korra kehtestaks. Vastava eelnõu algatas Rahvakogu ettepanekust tulene-valt Riigikogu Põhiseaduskomisjon. Nagu eelnõu seletuskirjast nähtub, loodeti sellega suurendada rahva kaasatust riigivalitsemise korralda-misse ning tagada rahvale võimalus osaleda riigivalitsemises ka vali-mistevahelisel ajal. Seadus jõustus 11. aprillil 2014.2
Riigikogule kollektiivse märgu-kirja esitamiseks tuleb sellele ko-guda vähemalt tuhat toetusallkirja. Pöördumise sisuks võib olla ettepa-nek kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmiseks või üldisemalt – ühis-konnaelu paremaks korraldami-seks. Nagu Riigikogu kodukord ette näeb, suunab Riigikogu juhatus märgukirja asjaomasele komisjoni-le menetlemiseks. Seejuures peab komisjon selgituste andmiseks kut-suma kohale ka märgukirja algata-jate esindaja. Komisjonile on pöör-dumise menetlemine ja selle suhtes seisukoha kujundamine kohustus-lik. Komisjoni otsus märgukirja kohta võib olla kas seaduseelnõu algatamine, teema arutamine riik-likult tähtsa küsimusena Riigikogu
istungil, komisjoni avaliku istungi korraldamine või siis ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsusele või mõnele teisele pädevale institut-sioonile lahendamiseks. Kui komis-jon otsustab kollektiivses märgu-kirjas esitatud ettepaneku tagasi lükata, peab komisjon tagasilükka-mist põhjendama.
Petitsiooniõiguse seadustamisest 5 aastat tagasi on Riigikogule esi-tatud 43 kollektiivset märgukirja, neist 38 hiljuti töö lõpetanud XIII Riigikogule. Kuna erinevalt seadu-seelnõudest ei lange märgukirjad Riigikogu koosseisu vahetumi-sel menetlusest välja, siis on uuel Riigikogu koosseisul kohe oma töö alguses võimalik näidata, kui lugu-pidavalt ja tähelepanelikult nad rahvaalgatusse suhtuvad. Neid on menetlemist ootamas koguni 3, teis-te hulgas avalikkuse suurt tähele-panu pälvinud katuseraha jagamise lõpetamise ettepanek.
Viis aastat petitsiooniõigust on piisavalt pikk aeg, et toimunut põh-jalikult analüüsida. Üks on selge: rahvas on lisandunud võimalust oma esinduskoguga dialoogi ärgita-da usinalt kasutanud. Kuidas on aga lood Riigikoguga: kas petitsiooni-õigus praegusel kujul töötab ja kui on tõrkeid, siis millest need on tin-gitud? Seda on vaja põhjalikult ana-lüüsida.
Mida arvata kuldvõtmekesest?
Riigikogu valimiste järgselt kok-ku tulnud võimuliit on otsustanud põhiseadust muuta rahvaalgatuse seadustamiseks ja rahvahääletuse laiendamiseks. Võimuleppe koha-selt on rahvaalgatuseks vaja vähe-malt 25 000 toetusallkirja, mis pa-neb Riigikogule kohustuse eelnõu suhtes arvamus kujundada. Kui aga toetusallkirju on üle 50 000, tuleb eelnõu panna rahvahääletu-sele – seda ilmselt juhul, kui Riigi-kogu eelnõud ei toeta (võimuleppes on sõnastus segane). Kui rahva ja
Riigikogu arvamused lahknevad, siis erinevalt Eesti esimese põhi-seaduse ja ka kehtiva põhiseaduse regulatsioonist, ei pea Riigikogu laiali minema, vaid jätkab oma tööd. Võimuliidu ühe osapoole, EKRE juhtide sõnade kohaselt on leitud „kuldvõtmeke“ oma poliitika teostamiseks.
Kavandatav põhiseaduse muu-datus sellisel kujul on oluline uuen-dus Eesti põhiseaduslikus võimu-korralduses: rahvas saab õiguse teostada seadusandlikku võimu vastuolus sellesama rahva poolt va-litud esinduskogu poliitilise tahte-ga. Kuna Riigikogu otsused määrab eelkõige valitsusliit, siis peegeldab võimalik erimeelsus eelkõige lõhet rahva ja riigi poliitilise juhtkonna vahel. Kas selline olukord peaks Eesti poliitilises süsteemis saama uueks normaalsuseks?
