kuna selles ei nõutud “soovituskirju” ega “sündsaid eluviise”.
Kui nad ennist telefonis rääkisid, oli Raphaël ära tabanud aktsendi. Kuid mis aktsent see oli? Seda ei oleks Raphaël osanud öelda, kuid tütarlapse prantsuse keel näis kõhklev. See isegi meeldis talle. Päris kindlasti ei tahtnud ta sellist latatara nagu see Maria-Felice, ema portugallannast teenijatüdruk ja usaldusalune juba mäletamatutest aegadest saadik. Ta kavatseb oma tulevasele teenijale selgeks teha, et ta on ülitundlik helide suhtes. Et on täiesti mõeldamatu imeda tolmuimejaga sel ajal, kui tema kodus on. Et ei tule kõne allagi tolmu võttes ümiseda. Et pottide-pannide käest pillamine sel ajal, kui tema harjutab, on piisav põhjus vallandamiseks.
Nüüd rebib ta ukse hoogsalt lahti, teeskleb vihastamist.
“Mis siin toimub?”
Pilgutab silmi, et harjuda koridoris valitseva hämarusega, katsub tuvastada, kas pilk vilab, ja tardub paigale.
Mis see veel on?
Naeratus, mis oleks näole justkui joonistatud. Käed külgedel rippus. Habras kehaehitus. See on kõik, mida ta jõuab märgata, enne kui langeb, pea ees, tütarlapse silmade sügavikku. Silmad on tuunjad ja rohelised, nagu kaks nefriiti. Vagurad järved, ilma peegelduseta, liikumatud.
Sellest esimesest hetkest peale köidab Raphaëli just Saffie ükskõiksus, see võlub, lummab. Sellest esimesest hetkest peale, veel enne, kui ta saab teada tema nime, taipab Raphaël, et tütarlapsel on ükskõik, kas ta saab selle töö või mitte. Kas ta elab või ei ela. Ta on otsekui maailma heidetud, täielikult selle meelevallas, temas ei ole kirge ega hirmu. Temas ei ole korralike tüdrukute silmakirjalikku kalkuleeritud häbelikkust ega ka lõbutüdrukute niisama kalkuleeritud häbitust. Ta lihtsalt on seal. Raphaël pole elu sees midagi sellist näinud.
“Tulge palun edasi,” ütleb ta lõpuks sootuks teistsuguse häälega, malbelt ja aupaklikult.
Kui Saffie astub esikusse, näeb Raphaël, et tema liigutustest õhkub samasugust liikumatust, samasugust ükskõiksust kui tema silmadest. Kui ta ukse neiu järel kinni paneb, käib tal kõhust läbi nii äge jõnksatus, et ta peab korraks seisatama ja, pilk puust uksepiidale naelutatud, hinge tõmbama, enne kui suudab end ringi pöörata.
Seejärel kõnnib ta Saffie ees mööda koridori, tajudes tema tühja rohelist pilku oma kuklal.
Elutoas istub Saffie tugitooli, Raphaël tema vastu diivanile, neiu vaikib. Tema silmad puurivad vaipa. Raphaël kasutab võimalust, et teda kiiresti ja tähelepanelikult silmitseda. Poolpikad, tavalise kummiga hobusesabasse pandud juuksed. Kõrge laup, kõrged põsesarnad, punaseks võõbatud huuled, kõrvad nagu laitmatud merikarbid kunstpärlitest kaunistustega, peenelt voolitud nina ja kulmukaar: kenade joontega nägu, millelt ei ole võimalik mitte kui midagi välja lugeda. Ei mingit eputamist, koketeerimist, mitte midagi. Huulepuna ja kõrvarõngad on karjuvas vastuolus näojoonte täieliku liikumatusega. Raphaël on rabatud.
Masinlikult sirutab ta käe ja haarab tillukese pronkskellukese, et teenijatüdrukut helistada, paluda tal tuua kohvi – seejärel ta justkui toibub, naerab endamisi, teenijatüdrukut ju pole, see siin ongi teenijatüdruk, kuhu me jäimegi, kes te olete, kulla neiu...
“Te olete preili...”
“Minu nimi on Zaffi,” ütleb neiu, ja kui Raphaël palub korrata ning seejärel tähthaaval öelda, selgub, et tema nimi on Saffie, aga seda hääldatakse Zaffi, sest ta on sakslane.
Sakslane. See sõna on siin Seine’i tänava korteris vaat et tabusõna. Raphaëli ema ei öelnud kunagi fritsud, saksmannid ega isegi mitte sakslased, ta ütles lihtsalt nemad, ja enamasti ei öelnud ta muide üldse midagi, surus vaid huuled nii peenikeseks kriipsuks, et neid enam nähagi polnud, oli üksnes punane põikjoon keset kondist nägu, sest kuigi tema abikaasa ei olnud otseselt lahingus surma saanud, siis oli see ikkagi sakslaste süü, et proua de Trala-Lepage oli neljakümneaastaselt leseks jäänud, ees nii palju aastaid elada ja mitte kõige vähimatki lootust kogeda veel kord seda, et mõni mees teda armastaks, kallistaks, talle kingitusi teeks. Raphaëli isa, Sorbonne’i ülikooli ajalooprofessor, ilmaliku ja humanistliku mõtte asjatundja, oli leidnud oma otsa Les Halles’i linnajaos 1942. aasta kohutavas jaanuarikuus, kui kari hullunud koduperenaisi kartuleid täis veoautole tormi jooksis ja see ümber läks, nii et tema sinna alla jäi. (Mine võta kinni, mida tegi suur professor kell kuus hommikul Quincampoix’ tänaval, enne kui ta veoauto alla jäi...)
