veetilku, mida Artis oli jälginud, ükshaaval mööda vannikardinat alla nõrgumas.
Nägin ähmaselt alasti Artist seismas näoga pihustuva vee poole, kujutist tema suletud silmadest omaenda suletud silmade ees.
Tahtsin toolilt tõusta, toast välja minna, öelda Artisele hüvasti ja siit lahkuda. Mul õnnestus end veenda püsti tõusma ja ust avama. Aga siis ma ainult uitasin saalides ringi.
4
Uitasin saalides ringi. Siin paiknevad uksed olid värvitud erinevates toonides siniseks ja ma püüdsin neile varjunditele nime anda. Mere, taeva, liblika, indigo. Ja kõik need nimed olid valed, nii et hakkasin end iga sammuga ja iga uksega, mida uurisin, aina rumalamalt tundma. Soovisin, et mõni uks avaneks ja keegi sealt välja astuks. Tahtsin teada, kus ma olen ja mis ümberringi toimub. Reipal sammul möödus üks naine ja ma hoidsin tagasi soovi teda nimetada nagu mõnd värvi või teda uurida, et leida märke, vihjeid millelegi.
Siis turgatas mulle pähe mõte. Lihtne. Nende uste taga ei olegi midagi. Kõndisin edasi ja mõtlesin. Arutlesin. Mingitel korrustel olid alad, kus asusid ametiruumid. Mujal olid need saalid vaid kujundus, uksed lihtsalt osa üldisest kavandist, mida Ross oli üldjoontes kirjeldanud. Juurdlesin, kas tegemist on visioonikunstiga, mis hõlmab värve, vorme ja kohalikke materjale, kunstiga, mis on mõeldud saatma ja ümbritsema sellesse ehitatud algatust, teadlaste, nõunike, tehnikute ja meditsiinipersonali põhitööd.
See mõte meeldis mulle. See sobis olukorraga, oli kooskõlas ebatõenäosuse standardite, söaka pimeda õnnega, mis võib tähistada kõige kaasakiskuvamat kunsti. Mul tarvitses vaid uksele koputada. Valida värv, valida uks ja koputada. Kui ust keegi ei ava, koputada järgmisele ja siis järgmisele. Kuid ma kartsin reeta isa usaldust, kes mu siia oli toonud. Ja siis veel varjatud kaamerad. Neid koridore jälgisid kindlasti monitoridelt ilmetud näod kusagil vaiksetes ruumides.
Mulle tuli vastu kolm inimest, üks neist poiss mootoriga ratastoolis, mis meenutas tualetipotti. Poiss oli üheksa- või kümneaastane ja ta pidas mind kogu aeg silmas. Ta ülakeha oli tugevasti ühele küljele kaldu, kuid pilk valvas, ma tahtsin kangesti teda peatada ja temaga rääkida. Täiskasvanud aga tegid selgeks, et see pole võimalik. Nad seisid kahel pool ratastooli, pilk suunatud otse ette, neile lubatud ruumiossa, jättes minu kõigi mu heade kavatsustega sinnapaika.
Peagi keerasin ümber nurga ning kõndisin edasi piki saali, mille seinad olid võõbatud paksu vesise, pruunja maa karva värviga, mis pidi meenutama muda, mõtlesin ma. Seintes olid ka sobivat tooni uksed, kõik ühesugused. Seal oli ka nišš, kuhu oli seatud kuju – käte, jalgade, pea ja rindkerega. Nägin, et see on mannekeen, alasti, karvutu, näojoonteta, punakaspruun, võib-olla ka kollakas- või roostepruun. Ja rinnad, tal olid rinnad, ning ma jäin vaatama seda kuju, seda plastikust vormitud inimkeha versiooni, kokkuliidetud mudelit naisest. Kujutlesin, kuidas ma asetan käe tema rinnale. Näis, et see on nõutav, eriti kuna tegemist oli minuga. Kuju pea oli peaaegu ovaalne, käed seatud asendisse, mida üritasin lahti mõtestada – enesekaitse, taandumine, üks jalg teisest tagapool. Kuju oli jalgupidi põrandas kinni, kuid klaasiga kaitsmata. Käsi rinnal, käsi libisemas üles mööda reit. See oli midagi, mida kunagi oleksin teinud. Sedamaid, hoolimata kaameratest, monitoridest, kehale endale seatud häiremehhanismist – olin kindel, et see nii on. Astusin sammu tagasi ja jäin vaatama. Kuju liikumatus, ilmetu nägu, tühi koridor, kuju öös, mannekeen, hirmunud, taganemas. Taandusin veelgi ja silmitsesin teda edasi.
