ma sealt koolist siiski õppisin, solfedžo ja muusikaliteratuur andsid mulle päris palju.
Margihuvi
Millalgi tuli suur postmargihuvi. Valisin markidest maalikunsti omad ja käisin margiringis, kus õpetati ka näitusi tegema. Olen ühel marginäitusel osalenud. Seal tuli iga margi alla kirjutada, mida on margil kujutatud, kelle maalitud see on ja mis ajal kunstnik elas. See oli aeg, kui õppisin kunsti natuke enam kui lihtsalt vaatama.
Hiljem tulid kunstnikest raamatud, mida ma ahnelt lugesin ja mis on mul ka nüüd veel raamaturiiulis olemas: Rembrandtist, Paul Gauguinist, Paul Cézanne'ist ja paljudest teistest.
Õnnelik perekond.
Plaan protesti pärast Saaremaalt minema minna
Huvitaval kombel tuli mõne aja pärast mu ellu Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum (TEMT). See oli puhas protestihetk, mis sündis selle järel, kui mind visati kaheksanda klassi lõpupeolt välja. Olime ühe tüdrukuga kaks või kolm kuud enne lõpupidu kihla vedanud ja ta kaotas kihlveo. Tütarlaps tuli lõpupeo ajal minu juurde ja ütles: „Kuule, meil oli kihlvedu ja mina kaotasin. Mul on see pudel kodus olemas, kas toon ära?“ Ta elas kohe kooli kõrval ja ma ütlesin: „Too ära!“ Ikkagi koolilõpupidu ja eks läheb ju ikka tarvis, kui selline asi on saada …
Ta tuli ja jäi pudeliga vahele. Kui küsiti, siis ta lihtsalt ütles, et Jaan oli tellinud. Seepeale ei visatud lõpupeolt välja mitte teda kui toojat, vaid mind kui tellijat. Kui läks tantsuks, siis teatati mulle, et uks on seal … Sel õhtul, kui teised tantsisid, kõndisin mina mööda Kingissepa tänavaid. Koju ei tahtnud minna, sest oleks olnud piinlik hakata juhtunut seletama … Mäletan, kuidas seal tänavail kõndides mõtlesin, et sellesse linna ja sellisesse kooli ma enam mitte mingil juhul ei jää.
Üheksa-aastane oli selline.
16-aastane loomulike lokkidega Jaan TEMT-i teisel kursusel.
Kas pole kummaline, et pudel valget viina, mida ma pole eluski käes hoidnud, juhatas mind väikesest Kingissepast suurde Tallinna?
Mäletan, et tol suvel tarvitasin aeg-ajalt alkoholi. Peamiselt sündis see enne pidudele minekut, sest mu käed värisesid. Need värisevad ka praegu. Isal ja vanaisalgi värisesid. Mingil määral alkohol võttis selle värina ära, nii et kui sa kedagi tantsule palusid, siis vähemasti uskusid, et käsi ei värise. Nii häbi on ju, kui käsi väriseb ja arvatakse, et kardad …
Alkohol oli tol ajal mulle justkui väike rahusti ja eks tahtsin ka kõva mees olla. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin tol ajal pidudel täiesti kaine olnud, natuke olin endale ikka „julgust“ sisse valanud ja mõnikord ka kuskile põõsa alla magama jäänud. See oli päris karm aeg. Imekombel pääsesin paar korda ka surmasuust, kukkusin lossivallidelt alla, aga nii pehmelt, et jäin ellu.
Ühesõnaga – asi läks aeg-ajalt liiale. Seega oli väga hea, et ma olin otsustanud Saaremaalt lahkuda.
Jumal teadis, mida tulevasel kirikuõpetajal on vaja
Kõigepealt tahtsin minna meremeheks, siis geodeediks. Õnneks sain õigel ajal aru, et ei kõlba üheks ega teiseks, kuna ma lihtsalt ei kannata kõikumist ja liigesed on liiga viletsad, et kuskil soodes ja rabades nivelliiriga ringi joosta.
Siis tuli ehitus. TEMT-i minnes ei teadnud ma sellest koolist midagi. Vanatädi tütre mees Endel Pank, kes oli hea ehitaja, soovitas ja kuna ta oli vahva mees, võtsin ta soovitust kuulda. TEMT oli ülihea kool – küllap Jumal teadis ette, et kirikuõpetajaks ma saan ja kirikud on nii viletsas korras, et on vaja arendada ka ehitusoskust. Kunsti ja kirjandusega tegelemine, laval olemine olid teistest valdkondadest antud, nüüd pidin ma teada saama ka seda, kuidas käib krohvimine ja kuidas plaate panna. TEMT oli ääretult praktiline kool, kus teooria viidi iga poole aasta tagant paarikuulistel praktikatel ellu. Seal tuli oma käega kive müüri laduda ja paneele paika panna. Kui olid valesti ehitanud, siis lükkas brigadir kõik selle, millega olid pikalt vaeva näinud, seljaga seina vastu toetudes kahe jalaga ümber. Kivid tuli juba kivistunud segust puhtaks teha ja uuesti alustada. Olen saanud päris head ehituspraktikat ning hiljem sellega ühel või teisel viisil tegelenud. Kirikute remontimisel on sellest tõesti palju kasu olnud.
