Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa. Helen Käit

temaga kasvõi metsa vahel luurekat või indiaanlasi mängida. Joosepil oli kodus üks raamat, kus poisid mängisid indiaanlasi ja see tundus ilmatuma põnev. Aga Janne oli kahjuks tüdruk ja kõigest 9-aastane pealegi. Seega tuli mingi muu tegevus välja mõelda, aga Joosepil ei tulnud pähe mitte ühtegi rahuldavat ideed.

      Nad sõid hommikuks kumbki ühe võileiva, jõid peale värsket piima ning läksid seejärel õue. Toas oleks ju võinud telekat vaadata, aga vanaema ei lubanud kunagi enne õhtut telekat vaadata. Ja õhtuti vaatas vanaema sealt selliseid igavaid asju nagu uudised ja jutusaated, mistõttu ei olnud telekast Jannele ja Joosepile tegelikult mitte mingil moel abi.

      Seega ei jäänudki õel-vennal muud üle, kui õue minna. Ega sealgi midagi teha olnud, aga vähemalt ei sundinud vanaema neid esialgu peenraid rohima. Küllap mõtles, et las puhkavad väheke kooliväsimust välja, küll nad jõuavad aiatöid ka teha. Igaks juhuks pidas Joosep siiski kindlamaks vanaema nägemisulatusest pisut eemale hoida, sest kunagi ei saanud kindel olla, et ta ümber ei mõtle. Nad kaalusid Jannega pisut aega, kas minna põldude vahele hiiri otsima või metsa kolama ja otsustasid lõpuks metsa kasuks. Kuna oli juuni algus, õitses metsa all erinevaid lilli ning Janne otsustas, et tahab vanaemale ilusa kimbu korjata. Joosep ei arvanud sellisest korilusest eriti midagi, aga kui õde seda tahtis, siis mis seal ikka. Ta lootis, et äkki leiab juba ka mõne metsmaasika, kuigi selleks tundus vist pisut liiga vara olevat.

      Nii keksisidki nad kahekesi mööda metsarada, saatjaks hommikune kõrvulukustav linnulaul. Mispärast nad peaksid küll nii hirmsasti karjuma, mõtles Joosep. Mõnda aega järgnes neile ka Reku, aga tüdines varsti ja lontsis kodu poole tagasi.

      Reku oli juba vana koer, üle kümne aasta kindlasti. Tal hakkas karvgi selja pealt halliks minema. Seepärast ei olnud ta enam lastega kaasajooksmisest huvitatud nagu varem. Enamiku päevast veetis ta oma kuudi ees tukkudes, kus Malviina talle tihti seltsiks oli. Malviina oli alles noor kass, aga kassid armastavad teatavasti enamiku päevast magada, mistõttu sobisid nad Rekuga suurepäraselt. Kohe, kui Malviina toodi, oli Reku ta oma hoole alla võtnud ja tundus, et Malviina oli oma „kasuisaga” igati rahul. Igal juhul ei saanud nende puhul öelda, et kisklevad nagu „kass ja koer”. Malviina küll vahel kiusas Rekut, aga vana koer kannatas selle suuremat välja tegemata ära. Ja ega siis Malviina paha pärast. Ta oli ju alles noor ja mängulusti täis ja tal lihtsalt polnud kellegi teisega mängida. Vahel tõi ta küll omale põllu pealt mõne hiire, aga need ei pidanud tema väntsutamisele kuigi kaua vastu ja nii kaotas ka Malviina asja vastu huvi. Vaatamata sellele, et ta oli üks korralik maakass, mitte mingi linnavurle, ei söönud ta iialgi ühtegi kinnipüütud hiirt ära.

      Ootamatu leid

      Niisiis olid Janne ja Joosep metsas kahekesi, kui kõik need täiest kõrist hommikule ja päikesele ülistuslaulu hõiskavad linnukesed välja arvata. Joosep imestas alati, kui lärmakas üks mets tegelikult olla võib. Võiks ju arvata, et peale tuule kohina ladvaokstes ei kuule seal midagi, aga võta näpust. Janne oli juba avastanud mingite valgete lillede puhma ning noppis sealt nüüd ilusamaid kimpu. Joosep jäi teda järele ootama ja niisama ringi vahtima, kui miski eemal põõsastes järsku tema tähelepanu köitis. Rohi ei olnud veel eriti kõrgeks kasvada jõudnud ning seetõttu paistis maapinnalt midagi erkpunast. Ta hakkas põõsa poole minema. Oksi kõrvale lükates nägi ta, et see oli ilusate erkpunaste kaante ning kuldsete ornamentidega kaunistatud raamat.