edasi suunati ta avama Mustamäele kerkinud suurimat selvepoodi ABC 8. Isegi mu õde, kes alustas oma tööelu Salvo puunukkude värvijana, ilma et tema Salvo peakunstnikust tädi Ilmi seda oleks teadnud, maandus lõpuks ETKVL-i toidukauplust juhatama. See Kunderi tänaval asunud pood oli legendaarne oma salalao poolest, mida poleks üles leidnud isegi Miss Marple, rääkimata riiklikest inspektoritest, kes käisid regulaarselt tuulamas, kas kogu kauplusesse saadetud kaup on ikka müügile pandud. Vaesed inspektorid ei tulnud aga selle peale, et Kunderi toidupoe töötajate puhketoa seinakapi ukse taga oli veel teine uks, mille taga hoiti defitsiitsemat toidukraami ETKVL-i bossidele. Aeg-ajalt sõitsid poe taha autod, millest väljunud seltsimehed või nende prouad tiristasid uksekella ja kui nägu oli tuttav, siis mõõdeti neile poe tagaruumis vorsti, sinki ja viinereid, mille nad oma kotti peitsid, et siis vargsi tagasi autosse silgata. Teinekord sain minagi nende arvelt oma väikse viineriportsu, pärast seda, kui ema vahetas suure toidukaupluse juhatamise rahulikuma lillepoe vastu ja Kristist sai meie põhiline defitsiidikanal. Läksin siis õele Kunderi tänavale külla ja tegin viisakalt juttu maast ja ilmast, kuni Kristi lõpuks ütles: „OK, vennas, mul on kiire. Mis sa tahad?”
Vanaema Helmi (vasakult teine) toidupoodi juhatamas. Ülemustel ei pidanud vist tol ajal valgeid tanusid olema.
Tänu sellele, et meie kauplevad amatsoonid suutsid oma kaupluste arvepidamise parlanksis hoida ja neid Rootsi kardinate taha ei pistetud, oli meil ka keerulistel aegadel vorstijupp külmikus ja lahustuva kohvi purk riiulil. Tagantjärele ütleb mõni nüüd, et ma elasin Vene ajal nagu pursui, aga kui aus olla, siis ega me tegelikult rahas supelnud, küll aga oli meil palju tutvusi, mis oli Vene ajal hulga kõvem valuuta kui Nõukogude puurubla.
Palju toredaid inimesi
Meie majas oli 12 korterit, kus elasid toredad inimesed, igaüks oma rõõmude ja ajuti ka väikeste veidrustega. Näiteks meie naaber Väino Rätsep, toosama, kes poisikesena meie seina taga Dunajevskit laulda üürgas ja kelle poeg Riho hiljem kuulsaks hambaarstiks sai, ei käinud pidude ajal oma korteris mitte ukse, vaid akna kaudu, kõõludes ohtlikult majaseinal, nii et kõik hoidsid hinge kinni. Meie teisest naaberkorterist olid küll pooled pereliikmed vangimajas, aga veel vabaduses viibiv Jaak õpetas mu jalgrattaga sõitma – lükkas sadulast kinni hoides kõva hoo sisse ja hüüdis: „Nüüd vänta!” Ja ma väntasin, kuni asfaldile käntsu käisin, end verisena üles ajasin ja nõudsin: „Veel üks kord!” Korteris nr 2 elas Singeri masinaga proua Tepper, kes õmbles mulle lillelisi hipisärke, ja otse meie peal mind esimest korda biitliteni juhatanud Aavo Andema, kelle paps andis jommis peaga koju tulles alati meie uksekella, arvates, et ta on juba kohale jõudnud. Kui korteris nr 9 elanud kutt ei viitsinud oma koeraga õue minna, siis sidus ta kutsule nööri ümber kere ja lasi looma kolmandalt korruselt nööri otsas alla pissile.
Meie maja, aadress algul Pronksi 5, siis Gogoli 19 ja nüüd Raua 19. Foto: Olav Osolin
Pidu Pronksi tn vanaema juures. Vasakult seisavad: isa Olav, vanavanaema Kadri Kalam, tädi Helgi, vanaema Helmi Rosalie, ees tädi Ilmi ja minu ema Lilian, kes on tõesti jube ilus.
Hiljem sai sellest leidurist kuulus helilooja Gennadi Taniel, kes kirjutas laulu verelilledest, aimamata, et aastaid hiljem pussitatakse sellessamas korteris surnuks üks mees ja alumises korteris elav proua Tardovski vaatab kogu öö hirmunult lakke, oodates, millal hakkab sealt verd nirisema. Mõnel korral oli meil muret otse meie all elanud proua Vahtraga, kes kurtis, et meie korteris toimuvatel pidudel käib iga kord selline trall, et tema lamp ähvardab laest alla kukkuda. Vanaema pakkus siis välja, et äkki saaks proua Vahtra meie sünnipäevade ajaks oma armatuuri ööseks maha monteerida, aga selleni vist siiski ei jõutud. Hulga tõsisem probleem tekkis meil aga korteriga nr 4, kus elas seltsimees Toone, kelle tütre voodis pesitses üksvahe miilitsast poeet Rudolf Rimmel. Nimelt kirjutas Toone täitevkomiteesse palvekirja, et meilt võetaks ära telefon ja antaks see talle, kuna ta on Punaarmee veteran, kellel on vaja kogu aeg arstile helistada. Selle tulemusena võetigi meilt ära telefoni otseliin ja anti asemele „paralleel”, millega sai helistada vaid siis, kui üleval korteris keegi ei rääkinud.