Kui siit edasi mõelda, pole raske ennustada, et kavandatav põhisea-duslik õigusinstrument on eelkõi-ge relv opositsiooni käes. 25 000 allkirja kogumine nõuab tugevat võrgustikku ja meediakampaaniat, milleks jätkub ressurssi vaid orga-niseerunud huvidel – erakondadel ja tugevatel lobigruppidel. Päris kindlasti tekib opositsioonil kiu-satus valitsusele rahvaalgatuse ja sellele järgneva rahvahääletusega koht kätte näidata. Halvemal juhul on võimalik riigi juhtimine täieli-kult halvata.
Ohtudele vaatamata võib seadus-andliku võimu jagamine rahvaga tunduda ahvatlev – Šveits ju suudab! Tõepoolest, Šveitsi demokraatias on rahvahääletused tavapärased. Seal-ne demokraatia on aastakümnete jooksul kohanenud otse- ja esindus-demokraatia rahumeelseks koos-toimeks. Rahvaalgatus koos refe-rendumiga on see riigiõiguslik heidutusmehhanism, mis sunnib parlamenti otsima laiapõhjalist kompromissi juba eelnõu menetle-mise käigus, et ennetada rahva poolt punast tuld.
Kokkuvõttes, kuldvõtmekest ei tasu karta, tuleb vaid selgeks vaiel-da, millise ukse see Eesti demo-kraatiale avab ning kes selle kaudu võimulavale võivad trügida.
1 Põhiseaduse Assamblee istungite stenogrammid: https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/pohiseaduse-assamblee/pohiseaduse-assamblee-stenogrammid/
2 Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/101042014001
9
EDASI. Nr 1, mai-august 2019
Kadri Liik:
olen alati püüdnud pakkuda seda,
millest minu meelest debatis puudu jääb
Välispoliitika
Kadri Liik on aastaid olnud välispoliitiliste arengute vahendajaks ja tõlgendajaks – nii ajakirjanikuna, kui poliitikaanalüütikuna töötades. Kohtusime peamiselt Londoni ja Berliini teljel liikuva Kadriga Tallinnas ning uurisime, kuidas on võimalik Venemaad mõista, Euroopa Liidu ja NATO positsioone tugevdada ning mis kvaliteediga poliitikuid on meil selleks tarvis.
Küsis Ivan LavrentjeV, rus.Edasi.org peatoimetaja. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas.
Kadri, oled nüüdseks töötanud 6,5 aastat Euroopa Välissuhete Nõukogus. Mis organisatsioon see selline on? Usun, et paljud Eesti lugejad seda ei tea.
Jah, väga sageli peetakse meid Euroopa Liiduga kuidagi seotuks.
Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplo-maatias Lancasteri ülikoolist. 1990ndatel töötas ta Moskvas Eesti Päevalehe, BNSi ja Postimehe korrespondendina ning hiljem Postimehe välistoimetajana. Ta on olnud Diplomaatia peatoimetaja ning Kuku raadio saate “Välismääraja” saatejuht. 2006-2011 töötas ta Tallinnas paikneva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhatajana. Alates 2012. aastast töötab mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõu-kogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukaimatele meediaväljaannetele.
Foto: IRIS KIVISALU
Tegelikult oleme me sõltumatu mõttekoda. Meil puudub institutsio-naalne side Euroopa Liiduga, kuigi meie missiooniks on aidata kaasa Eu-roopa ühtsele välispoliitikale. Meil on kontorid seitsmes Euroopa pea-linnas: Londonis, Pariisis, Berliinis,
Madridis, Roomas, Varssavis, Sofias. Londonis oli kuni viimaste aegadeni peakorter, aga nüüd, pärast Brexitit, liigub see ilmselt Berliini.
Millega sina seal täpsemalt tege-led, mis valdkonna eest vastutad?
Mina vastutan Venemaa eest. Püüan aru saada Venemaa käi-tumisest: miks ta teeb, mida ta teeb? Selgitan seda meie auditooriumile, kelleks on poliitikud, ametnikud ja laiem avalikkus, eksperdid. Kui os-kan, püüan anda poliitikasoovitusi.
Kas neid soovitusi võetakse ka kuulda?
Minu kogemus on, et kui õnnes-tub pakkuda midagi, millest otsustajatel on abi, siis võetakse küll. Vene-poliitika tegijad on mõte-tele avatud. Me (Euroopa Liidus – toim.) oleme oma suhetega tupik-seisus ja keegi päris täpselt ei tea, kuidas edasi minna. Tagasi minna ka ei saa. Ja kui õnnestub pakkuda midagi, mis annab poliitikutele ja diplomaatidele võimalusi selles tee-mas mingeid uusi külgi näha või toimuvat kuidagi värskel viisil mõ-testada, siis teinekord võetakse see