tahan alati ise esimesena tõusta, olla see, kes tervitab päeva ja loob selle.
“Tere, kulla Sol,” ütleb VVE, heites pilgu kellale ja libistades järjehoidja raamatu vahele. “Oled sina alles varajane, kell pole veel seitsegi! Minul on vabandus – ajavahe.”
Ma ei vaevu talle vastama. Ta segab mind, ta takistab mu mõttevoolu, tahaksin puldi võtta ja ta välja lülitada.
“Tule, ma näitan sulle midagi!” ütleb ta vaikse häälega ja viipab mind lähemale.
Lähen aeglaselt üle rõdu, vean meelega jalgu järel, et ta ei arvaks, nagu mind huvitaks, mida ta mulle näidata tahab.
“Vaata!” Ta võtab mu sülle ja näitab sõrmega otse meie all aias kasvavale hibiskile. “Vaata! Kas see pole mitte imekaunis?”
Ma vaatan ja näen tulipunaste õielehtede kohal võbelust – koolibri. Aga mulle üldse ei meeldi, kui inimesed mulle midagi näitavad. Kui VVE poleks seal olnud, oleksin ma isegi seda koolibrit märganud.
“Ja vaata sinna, kullake! Näed, seal – diadeem!”
Vaatan vastu tahtmist, kissitades silmi eredas päikeses, mis kahe naabermaja vahelt nähtavale ilmub, ja näen rõduvarbade vahel ämblikuvõrku, mis sädeleb tuhandest kastepiisast. Ka seda oleksin ma ise märganud, kui ta oleks mulle aega andnud, kui ta poleks tulnud siia enne mind, kui ta poleks võtnud pähe kõike esimesena märgata, nagu tahaks uhkustada. Ta võtab mul ümbert kinni, hakkab mind koos tooliga tasakesi kiigutama ja ümiseb “Sipa-sapa ämblik”, nagu ma oleks mingi kaheaastane. Olgu peale, tal on ilus hääl, isegi siis, kui ta laulab tobedaid lastelaule, aga ikkagi tunnen ma end tema käte vahel ebamugavalt, sest mulle tundub, et ta ei ole puhas. Tema keha lõhnab mõrult higi, suitsu ja vanaduse järele. Kas ta ei käinudki duši all, kui ta eile õhtul kohale jõudis? Selleks et Jumala plaani ellu viia, pean ma olema puhas – see on üks mis kindel. Ma libistan end tema sülest maha ja lähen kiiresti rõdutrepist alla, nagu oleks mul aia teises otsas liivakastis midagi tähtsat teha.
Kuna meil on külas VVE ja kuna kirikusse minekuni on veel aega, valmistab emme uhke hommikusöögi: pannkoogid, vorstikesed ja munapuder, vahtrasiirup, puuviljasalat ja kohv ja apelsinimahl. Hoiame üksteisel laua ümber kätest kinni, langetame pea ja ema loeb söögipalve: “Issand, oleme sulle tänulikud nende toitude ja Sinu jumaliku helduse eest.” Kõik ütlevad korraga “aamen”, välja arvatud VVE, kes ei ütle midagi. Seejärel ema ja isa kallistavad mind ja plaksutavad, see on perekondlik traditsioon, mis sai alguse päevast, kui ma titana esimest korda “aamen” ütlesin, sellest sai harjumus ja nüüd on see muutunud söögipalve osaks; minu jaoks on täiesti selge, et me ülistame korraga nii Jumalat kui Soli.
VVE imestab, et ma söön ainult ühe väikese pannkoogi, emme on selle lõiganud tillukesteks tükkideks, mida ma mitte ei näri, vaid omastan ükshaaval, rullides neid aeglaselt huulte ja igemete vahel, ja käin kahe suutäie vahel sageli korraks oma toas.
“Kas sa ei taha meiega lauas olla, Sol?” küsib ta, kui ma trepi poole suundun.
“Ei, mitte seda,” vastab emme otsekohe minu asemel. “Solil on söögiga alati natuke omapärased suhted olnud. Pole vaja tema käimisi tähele panna, tema tervisega on kõik korras. Me hoolitseme selle eest, et ta toituks tervislikult.”
“Ega ma sellepärast ei muretsenudki,” ütleb VVE. “Oleksin lihtsalt tahtnud tema seltskonda nautida.”
“Ta on söögiga väga pirtsakas,” lisab paps. “Ja kuna Tess kõigile tema tujudele järele annab, siis karta on, et niipea see asi ei parane.”
“Randall,” lausub ema, “kas sinu meelest on ilus mind niimoodi… avalikult rünnata?”
Sel hetkel panen ma oma toa ukse kinni ja kui ma kööki tagasi tulen, on nad teemat vahetanud, nad räägivad minu sünnimärgist. Emme jutustas ilmselt meie kavatsusest lasta see suvel eemaldada ja VVE on jahmunud.