Kolme-pilli-mees
Ega muusika ei jäänud ka TEMT-is kõrvale. Olen mingil määral mänginud elus kolme pilli. Esmalt akordionit muusikakoolis. Siis tuli see aeg, kui tahtsin kangesti bändimeheks saada ja õppisin omal käel või väga vähese juhendamisega ära kitarri põhiduurid. Olen kitarri siiamaani mänginud, kasutades seda saatepillina.
1980. aastate lõpus Viljandis kristlikus noortelaagris.
TEMT-is kutsuti mind rahvamuusikaansamblisse. Vist oldi kindlad, et ulatun kontrabassi mängima ja jaksan seda ka kanda. Nii siis mängisingi mõned aastad kontrabassi. Käisime isegi Lätis kontserti andmas. Nüüd ma vaid imetlen häid kontrabassimängijaid, naudin džässi, aga ise hoian kontrabassist võimalikult kaugele.
Ühes tuletõrje puhkpilliorkestris olen ka korra taldrikuid mänginud, aga üsna kiiresti saadi aru, et need asjad tuleb ruttu mu käest ära võtta, sest rütmitaju ja nooditundmine polnud piisavalt head ja ma virutasin kohati ikka väga vale koha peal sisse.
Tsuhh-tsuhh! Koorilaulja karjääri kiire lõpp
Ühel hetkel võeti mind Riikliku Akadeemilise Meeskoori noortekoori, aga see läks kuidagi väga kurvasti, kuna ma nooti ikkagi hästi lugeda ei osanud. Mäletan, et mind võeti vastu lausega: „Lootustandev bass. Praegu lähed baritonirühma baritoni ja bassi vahele.“ Olime harjutussaalis ja õppisime ingliskeelset rongilaulu, „Train“ oli selle pealkiri. Ühe koha peal oli vaja väljendada rongi liikumist: tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh. Aga mina ei suutnud neid noote ega silpe kokku lugeda ja eks minu kõrval olnud bass laulis ka liiga hästi ning segas minu baritonilaulmise kogu aeg ära. Kõige hullem oli aga see, et korraga olin ma ainus, kes edasi laulis: „Tsuhh-tsuhh-tsuhh.“ Selle koha peal pidi olema paus, aga mina täitsin selle oma jätkuva tsuhhitamisega. Pärast seda ma enam ei läinud sinna koori.
Sellest on nüüd kahju – et ma ei õppinud ära koorilaulmist ja teistega arvestamist, vaid olen jäänud soololauljaks. Kui keegi kõrval hakkab mingit teist joru ajama, siis see ajab mind lootusetult sassi. Ove Sander püüdis teha kunagi vaimulike ansamblit, nagu on välismaine The Priests. Ma loobusin üsna pea. Sain aru, et Urmas Viilma ühelt poolt ja Ove Sander teiselt poolt teadsid, mida nad teevad, aga mina seal kahe vahel püüdsin laveerida, kord nende häält lauldes ja kord kuskile keskele jäädes, rikkudes sellega kogu loo. Kooslaulmine ei ole minu tugevus. Kui korralikult antakse hääl ette, siis üksi saan tavaliselt hakkama, küll ma selle ära laulan, ja veerandtoonised möödalaskmised kuulen väga täpselt ära. Mäletan, et vahetasin ühe kontserdi järel Neeme Punderiga muljeid ja küsisin, et kas flööt mängis kontserdil veerand tooni mööda või mis seal ühes kohas juhtuski. „Kuidas sa taipasid?!“ imestas ta. Oligi nii, et üks mängija oli veerandi tooniga eksinud. Nii et kõrv on mul olemas. Ma võin oma peas laulda vägagi täpselt, aga nii kui hakkan seda häälega esile kutsuma, siis võib viltu kiskuda.
Poeetilise poole leidmine
Kuidagi on olnud nii, et minu ümber on sattunud inimesi, kes on julgustanud mind midagi endast valla laskma. Kui ei oleks Mårten Anderssoni, siis ma võib-olla ei oleks julgenud olla