rääkida.»
Naine heitis talle veidra pilgu. «Jah, muidugi. Meil on palju, millest rääkida.»
Dirk tõstis oma koti maast. «Kuhu?» küsis ta. «Tahaksin vist pesta ja midagi süüa.»
Gwen vahetas Ruarkiga pilke. «Arkin ja mina just arutasime seda. Ta võib sind enda juurde võtta. Elame samas hoones. Kõigest paar korrust on vahet.»
Ruark noogutas. «Hea meelega, hea meelega. Sõpradele on meeldiv teeneid osutada ja me mõlemad oleme Gweni sõbrad, eks?»
«Ee…» ütles Dirk. «Ma miskipärast mõtlesin, et võiksin sinu juures peatuda, Gwen.»
Naine ei suutnud talle mõnda aega otsa vaadata. Ta vaatas Ruarki, maapinda, musta öötaevast, enne kui tema silmad viimaks leidsid Dirki omad. «Arvatavasti,» lausus ta nüüd ettevaatliku häälega, enam naeratamata. «Aga mitte kohe praegu. Ma ei usu, et see oleks kõige parem, mitte silmapilk. Aga muidugi me lähme koju. Meil on auto.»
«Sinnapoole,» pistis Ruark vahele, enne kui Dirk oleks jõudnud oma mõtted sõnastada. Miski oli väga veider. Oma reisikuude jooksul «Värina» pardal oli ta taaskohtumise stseeni sadu kordi läbi mänginud ning kujutlenud seda mõnikord õrna ja armastavana, mõnikord aga vihase vastasseisuna ja mõnikord oli see olnud pisararohke – kuid see siin polnud sugugi niisugune, vaid hoopiski kohmakas ja järskude pööretega, mille kõige tunnistajaks oli üks võõras. Tegelikult hakkas ta juurdlema, kes see Arkin Ruark õige on ja kas tema suhted Gweniga on ikka sellised, nagu nad ütlesid. Kuid nad polnudki suurt midagi öelnud. Teadmata, mida öelda või mõelda, kehitas Dirk õlgu ja järgnes neile, kui nad teda õhuauto poole juhatasid.
Teekond oli üpris lühike. Auto, kui nad viimaks selleni jõudsid, jahmatas Dirki. Ta oli oma rännakutel näinud paljusid mitut sorti õhuautosid, kuid ükski neist polnud sellesarnane: tohutu suur ja terashall, oma kaarduvate lihaseliste kolmnurksete tiibadega paistis see peaaegu elus, nagu suurepärane metalli valatud lend-hiidsarvikrai. Väike neljaistmeline kokpit oli paigutatud tiibade vahele ja tiivaotste all märkas ta vilksamisi pahaendelisi torusid.
Ta vaatas Gweni otsa ja osutas sinnapoole. «Kas need on laserid?»
Naine noogutas, õige natuke naeratades.
«Kus põrgus te ringi lendate?» küsis Dirk. «See näeb välja nagu sõjamasin. Kas hranganid kavatsevad meid rünnata? Ma pole midagi niisugust näinud sestsaadik, kui me Avalonil Instituudi muuseumides ringi vaatasime.»
Gwen hakkas naerma, võttis Dirkilt koti ja viskas tagaistmele. «Karga sisse,» ütles ta mehele. «See on täiesti kena õhuauto Kõrg-Kavalaani tööstuselt. Nad hakkasid alles hiljuti neid ise tegema. See on kavandatud välja nägema nagu loom, must mardus. Lendav kiskja, ühtlasi ka Raudnefriidi Kogumuse loomast vend. Väga tähtis nende folklooris, midagi tootemi taolist.»
Gwen istus sisse, juhtkangi taha, ning Ruark järgnes pisut kohmakalt, hüpates üle soomustatud tiiva tagaistmele. Dirk ei liigutanud ennast. «Aga sellel on laserid!» rõhutas ta.
Gwen ohkas. «Need ei ole laetud ja pole kunagi olnudki. Kõigil Kõrg-Kavalaanil ehitatud autodel on mingit sorti relvad. Kultuur nõuab seda. Ja ma ei pea silmas üksnes Raudnefriiti. Punateras, Braith ja Shanavärava Kindlus on kõik samasugused.»
Dirk kõndis ümber auto ja ronis Gweni kõrvale, kuid tema nägu jäi ilmetuks. «Kes?»
«Need on neli tugevat kavalari koalitsiooni,» seletas Gwen. «Mõtle neist kui väikestest rahvastest või suurtest suguvõsadest. Nad on natuke mõlemat.»
«Aga miks laserid?»
«Kõrg-Kavalaan on vägivaldne planeet,» vastas Gwen.
Ruark norsatas korraks naerda. «Ah, Gwen,» ütles ta. «See on täiesti vale, täiesti!»
«Vale?» kähvas naine.
«Vägagi,» sõnas Ruark. «Jah, täiesti, sest kui sa oled tõele lähedal, poolenisti, aga mitte päriselt, on see kõige hullem vale üldse.»
Dirk pöördus oma istmel, et lihavale blondile kimdissile otsa vaadata. «Mis sa sellega mõtled?»