“Kirurgiline sekkumine?” imestab ta kahvlit lauale asetades. “Kuueaastaselt? Milleks?”
“Kallis Erra,” lausub emme malbel ja kannatlikul ilmel, “me uurisime läbi enam-vähem kõik internetileheküljed, kus on juttu pärilikest pigmentneevustest, ja uskuge mind, on lausa terve hulk põhjusi, miks see just nüüd eemaldada.”
“Aga Randall,” ütleb VVE isa poole pöördudes, “sa ei või ju… Sa ei lase ju ometi sellel sündida? Ja sinu väike nahkhiir? Kas sa oleksid tahtnud, et Sadie oleks lasknud selle eemaldada?”
(See on üks mäng isa lapsepõlvest: sünnimärk tema vasakul õlal oli siis väike udemes nahkhiir, kes talle kõrva sisse head nõu andis. VVE-l on ka sünnimärk vasaku kaenla all – seda tähendabki pärilik, sünnimärk rändab ühest põlvest teise, ilmudes erinevatel kehaosadel, isegi kui mõni põlvkond vahele jääb: vanaema Sadie’l ei ole sünnimärki.)
“Erra,” jätkab emme, “mul on kahju, aga me lihtsalt peame metafooride maailma sinnapaika jätma. Ma tean, et teil Randalliga on alati olnud eriline suhe oma sünnimärkidesse, ma tean, et need on olnud justkui salajane side teie vahel, aga Solly sünnimärgiga on hoopis teine lugu. Lubage, ma tutvustan teile olukorda realistlikust vaatepunktist. Põhjus number 1: tema sünnimärk on väga nähtaval kohal, praktiliselt näo peal, on oht, et koolis hakatakse teda selle pärast narrima, ja isegi kui ei hakata, võiks see teda häirida ja tekitada tal täiesti põhjendamatu alaväärsuskompleksi. Põhjus number 2: erinevalt teist kahest on Solil sünnimärk, mida kutsutakse “häirivaks”. Tema sünnimärk asub meelekoha ja põse piiril, kui ta ükskord habet ajama hakkab, võib ta end vigastada. Põhjus number 3, mis on kaugelt kõige olulisem: see võib kasvada üle melanoomiks. Mul on kahju seda teemat puudutada, aga Randalli isa suri vähki, Soli puhul on vähi tõenäosus perekondlikel põhjustel seda suurem. Nagu ma juba ütlesin, Erra, olen ma selle teema kohta tohutult lugenud. Ma olen konsulteerinud ka mitme spetsialistiga ja jõudnud järeldusele, et ma eelistan mitte riskida.”
“Ah soo,” poetab VVE.
“Meil on valida raseerimismeetodi ja väljalõikamise vahel. Viimane tähendab sügavamat lõikust, aga see vähendab oluliselt edaspidist vähiriski. Ilmselt otsustame me selle kasuks,” lisab issi.
“Ah soo,” kordab VVE.
“See ei muuda midagi meie sünnimärkides,” jätkab issi lõbusal toonil. “Sollyl pole kunagi oma sünnimärgi suhtes erilisi tundeid olnud. Ega ju, Solly?”
“On küll,” vastan mina.
“Tõesti?” küsib isa veidi kohmetudes. “Millised siis?”
“Negatiivsed. Mul on selle suhtes negatiivsed tunded.”
“Näete nüüd!” ütleb ema võidukalt. “Põhjus number 4! Me plaanime operatsiooni juuli alguseks. Nii on Solil terve suvi ees, nahk jõuab paraneda ja ta saab septembris muretult kooli minna.”
VVE lööb pilgu maha, silitab sünnimärki oma vasakus kaenlaaugus ja ütleb midagi, mis kõlab umbes nagu “lauto”.
“Kuidas palun?” küsib emme.
“Minu sünnimärgi nimi on Lauto,” pomiseb VVE naeratades ja emme heidab issi poole kiire, kuid tähendusliku pilgu, nagu tahaks öelda: Näed nüüd? Ta hakkab ära pöörama… ja issi vaatab emmet karmi pilguga, nagu tahaks öelda: Ole vait! Minul pole vähimatki tahtmist seda pealt vaadata ja ma kaon oma tuppa.
Kui ma tagasi tulen, on õhkkond köögis jällegi muutunud, käes on aeg sättida kirikusse minema, emme on palunud issi appi lauda koristama ja seda issi parajasti sõna lausumata teebki.
Pool üksteist ronime issi autosse, ta tagurdab hoovist välja ja me hakkame kiriku poole sõitma. Mina istun tagaistmel, turvavöö kinni, ja kui me aeglaselt mööda puudega ääristatud ilusaid tänavaid läbi meie vaikse ja jõuka linnajao sõidame, hakkab issi meile ühte lugu jutustama.
“Mulle meenub, et kui ma olin sama vana kui sina, Solly, jäin ma ükskord paariks nädalaks