Pidu Gogoli tänavas. Vasakult: Toomas Tiivel, minu põlve peal õde Kristi, ema Lilian.
Tõeline pommüllatus saabus aga pärast Eesti taasiseseisvumist, mil selgus, et punaarmeelase Toone naine osutus tegelikult meie maja kapitalistist omanikuks ja meie olime muutunud Toonede sundüürnikeks. Kuigi meist olid täiesti ootamatult saanud omandireformi ohvrid ning linn pidanuks andma meile uue korteri, sai peagi selgeks, et seesugust päeva ei näe meie silmad mitte kunagi. Seepärast ostsin ma sajandivahetuse paiku emale korteri ning ta pidi 75-aastasena lahkuma oma kodust, kus ta oli elanud üle 40 aasta.
No birds
Kui ma eelnevalt mainisin mõne meie maja elaniku mõnd vahvat veidrust, siis olime me ise nende silmis küllap veel suuremad veidrikud. Näiteks oli meil kodus linnutabu, kuna vanaema oli kindlalt veendunud, et lind toob majapidamisse õnnetust. Seepärast jälgisid nii Helmi kui ka tema kolm tütart hoolega, et nende korteris ei oleks ühtki linnukujutisega eset. Kui mu õde sai sõbrannalt kingiks plastik pelikani, siis viskas vanaema selle kohe aknast välja, ja kui talle endale kingiti juubeliks portselanist lühter, siis jõudsid kinkijad vaevalt uksest välja astuda, kui uhke valgusti oli juba õues prügikasti serva peal, sest Helmi terav silm oli sellelt avastanud linnuornamendi. Iga meie postkasti pandud linnumargiga kirjaümbrik rebiti puruks juba all koridoris ja visati tükid õues asuvasse prügikasti, sest muidu võinuks õnnetus tuppa jõuda. Vahva lugu oli see, kui hoovi kraaminud majahoidja nägi kord aknast välja lendavat taldrikut, korjas selle üles ning andis korter 7 ukse taga kella, arvates, et ilusa linnuga taldrik oli meil kogemata aknast välja kukkunud. Vanaema tegi ukse lahti, tänas leidjat südamest, pani ukse kinni, tegi köögiakna lahti ning viskas selle õuduse uuesti välja, seekord juba täpselt prügikasti tabades.
Mulle endale tundus see tabu kummaline, seda enam, et keegi ei paistnud teadvat, miks selline keeld suguvõsas kehtis ja kust see oli saabunud. Ise pole ma seda traditsiooni kuigi andunult järginud, aga emale või tädidele kinki valides olen alati hoolikalt uurinud, et seal jumala eest lindu peal ei oleks.
Kui ema avastas Märt Bormeistrilt ostetud maalilt linnud, siis tõstatus küsimus, kas peaks paluma kunstnikul need üle maalida. Pärast pikka arupidamist otsustati, et kodulinnud ei lähe meie perekonnas kehtiva linnutabu alla, mistõttu on sellel maalil siiani kanad ja kukk alles.
Põgenemine Pärna tänavalt
Kuna nii ema kui ka vanaema käisid tööl ja õde koolis, siis tuli minul veeta oma päevad Pärna tänava lasteaias. Meie kodust oli sinna päris pikk maa, aga ma marssisin seda teed iga päev üksinda, kuna ema meenutuste kohaselt olla ma teatanud, et kui mind hakatakse lasteaeda viima nagu miskit nannipunni, siis ma keeldun sinna minemast. Esialgu saatis ema mind nüüdse Hiltoni hotelli juures oleva ristmikuni ja vaatas, kas ma ikka üle Lomonossovi tänava saan, aga kui ta nägi, et kõik kulgeb kenasti, siis pani ta mulle korterivõtme paelaga kaela ja ütles kasvatajatele, et ma võin õhtul ise lasteaiast koju minna. Kuna ma ei ulatunud võtmega koduukse sneprit avama, siis oli meil ukse taga telliskivi, mis mu pikkust sobival määral kasvatas.
Ega mul oleks põhjust kõigest sellest pajatada, kui ema poleks mulle rääkinud, kuidas ma põhjustasin Pärna tänava lasteaia ajaloo suurima paanika, karta on, et isegi suurema kui selle lasteasutuse hoone karniisi allapudenemine 2011. aastal. Nimelt avastasid kasvatajad, et keset kena novembrikuist päeva oli lasteaia mänguväljakult osa lapsi haihtunud nagu tina tuhka. Hirmunud pedagoogid korraldasid