ection>
Käesoleva teose väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Nancy Huston
L’Empreinte de l’ange
Actes Sud, 1998
Copyright © 1998 by Nancy Huston
Tõlge eesti keelde © Triinu Tamm, 2020
Toimetanud Leena Tomasberg
Küljendanud Siiri Timmerman
Trükkinud Printon
ISBN 978-9949-574-37-7
ISBN 978-9949-574-39-1 (epub)
Draakon & Kuu
Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn
www.draakonkuu.com
Séverine A-le
Kuidas võrrelda kannatusi?
Igaühe oma kannatus on kõige suurem.
Mis võimaldab meil jätkata?
Helid, mis kerkivad ja kaovad
nagu veevoog kivide vahel.
Göran Tunström
Ära nuta ometigi, ütleb laulurida.
Ingeborg Bachmann
Proloog
Lugu, mida me nüüd lugema hakkame, saab alguse 1957. aasta maikuus Pariisis.
Prantsusmaal elu lausa pulbitseb: sõja lõpust on möödas kaksteist aastat ja selle aja jooksul on riigil olnud kakskümmend neli valitsust ning on esitatud kaheksakümmend üheksa põhiseaduse muudatuse ettepanekut. Inimesed aga selle pärast eriti ei muretse: hiljutise uurimuse kohaselt puudutab ainult 41% prantslaste vestlustest poliitikat, samas kui teema number üks, mis käib läbi 47% vestlustest, on Brigitte Bardot. (Ta on otsustanud sel aastal Cannes’i festivali boikoteerida ja Le Figaro avaldab selle üle nördimust.)
Laias laastus on elu ilus – ja moodne. Tööpuudus on olematu, autod on kroomitud, kodudes helendavad televiisorid, filminduses on uus laine, beebidel on buum ja Picasso asub maalima “Ikarose kukkumist”, hiigelsuurt freskot, mis valmib UNESCO tellimusel ja millel kunstnik lubab kujutada “rahunenud inimkonda, kes pöörab pilgu õnneliku tuleviku poole”.
Selge see, et kõik ei ole ideaalne. Siin ja seal, isegi Prantsusmaal, annavad mõned märgid alust uskuda, et inimkonnal on veel veidi arenguruumi küll.
Näiteks nelisada tuhat prantsuse noormeest, kes said oma sõjalise väljaõppe Saksamaal, on nüüd saadetud Alžeeriasse, et osaleda – loomulikult mitte sõjas, vaid rahuprotsessis, mis on üksjagu keeruliseks kätte läinud, ütleme nii.
Või siis näiteks...
Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma jään teie kõrvale, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole...
I
See on Saffie. Seal ta seisab.
Nägu kahvatu. Võiks koguni öelda kahkjas.
Ta seisab ühe ilusa ja vana Seine’i tänava maja kolmanda korruse hämaras trepikojas, ühe ukse ees, valmistub koputama, ta koputab, kõik tema liigutused on kuidagi eemalolevad.
Ta saabus Pariisi vaevalt mõne päeva eest, Pariisi, mis räpase rongiakna taga võbises, võõrasse, halli, tinakarva, vihmasesse Pariisi, Põhjavaksalisse. Rongile oli ta istunud Düsseldorfis.
Ta on kahekümneaastane.
Ta ei ole riides ei hästi ega halvasti. Hall plisseeseelik, valge pikkade varrukatega pluus, valged põlvikud, must nahast kott ja mustad nahast kingad, tema riietus on täiesti tavaline – ja ometi, kui hoolega vaadata, siis Saffie ei ole tavaline. Ta on kummaline. Esmapilgul ei saa kohe arugi, milles see kummalisus seisneb. Ja siis korraga taipad: temas puudub igasugune õhin.
Korteris teisel pool ust, millele ta just koputas, harjutab keegi flöödil Marin Marais’ pala “Folies d’Espagne”. Flöödimängija alustab sama fraasi kuus-seitse korda uuesti, ta proovib mängida sujuvalt, ühtlases tempos, mitte noodiga eksida, ja esitab selle lõpuks laitmatult. Aga Saffie ei kuula. Ta lihtsalt seisab seal ukse taga, ongi kõik. Koputamisest on varsti möödas juba viis minutit, keegi ei ole tulnud avama, ja tema ei ole uuesti koputanud ega ka ringi keeranud, et lahkuda.
