „Flandria tee”, mis mulle väga meeldis, või siis mõni filosoof, Camus’ päevikud, midagi niisugust, siis oleks mul olnud, mille külge vajadusel klammerduda, ja juba ainult üks neist raamatuist oleks olnud piisavalt tõrjuv, et anda igaühele märku, et tahan olla üksi. Mida ma niisiis tegelikult ei tahtnud.
Kõik selle oleksin pidanud enne välja mõtlema, aga olin jätnud mõtlemata. Niisiis maksin, läksin trepist alla ja tagasi Storgatale.
Jäin kõnniteele nõutult seisma. Paremal oli Guneriuse kaubamaja ja nurga taga Brugatal Teddy’s Soft Bar, vasakul jätkus Storgata, kuni kohtus Kirkeristeniga ja hargnes kaheks, nii et tuli valida kas see tänav, mis viis ühele poole raudteejaama, või too, mis viis teisele poole, Glasmagasinet’ ja Stortorvet’ juurde. Aga mis mul sinna asja oli. See ei tundunud turvaline.
Süütasin sigareti, filtrita Blue Masteri, see oli mu peosuits. Mulle meeldis see lüheldane sigaret ja sinine hobusepea pehme paki valgel kettal, oli alati meeldinud, ka siis, kui ma veel ei suitsetanud, niisiis enne kui sain viisteist. Mäletasin kõiki kordi, kui isa ja mina Grorudi bussiga Veitvetist Carl Berners plassile sõitsime ja üle Tromsøgata ristmiku kõndisime, kus istusime ümber number 21-le, mis oli tookord veel troll, Ringeni kino taga, kondiitriäri lähedal, kus ema peaaegu viisteist aastat hiljem mulle otsustava hoobi näkku andis. Sealt siirdus buss Dælenengatale, edasi Sannergatale, tegi Oslo kesklinnale tiiru peale ja lõpuks väljusime Bisletti staadioni sissepääsu juures, et näha Vålerenga matše ja kaotusi, mis olid tol hooajal enamuses. Kui bussiga üürimajade vahelt Bisletti poole sõita, oli ühele majale maalitud Blue Masteri Virginia sigarettide piraka hobusepeaga reklaam, mis täitis nelja korruse kõrguselt kogu otsaseina ja minu keha erutusega, mida ainult väike lühikeste pükstega juntsu võib tunda, võbinaga, koguni kopsude paisumisega, mis saatis kujutlusvõime sinitaevasse, tasandikele, üles igilumele.
Mulle meeldis suitsetada. Kuigi ma olen suitsetamise praeguseks, kui ma seda kirjutan, mõjuval põhjusel maha jätnud, on mul hästi meeles parimad sigaretid, mis rahustasid mu silmapilk maha, kui mind ärevus tabas, ja ma olen neist hilisemas elus lugematuid kordi puudust tundnud.
Tol õhtul Storgatal, esimesel aastal pärast jumalagajättu Turidiga, pidasin kindlamaks valida tee, mis viis paremale, sest see oli isa linnaosa ja Storgata oli tema peatänav, ja astusin peagi sisse Teddy’se uksest; see väike kõrts oli rahvast puupüsti täis, lae all tihe hall sigaretisuits ja baarileti ääres hädavaevu üks hädine püstijalakoht, kus ma tellisin topelt Ballantine’si, aga kuna topelt polnud lubatud, sain selle asemel kaks üksikut jääga, võtsin letilt kummassegi kätte ühe, astusin kaks umbsammu selja taha, valasin joogid kokku, panin tühja klaasi mingile lauanurgale ja jäin seisma, täisklaas rüsinas kõvasti vastu rinda. Vaatasin ringi. Kõrtsis olid mõned mehed, keda ma teadsin, ent ei tundnud, ja ma ei tundnud ühtki naist. Paar tükki nägid võib-olla nii välja, nagu oleksid saatjata, aga mul ei tekkinud mingit tõmmet, mingit ahvatlust, ja niikuinii oli kõrtsis liiga vähe ruumi, hirmus tülikas oleks olnud lähemale trügida, nii et mõtlesin, et heakene küll, ju siis on see rong läinud.
Jõin klaasi kähku tühjaks ja tundsin, kuidas viski rinna soojaks lõi. See oli teretulnud ja väga meeldiv, nii et jäin siiski seisma ja tellisin veel ühe Ballantine’si, seekord jääga ja ühekordse, ja jõin selle aeglaselt ära, oodates, et äkki hakkab looma.
Seina äärde oli püstitatud väike lava, kus keegi pidi ilmselt varsti mängima hakkama, poodiumile mahtus hädavaevu ära punane tool, madal mikrofon ja jalal vesternkitarr, mille taga oli võimendi ja ainult üks kõlar. Ilmselt oli Teddy’s nädala keskel sellepärast nii täis, et keegi pidi tegema elavat muusikat, vahest mõni kohalik suurus, aga ma ei olnud seal selleks, et kellegi mängu kuulata. Jõin klaasi tühjaks, panin letile ja mõtlesin, et vist on aeg ära minna, kui keegi mulle õlale patsas. See võis olla ükskõik kes selles saginas, vahest seisin kempsu minejatel tee peal ees, aga nii see ei olnud, see oli Randi. Seitsmekümnendatel kuulusime üheskoos Punasesse Noorusse, töötasime samas vabrikus, aga ise osakonnas ja pidasime mõnda aega tihedat sidet, ka pärast seda, kui ta töölt lahkus ja mina jäin, aga ma ei olnud teda ammu näinud ja olin kindel, et ta on kolinud riigi teise otsa. Tere, Arvid, ütles ta. Tere, Randi, ütlesin ma. Kas oled üksi, küsis ta. Vaatasin talle otsa. Jah, ütlesin ma, olen küll. Sa pole ometi lahku läinud, ütles ta naerdes, see mõte paistis talle vist naljakas, ma tegin nalja, ütles ta ja naeris uuesti, aga mina ju ei naernud, ja siis jättis ka tema järele. Oledki või, küsis ta, päriselt ka või, oi, anna siis küll andeks, ma tegin ainult nalja. Tee pealegi nalja, kui tahad, ütlesin ma, see ei ole sinu süü, ma oleksin lahku läinud ka siis, kui sa poleks nalja teinud. Aga te olite ju alati koos, ütles ta, tegite kõike koos. Tõsi ka või, ütlesin ma. Jah, vastas ta, oli ju nii. Ei, ütlesin ma, ma ei mäleta. Aga, ütles Randi, ma mäletan nii hästi, kuidas seisin aknal