Usk ja mõistus. Fides et ratio. Johannes Paulus II

kutsuda ja võtta nad endaga osadusse. See ilmutuskava saab teoks tegude ja sõnadega, millel on sisemine ühtsus: Jumala õndsusloos tehtud teod näitavad ja kinnitavad sõnadega tähistatud õpetust ja tõelust, ning sõnad kuulutavad tegusid ja selgitavad neis sisalduvat müsteeriumi. Nõnda tehakse meile selle Ilmutusega selgeks süvim tõde Jumala ja inimese pääsemise kohta Kristuses, kes on Ilmutuse vahendaja ja samal ajal ka selle täius.“⁹

      11. Seepärast on Jumala ilmutus sügavalt sees ajas ja ajaloos. Jeesus Kristus sai lihaks, „kui aeg sai täis“ (Gl 4:4) ja kaks tuhat aastat hiljem tunnen end olevat kohustatud jõuliselt üle kordama seda, et „ristiusus on ajal põhjapanev tähtsus“.¹⁰ Kogu loomise ja päästmise töö tuleb päevavalgele ajas ning eelkõige saab selgeks, et Jumala Poja lihakssaamisega on meie elu juba nüüd eelaimus aja täissaamisest, mis veel ees ootab (vrd Hb 1:2).

      Seepärast on tõde, mille Jumal on andnud inimestele enda ja oma elu kohta, sügavalt sees ajas ja ajaloos ning see anti üks kord ja lõplikult teada Naatsareti Jeesuse müsteeriumis. Seda väljendab ilmekalt konstitutsioon Dei Verbum: „Jumal, kes rääkis mitmes kohas ja eri viisil prohvetite kaudu, on „nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu“ (Hb 1:1–2). Sest Ta saatis oma Poja, jääva Sõna, kes valgustab kogu rahvast, et Ta saaks elada nende seas ja kõnelda neile Jumala sisimast tõelusest (vrd Jh 1:1–18). Jeesus Kristus, lihaks saanud Sõna, kes on saadetud „inimeseks inimeste hulka“, „räägib Jumala sõnu“ (Jh 3:34) ja viib täide päästmistöö, mille Isa andis Talle teha (vrd Jh 5:36, 17:4). Kes on näinud Jeesust, see on näinud Isa (Jh 14:9). Sel põhjusel viiski Jeesus ilmutuse täiusesse, kui täitis selle kogu oma tööga, milles tõi enda kohale ja näitas ennast: oma sõnade ja tegude, märkide ja imede, kuid eriliselt oma surma ja aurikka surnuist ülestõusmise ning lõpuks tõe Vaimu saatmise läbi.“¹¹

      Seepärast saab ajaloost Jumala rahvale tee, mida pidi tuleb minna lõpuni, nii et ilmutatud tõe sisu võib Püha Vaimu lakkamatu tegutsemise läbi (vrd Jh 16:13) jõuda täieliku väljendumiseni. Nii õpetab konstitutsioon Dei Verbum, kui väidab, et „sajandid järgnevad üksteisele ja Kirik edeneb pidevalt jumaliku tõe täiuse suunas, kuni Jumala sõnad saavutavad temas täieliku täidejõudmise“.¹²

      12. Ajaloost saab nõnda näitelava, kus näeme seda, mida Jumal inimeste jaoks teeb. Jumal tuleb meie juurde asjades, mida tunneme kõige paremini ja oskame kindlaks teha kõige kergemini, meie argielu asjades, ilma milleta ei saa me iseennast mõista.

      Jumala Poja lihakssaamises on meile sepistatuna näha vastupidav ja lõplikult vormistatud süntees, mida inimmõistus ise ei oleks kunagi suutnud endale isegi ette kujutada: Igavik siseneb ajasse, Tervik on peidetud osasse, Jumal võtab endale inimese palge. Seepärast ei ole Kristuse ilmutuses meile edasi antud tõde enam seotud mingi erilise koha või kultuuriga, vaid seda pakutakse igale inimesele, kes on valmis seda vastu võtma kui sõna, mis kehtib ilma igasuguste piiranguteta kui inimese elu mõtte allikas. Kristuses pääsevad nüüd kõik Isa juurde, sest Kristus on surma ja ülestõusmisega andnud jumaliku elu, millest Aadam esialgu keeldus (vrd Rm 5:12–5). Selle Ilmutuse kaudu pakutakse inimestele viimset tõde nende elu ja ajaloo eesmärgi kohta. Konstitutsioonis Gaudium et Spes