Kaks aastat hiljem hukkasid okupandid otse nende maja ees neli vastupanuliikujat ja Raphaël, käed rõdu sepistatud piiret pigistamas, oli elutoa aknast välja kummardunud, et näha vereojasid – laskmine oli mõni hetk tagasi lakanud, kõik oli lõppenud, noormehed ei olnud enam noormehed, vaid laibad, kuhi elutut ihu, ja seda ei saanud kuidagi vaatamata jätta, nii küünitas Raphaël oma ilusate mustade lokkidega pea nii kaugele, kui suutis, ajas kaela õieli, leebed pruunid silmad pärani peas, et paremini näha, mitte surma, vaid tõde sealpool surma, sealpool seda kaootilist käte-jalgade kuhilat, nelja üheskoos langenud seltsimehe verist embust – ja korraga proua de Trala-Lepage’i hüsteeriline karjumine, mis puuris muusikust poja trummikilesid: “Mida sa ometi teed! Hulluks oled läinud või! Pane aken kohe kinni, jumala eest! Sa oled ainus, mis mulle maailmas on jäänud, ma ei taha nende pärast kõigest ilma jääda...!”
Raphaël on veendunud, et ilma ema selgesõnalise ja vankumatu vastuseisuta oleks ta 1943. aasta lõpus liitunud vastupanuliikujatega (tal oli vanust juba piisavalt, ta oli viisteist ja tema suur unistus oli ühineda Prantsuse Vabade Relvajõudude romantiliste ridadega), kuna tema isa oli aga surnud ja emal rohkem lapsi polnud, siis oli ta sunnitud piirduma sakslastevastases võitluses üksnes moraalse ja hingelise toetusega. Selsamal põhjusel, ehk siis tema isa peaaegu kangelasliku hukkumise tõttu võitluses kodumaa eest kõige avaramas mõttes, ei kutsutud Raphaëli ka Alžeeriasse aega teenima. Selle asemel oli ta käinud konservatooriumis. Ja olnud hiilgav õpilane. Parem oligi, sest tema poliitilised vaated oleksid pannud teda pigem pooldama Alžeeria iseseisvumist. Aga enesestki mõista viisil, mis Prantsusmaa kuvandit võimalikult vähe kahjustaks.
Nüüd aga istub sakslanna Saffie sellesama elutoa akna all ja veel mitte keegi ei ole siin elutoas sedaviisi istunud alates selle ehitamisest 17. sajandi keskel. Mitte keegi.
Tema täidlastel ja võõbatud huultel püsib liikumatu naeratus. Tema suured rohelised silmad vaatavad Raphaëli ootavalt, kuid mitte kannatamatult.
Raphaël on tema kohalolekust sedavõrd pimestatud, et on peaaegu unustanud, miks Saffie siin on. Ta tõuseb püsti ja hakkab mööda tuba edasi-tagasi käima, ta libistab sõrmedega läbi oma paksude mustade lokkide, see liigutus on talle omane juba teismeeast saadik – palavikuline, suurele kunstnikule iseloomulik liigutus, vasaku käe harali sõrmed liikumas üle otsmiku pealaeni –, ainult et see omamoodi sundliigutus hakkab muutuma kohatuks, sest mustade lokkidega juuksepiir nihkub aina tahapoole; jah, on tõsi, et kahekümne kaheksa aastaselt kannatab Raphaël Lepage varajase kiilaspäisuse all, nii et tema vasak käsi kohtab kolmveerandil oma teekonnast üksnes paljast peanahka.
Samal ajal kui ta toas edasi-tagasi kõnnib ja peoga oma lagedat otsmikku silitab, ta räägib. Ta kirjeldab ülesandeid ja tegevusi, mille eest hakkab vastutama see tütarlaps, keda tema oma majapidajannana näeb. Tõtt-öelda ei tunne ta ennast majapidamisküsimustes väga koduselt ja räägib kõigest läbisegi, nii, kuidas talle silme ette tulevad pildid Maria-Felicest: Maria-Felice ronimas väikesel redelil ja aknaid pesemas, Maria-Felice toomas talle hommikusööki ja posti kell 8.45, teed kell 17, Maria-Felice tulemas poekäigult, suppi serveerimas, Maria-Felice mööda teenijatreppi ronimas ja tassimas seljas kotti kaminapuudega... Raphaël katsub seda kõike hoogsate käeviibete ja pantomiimi saatel kirjeldada nii hästi, kui oskab, aeg-ajalt heidab ta pilgu tütarlapsele, et veenduda, kas too teda ikka kuulab. Ta kuulab, vähemalt tundub nii. Ta on sellise näoga, et ta saab aru, aga... võiks öelda, et selline nägu on tal kogu aeg. Ta oleks justkui kõigest aru saanud, ja juba ammu.
Raphaël täpsustab, et ta on elukutseline flöödimängija, et ta töötab ühes orkestris (ta hääldab hoolikalt orkestri nime, aga Saffie silmad ei pilgu, tema kulmud ei kerki, suu ei vaju