Viimaks otsustasin, et pean teada saama, kas nende uste taga on midagi. Ei mõelnud enam võimalikele tagajärgedele. Läksin edasi mööda koridori, valisin ühe ukse välja ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Tegin seda kuus korda ning ütlesin endale, veel üks uks, ning seekord uks avanes ja minu ees seisis ülikonna, lipsu ja turbaniga mees. Vaatasin talle otsa, mõeldes, mida öelda.
„Ma vist eksisin uksega,” ütlesin viimaks.
Mees vaatas mulle karmilt otsa.
„Need on kõik valed uksed,” ütles ta.
Mul läks hulk aega, enne kui isa kabineti ukse leidsin.
*
Kord, kui nad veel abielus olid, nimetas isa minu ema turunaiseks. Ehk tegi ta nalja, kuid see pani mind toda sõna sõnaraamatust järele vaatama. Räme naisterahvas, mutt. Siis pidin järele vaatama, mida tähendab mutt. Irisev, torisev vana naine, samast tüvest on ka teine sõna „mutt”. Sedagi pidin järele vaatama. Sõnaraamat läkitas mu muti juurde teises tähenduses. Väike putuktoiduline imetaja, insektivoor. Vaatasin, mida tähendab insektivoor. Raamat teatas, et see tähendab toitumist putukatest, insektidest, mis tuleb omakorda sõnast insectus ladina keeles ja sõnast vora, toiduline. Pidin järele vaatama, mida tähendab toiduline.
Kolm või neli aastat hiljem üritasin lugeda üht pikka ja pingelist Euroopa romaani, mis oli kirjutatud 1930. aastatel ja tõlgitud saksa keelest, seal kohtasin jälle sõna turunaine. See paiskas mu tagasi tollesse abiellu. Aga kui katsusin kujutleda nende kooselu, isa ja ema ilma minuta, ei tulnud sellest midagi. Ma ei teadnud midagi. Ross ja Madeline omavahel, millest nad rääkisid, millised nad olid, kes nad olid? Tajusin vaid kohta, kus oli olnud isa ja mis oli nüüd kildudeks. Ja siin, toa teises otsas oli ema, kõhnuke naine, jalas püksid ja seljas hall särk. Kui ta päris mult raamatu kohta, tegin abitu liigutuse. See raamat esitas väljakutse, see oli pruugitult ostetud pehmekaaneline raamat, niiskunud lehekülgedele tillukeses kirjas üles tähendatud tohutult ägedaid tundeid. Ema ütles, et paneksin raamatu käest ja loeksin seda kolme aasta pärast uuesti. Aga mina tahtsin seda kohe lugeda, mul oli seda praegu vaja, ehkki teadsin, et ma sellega kunagi lõpule ei jõua. Mulle meeldis lugeda raamatuid, mis mind peaaegu tapsid, raamatuid, mis aitasid mul endale öelda, kes ma olen – poeg, kes loeb selliseid raamatuid isa kiuste. Mulle meeldis istuda ja lugeda meie tillukesel betoonrõdul, kuhu paistis osa klaasist ja terasest sõõrist, kus isa Manhattani allosa sildade ja tornide vahel töötas.
*
Kui Ross ei istunud töölaua taga, seisis ta akna juures. Aga ta praeguses kabinetis polnud aknaid.
Ma küsisin: „Ja Artis?”
„Teda vaadatakse läbi. Varsti antakse rohtu. Ta elab paratamatult rohtude varal. Ta nimetab seda roidunud rahuloluks.”
„Mulle meeldib see.”
Ross kordas fraasi. See meeldis ka temale. Ta oli särgiväel, peas tumedad prillid, mida ta nostalgiliselt kutsus KGBdeks – viltuste klaasidega värvimuutvad polaroidid.
„Me ajasime juttu.”
„Ta rääkis mulle. Sa veel näed teda ja räägid temaga. Homme,” ütles isa.
„Ja vahepeal. See koht siin.”
„Mis sellega on?”
„Ma teadsin vaid niipalju, kuipalju sa mulle rääkisid. Tulin siia pimesi. Esmalt autoga, mida juhtis autojuht, ja siis ettevõtte lennukiga Bostonist New Yorki.”
„Keskmist mõõtu eralennukiga.”
„Sealt tuli pardale kaks meest. Ja siis New Yorgist Londonisse.”
„Kolleegid.”
„Kes mulle sõnagi ei öelnud. Ega mul sest lugu ka polnud.”
„Ja kes läksid Gatwickis maha.”
„Mina mõtlesin, et see oli Heathrow.”
„See oli Gatwick,” kordas isa.
„Siis tuli keegi pardale, võttis mu passi ja tõi varsti tagasi ning siis tõusime jälle õhku. Olin salongis üksi. Nähtavasti magasin. Sõin midagi. Magasin ja siis me maandusime. Pilooti ma ei näinudki. See oli ehk Frankfurdis. Keegi tuli pardale, võttis mu passi, tõi selle tagasi ja ma vaatasin templit.”