Majahoidja, kes nägi Saffie’t ennist majja sisenemas ja kes jõuab nüüd postijagamise järjega kolmandale korrusele (ta sõidab liftiga üles välja ja tuleb siis jalgsi, korrus korruse haaval alla tagasi), on üllatunud, nähes seda tundmatut tütarlast niiviisi kangestunult härra Lepage’i ukse taga seismas.
“Tohoh!” hüüatab ta.
Ta on paks ja inetu naine, nägu pikitud karvaste sünnimärkidega, kuid tema pilk on lõpmata heatahtlik ja täis mõistmist kõigi inimeste vastu.
“Härra Lepage on ju ometi kodus! Kas te kella lasite?”
Saffie saab prantsuse keelest aru. Ta räägib ka, olgugi et kõhklevalt.
“Ei,” vastab ta. “Ma koputasin.”
Tema hääl on madal, mahe ja veidi kähe: Marlene Dietrichi moodi hääl, kuid mitte maneeritsev. Tal on kena hääldus.
“Aga ta ju ei kuule teid!” hüüatab preili Blanche. “Kella tuleb lasta!”
Ta vajutab pikalt kellanupule ja muusika vakatab. Võidukas naeratus preili Blanche’i näol.
“Vaat nii!”
Vaevaliselt kummardudes libistab ta härra Lepage’i posti ukse alt sisse ja kaob trepist alla.
Saffie ei ole paigast liikunud. Tema liikumatus on tõepoolest muljet avaldav.
Uks lendab hooga lahti. Valgusjuga koridorihämaruses.
“Mis siin toimub?”
Raphaël Lepage ei ole tegelikult vihane, ta teeb ainult näo, nagu oleks. Ta mõtleb endamisi, et kohatu on nii ägedasti kella lasta, kui tullakse tööd tahtma. Aga Saffie vaikimine tabab teda nagu piitsahoop. Ta talub hoobi ära. Rahuneb, jääb vait.
Nüüd seisavad nad vastamisi, mees ja naine, see on nende esimene kohtumine. Nad seisavad teine teisel pool läve ja silmitsevad üksteist. Või pigem silmitseb mees naist ja naine... lihtsalt on seal. Raphaël pole veel elu sees midagi sellist näinud. Seal see naine seisab ja samal ajal on ta ära, see on täiesti ilmselge.
Kui uksekell tõi hetk tagasi kuuldavale oma kimeda fa-bekaari, mängis Raphaël parasjagu teravat fa-dieesi. Selline dissonants ajas tal ihukarvad püsti, ta katkestas kohkunult mängimise. Hõljus kahe maailma vahel. Ei õieti seal, kus helid kõlavates varjundites voogasid ja värelesid, ega ka õieti mitte siin, kus tütarlapsed vastasid tema Le Figaros ilmunud kuulutuse peale.
“Pagan võtaks!” Ta pani ettevaatlikult oma Louis Lot’ avatuna lebavasse sinise sametiga vooderdatud vutlarisse, kõndis üle elutoa vaiba, seejärel mööda koridori parketti. Kõik tema ümber läikis ja sädeles, otse kiirgas heaolu ja maitsekust; värvidest olid esindatud punane, pruun ja kuldne, kangad lausa kutsusid end paitama, seinavaibad, siledast tammepuust mööbel, kõik oli sume, peen ja hubane, kuid valgusvihus tantsisklesid tuhanded tolmukübemed – selle kõige eest tuli hoolt kanda.
Ema oli andnud Raphaëlile üksikasjalised juhised, kui jättis eelmisel nädalal tema käsutusse selle Pariisi korteri, et ise koos pampude, pakkide ja teenijatüdrukuga kolida elama nende Burgundia valdustesse. Kõigepealt tuleb koostada asjakohane kuulutus Le Figaros avaldamiseks ja seejärel langetada õige valik. Ettevaatust vargaplikadega! See on pilgust kohe