«Kõrg-Kavalaan oli vägivaldne planeet, tõepoolest. Kuid tõsi on ka see, et praegu on vägivaldsed sealt tulnud kavalarid. Sõjakas rahvas, iga viimane kui üks neist, tihtipeale ksenofoobid, rassistid. Uhked ja armukadedad. Oma õhusõdade ja duellikoodeksiga, jah, ja sellepärast on kavalari autodel relvad. Millega õhus võidelda! Ma hoiatan sind, t’Larien…»
«Arkin!» surus Gwen hammaste vahelt ja Dirk võpatas terava õeluse pärast naise hääles. Gwen lülitas äkki sisse gravitatsioonivõre, puudutas juhtkangi ning õhuauto sööstis edasi ja lahkus protestivingatusega maapinnalt, kiiresti kõrgemale tõustes. Sadam nende all oli eredalt valgustatud seal, kus «Unustatud Vaenlaste Värin» keset väiksemaid tähelaevu seisis, kõikjal mujal aga varjudes. Selle ümber laius pimedus kuni nähtamatu silmapiirini, kus must maa ühines veelgi mustema taevaga. Üksnes õhuke tähepuuder valgustas ülal olevat ööd. See oli Serv, millest kõrgemal laius tähtedevaheline ruum ja allpool oli Ahvatleja Loori ähmane kardin, ning maailm paistis üksildasem, kui Dirk oli kunagi kujutlenud.
Ruark oli pomisedes rahunenud ja pika hetke vältel lasus autos raske vaikus.
«Arkin on Kimdissilt,» lausus Gwen viimaks ja itsitas sunnitult. Siiski mäletas Dirk teda liiga hästi, et ennast lollitada lasta; ta polnud raasugi vähem pinges kui hetk tagasi Ruarkile kähvates.
«Ma ei saa aru,» ütles Dirk, ennast üpris rumalasti tundes, sest teised paistsid arvavat, et peaks saama.
«Sina pole välismaailmlane,» tähendas Ruark. «Avalon, Baldur, mis iganes, see pole tähtis. Sinu rahvas Looris ei tunne kavalare.»
«Ega kimdisse,» märkis Gwen natuke rahulikumalt.
Ruark uratas. «Sarkasm,» ütles ta Dirkile. «Kimdissid ja kavalarid, nojah, me ei saa omavahel läbi, kas tead. Niisiis Gwen räägib sulle, et mul on eelarvamused ja sa ei peaks mind uskuma.»
«Jah, Arkin,» sõnas naine. «Dirk, ta ei tunne Kõrg-Kavalaani, ei mõista selle rahva kultuuri. Nagu kõik kimdissid räägib ta sulle neist ainult halba, kuid kõik on palju keerulisem, kui tema kinnitab. Nii et pea seda meeles siis, kui see libekeelne lurjus hakkab sind töötlema. See peaks lihtne olema. Vanal ajal kinnitasid sa mulle alati, et igal probleemil on kolmkümmend tahku.»
Dirk naeris. «Üsna õiglane,» märkis ta, «ja tõsi. Kuigi mõne viimase aasta jooksul olen hakanud arvama, et kolmkümmend on natuke vähe. Ma ei saa ikkagi üldse aru, mis siin praegu toimub. Näiteks auto – kas see kuulub su töö juurde? Või pead sa mingi niisuguse asjandusega lendama sellepärast, et töötad Raudnefriidi Kogumuse heaks?»
«Ah,» ütles Ruark valjusti. «Ei saa töötada Raudnefriidi Kogumuse heaks, Dirk. Sa kas kuulud nende hulka või ei kuulu – ainult kaks võimalust. Kui sa ei kuulu Raudnefriiti, siis sa ei tööta selle heaks!»
«Jah,» ütles Gwen jälle teraval toonil. «Ja mina kuulun Raudnefriiti. Soovin, et sa seda meeles peaksid, Arkin. Mõnikord hakkad sa tüütuks muutuma.»
«Gwen, Gwen,» sõnas Ruark ja see kõlas väga erutatult. «Sa oled sõber, hingekaaslane, väga suurel määral. Meie kaks oleme lahendanud olulisi probleeme. Ma ei solvaks sind iialgi, ei kavatsekski seda teha. Siiski ei saa sina iialgi olla kavalar. Esiteks oled sa liiga palju naine, tõeline naine, mitte kõigest eyn-kethi ega betheyn.»
«Ei ole? Mina ei ole või? Siiski kannan ma hõbedast ja nefriidist käevõru.» Ta heitis pilgu Dirki poole ja tasandas häält. «Jaani pärast,» ütles ta. «Tegelikult on see tema auto ja sellepärast ma sellega lendangi, kui vastata su esialgsele küsimusele. Jaani pärast.»
Vaikus. Ainus heli oli tuul, mis nende ümber tuhises, kui nad ülespoole pimedusse sööstsid, tuuseldades Gweni pikki sirgeid juukseid ja Dirki sassis salke. See lõikas tema õhukestest Braque’i rõivastest otse läbi.