ega midagi.”
Neiu vaatas sõdalasele silma. „Sind ma usaldan.”
Rowan silitas sõrmega mööda ta põske. Vihm muutus taas tugevaks, pehme padin oli kilomeetrite ulatuses ainus heli.
Aelin tõusis kikivarvule. Ta tundis endal kogu selle aja Rowani silmi. Tundis, kuidas mehe keha kiskjaliku fookusega tardus, kui Aelin tema suunurka, huultekaart, teist suunurka suudles.
Pehmed ja õrritavad suudlused. Loodud selliseks, et näha, kumb neist esimesena alistub.
Selleks oli Rowan.
Teravalt sisse hingates haaras ta Aelini puusadest ja tõmbas enda vastu. Mees kallutas suu tema suule, tugevdas suudlust seni, kuni Aelini põlved ähvardasid nõtkuda. Rowani keel riivas tema oma. Laisad ja osavad tõmbed rääkisid Aelinile täpselt, milleks Rowan mujal suuteline on.
Veres säratasid söed ja sammal nende all sisises, kui vihm muutus auruks.
Aelin katkestas suudluse ja hingas katkendlikult. Ta märkas rahulolevalt, et Rowani rind tõusis ja langes samuti ebaühtlases rütmis. See asi nende vahel oli veel nii uus, nii toores. Täielikult endasse haarav. Iha oli alles selle algus.
Rowan pani tema maagia laulma. Võib-olla oli see carranam’i side nende vahel, kuid Aelini maagia tahtis Rowaniga tantsida. Mehe silmis sätendava härmatise järgi teadis Aelin, et kaaslane nõudis sama.
Rowan nõjatus ettepoole, kuni neil olid laubad koos. „Varsti,” lubas ta karedal ja tasasel häälel. „Lähme kuhugi, kus on ohutu. Kus saab end kaitsta.”
Sest Aelini ohutus oli alati esmane. Rowani jaoks oli Aelini kaitsmine ja elus hoidmine alati esmane.
Aelini süda kiskus krampi. Ta tõmbus tagasi ja tõstis käe Rowani näo juurde. Rowan luges hellust neis silmis ja kehas. Mehe enda kaasasündinud raevukus libises õrnuseks, mida nii vähesed iial näha said. Aelini kurk tuikas pingutusest, millega ta sõnu vaos hoidis.
Ta oli Rowanisse juba mõnda aega meeletult armunud. Kauem, kui ta tahtis endale tunnistada.
Ta üritas sellele mitte mõelda, kas Rowan tundis sama. Need asjad või soovid olid väga-väga pika ja veriste prioriteetide nimekirja põhjas.
Niisiis suudles Aelin Rowanit õrnalt ja mehe käed lukustusid taas tema puusade ümber.
„Tulisüda,” sosistas Rowan talle suhu.
„Viu,” ümises Aelin tema suhu.
Rowani naerumürin kaikus Aelini rinnus.
Laagris säutsus Evangeline’i armas hääl läbi vihma: „Kas on aeg hommikueineks?”
Aelin turtsatas. Muidugi nügisid Välejalg ja Evangeline nüüd vaest Lysandrat, kes surematu leegiga lõkke ääres varjuleopardi kujul lösutas. Aedion lebas teisel pool lõket liikumatuna kui rahn. Välejalg kavatses ilmselt järgmiseks tema peale karata.
„See ei saa hästi lõppeda,” pomises Rowan.
Evangeline huilgas: „Sööööök!” Silmapilgu pärast vastas sellele Välejala ulg.
Seejärel lainetas nende poole Lysandra lõrin, mis vaigistas nii tüdruku kui ka peni.
Rowan naeris jälle. Aelin arvas, et tal ei saa iialgi kõrini sellest naerust. Sellest muigest.
„Peaksime hommikusööki valmistama,” ütles ta laagri poole pöördudes, „enne kui Evangeline ja Välejalg kogu selle paiga pea peale pööravad.”
Aelin pugistas naerda, ent kiikas üle õla metsa, mis Sokusarvede suunas sirutus. Isandate suunas, kes olid loodetavasti teel lõunasse otsustamaks, kuidas nad kavatsevad sõda pidada ja lõhutud kuningriike üles ehitada.
Tagasi vaadates oli Rowan juba poolel teel laagrisse. Evangeline’i punakuldsed juuksed välkusid veest tilkuvate puude vahel, kui ta printsilt röstsaia ja muna mangus.
Tema pere ja tema kuningriik.
Kaks unistust, mida ta ammu kadunuks pidas. Külm põhjatuul sasis ta juukseid. Ta oleks nende kaitsmiseks kõike teinud – laastanud end, müünud end maha.
Aelin suundus laagri poole, et säästa Evangeline’i Rowani kokakunstist, kui märkas teisel pool oja rahnu peal üht eset.
