uhke maja ukse ette
trepp tulukestest särades;
fassaadi kõrgeis akendes
näeb daamipeade siluette
või möödub nagu tuuleiil
ka moodsa veidriku profiil.
XXVIII
Me sangar nagu linnutiivul
nüüd möödub esikus portjeest,
kesk marmortreppi samal viivul
veel äigab loki lauba eest
ja ongi saalis. Rahvavoogu
masurka muusika toob hoogu,
ju kõlavad kui kuljused
kavalergardi kannused,
ju kisub kaasa mõtted-meeled
nii mõni tibatilluke
parketil tantsiv jalake,
ju viiulite võimsad keeled
on summutamas kadedat
moenaiste salasosinat.
XXIX
Mind ballid vaimustasid varem,
kui elu oli lausa lust:
kus oleks pidada veel parem
galantset kirjavahetust?
Kus armuavalduse-moodus
veel oleks nõnda imesoodus?
Tõepoolest, iga naisemeest
ma hoiatan siin balli eest.
Teil, mammad, valvas vaade loitku,
et püsiks püha etikett –
jah, otse sihtige lornjett!
Või muidu tütred ... issand hoidku!
Ma sõitlen sellepärast nii,
et olen ammu patust prii.
XXX
Ja kuigi elus head ja kallist
mul palju rikkus pidusaal,
ei loobuks ometi ma ballist,
kui just ei manitseks moraal.
Mind võlub metsik noorus, kära,
kesk tunglemist ja tulesära
nii armas on mu pilgule
koketse daami jalake.
Kas leidub Vene riigis aga
kolm paari päris saledaid
ja nõtkeid jalgu? Mulle said
kord kalliks oma graatsiaga
kaks jalakest ... Mu rahu nad
veel nüüdki unes häirivad.
XXXI
Kas kusagil on kõrbealad,
kus meeletul ehk unute?
Oh jalakesed, kaunid jalad,
kus kevadlilli muljute?
Teid heidutasid põhja hallad
ja kunagi te kingatallad
ei puudutanud lumist maad:
me hangest olid armsamad
orientaalsed vaibad neile.
Mul polnud meeles loorbereid,
ei vangistust, ei koduteid,
kui mõtlesin vaid teile, teile!
Nüüd noorusrõõm on kadund nii
kui luhal teie jäljedki.
XXXII
Nii võluvad on Flora põsed
ja kütkestav Diana rind!
Kuid Terpsichore jalakesed
veel rohkem vaimustavad mind.
Neis ikka midagi on säärast
pooltõotavat ja ebamäärast,
mis rahutuks mu rinna teeb.
Silm nende ilu imetleb,
Elviina kallis, eine ajal
laudlina varjus põrandal,
raudresti najal kaminal,
õrnrohelisel niidurajal,
parketil ja kesk lagedaid
graniidist kaljumürakaid.
XXXIII
Mul meenub meri enne äikest:
kuis kadestasin laineid ma,
mis randa tormasid kaht väikest
ja kallist jalga embama!
Kuis oleksin ma laineks muutund
ja huultega neid kingi puutund
kui mere voog sel minutil!
Nii polnud ilu kusagil
mu üle varem võimust saanud,
veel iial polnud valge rind,
Armiida punahuuled mind
nii suudlusele ahvatanud –
nii polnud kired iialgi
mind viinud piina piirini!
XXXIV
Veel pilt: ma sadulasse aitan
noort kütkestavat iludust,
jalgrauda unistades paitan,
peos tunnen talla puudutust –
ja juba kõik mu rahu kaobki,
ju süda hullus taktis taobki
ja närbund hing ei tunne muud
kui üht: ma olen armunud! ...
Miks, lüüra, on su hääl nii virge,
kui ülbet ilu ülistad?
Need jumaldatud graatsiad
ei vääri laulusid, ei kirge,
sest nende jalad, silmad, suud
ühtviisi kõik on petlikud.
XXXV
Mis teeb Onegin? Ballisaalist
ta sõidab sängi. Töö ja turg
ju virgub trummide signaalist:
ei tunne puhkust Peterburg.
Ju poodnik, voorimees on jalul
ning Ohta noorik valge valul
teel piimanõuga rutates
käib rudiseva lume sees.
Ju korstnast kerkiv suitsusagar
jääb õhku sinisambana
ning aknal kokamütsiga
on akuraatne saksa pagar
ja lahtigi ju lõksatas
paar korda tema wasisdas.
XXXVI
Päev oma virge valgusega
ei pääse läbi kardinast
ja miski magades ei sega
nüüd luksuse ja lõbu last.
Keskpäevani tal vältab uni,
siis kordub jälle hommikuni
see kirju kava täpselt nii
kui eile, tunaeilegi.
Jah,