Ta kargas üheainsa hüppega üle veesilma ja uuris hoolikalt väikehaldja kingitust.
Raagudest, ämblikuvõrkudest ja kalasoomustest meisterdatud tibatilluke lohemadu oli hirmuäratavalt täpne. Selle tiivad olid laiali ja okaskihvadega suu möirgas.
Aelin jättis lohemao sinnapaika, kuid tema silmad nihkusid lõunasse, Tammelaane iidse voo ja kaugel selle taga kõrguva Morathi poole. Uuesti sündinud Erawani poole, kes ootas teda Raudhammaste nõidadest ja valgi-jalaväelastest armeega.
Aelin Galathynius teadis Terraseni kuningannana, et varsti tuleb aeg, kus on vaja tõestada, kui palju ta on siis valmis Erilea eest veritsema.
Aedion Ashryver mõtles endamisi, kui kasulik on reisida kahe andeka maagiakasutajaga. Eriti viletsa ilma korral.
Vihmahood püsisid kogu päeva, kui nad kohtumiseks valmistusid. Rowan lendas nüüdseks kaks korda põhja isandate tulekut jälgima, ent ei märganud ega haistnud neid.
Mitte keegi ei võtnud sellise ilmaga ette kurikuulsalt mudaseid Terraseni teid. Kuna nende seltsis oli aga Ren Allsbrook, ei vaevanud Aedioni eriline kahtlus, et nad püsivad loojanguni nagunii peidus. Kui just ilm neid kinni ei hoia. Ja see oli suhteliselt tõenäoline.
Läheduses kõmisev kõu pani puud judisema. Välk sähvis vaevu hingetõmbepausi andes ning joonistas vettinud lehed hõbedaselt välja. Kärgatus valgustas maailma sedavõrd eredalt, et haldjameeled pimestati ära. Aga vähemalt oli ta kuiv. Ja soojas.
Nad vältisid ülima hoolikusega tsivilisatsiooni. Sestap nägi Aedion üsna vähe pealt või suutis jälgida, kui paljud maagiakasutajad redust välja hiilisid – või kes nüüd nende annete tagasitulekut nautis. Ta silmas vaid üht tüdrukut. Plika polnud vanem kui üheksane ja põimis lastekarja rõõmuks ning meelelahutuseks küla ainsa allika kohal veekombitsaid.
Kivinäoga ja armistunud täiskasvanud vaatasid varjudest pealt, kuid keegi ei sekkunud. Aedioni kullerite kinnitusel teadis enamik nüüdseks, et Adarlani kuningas kasutas viimase kümne aasta jooksul tumedaid võimeid maagia alla surumiseks. Ometi kahtles ta, kas maagia kaotanud või maagide hävitamist talunud isikud tundsid end piisavalt mugavalt, et lähiajal isiklikku väge ilmutada.
Vähemalt seni, kuni tema kaaslased või see tüdruk külaväljakul maailmale näitasid, et seda on ohutu teha. Et veeandega tüdruk võis tagada küla ja selle põllumaade õitsengu.
Aedion kortsutas tumeneva taeva peale kulmu ja keerutas äraolevalt Orynthi mõõka. Isegi enne maagia kadumist elas üks tüüp, keda kardeti üle teiste. Selle maagia kasutajad olid parimal juhul paariad, halvimal juhul surnud. Iga maa õukonnad otsisid neid sajandite vältel nuhkide ja palgamõrvaritena. Aga tema siseringis…
Nende väikesest laagrist mürises läbi mõnulev ja kurguhäälne nurrumine. Aedion tõstis pilgu mõtete sihtmärgile. Evangeline põlvitas magamismatil, ümises omaette lauluviisi ja tõmbas hobuseharjaga õrnalt läbi Lysandra kasuka.
Aedionil kulus päevi varjuleopardi kujuga ära harjumiseks. Sokusarvedes veedetud aastad drillisid temasse kõhutunde tasandil kabuhirmu. Aga seal see Lysandra kõhuli lesis, küünised sisse tõmmatud, kuni kaitsealune teda suges.
Nuhk ja palgamõrvar, tõepoolest. Aedioni huuli sikutas muie poolkinniseid kahvaturohelisi silmi nähes. Oleks isandatele alles kena vaatepilt, kui nad nüüd kohale saabuksid.
Kujumuutja kasutas neid reisinädalaid uute kujude proovimiseks: linnud, elajad ja putukad, millel oli kalduvus Aedioni kõrva sumiseda või teda nõelata. Harva – nii pagana harva – võttis Lysandra inimkuju, milles Aedion teda esimest korda kohtas. Arvestades õudseid üleelamisi selles õnnetus inimkehas, ei süüdistanudki