hajameelselt ümber vasaku käsivarre, küünarnukist randmeni, märkamata sülle kuhjuvaid puntraid.
„Oh, Cress,” pomises ta. „Mida me küll teeme?”
Tüdruku kümneaastane versioon vastas heledal häälel: „Täpsusta palun juhiseid, Suur Õde.”
Cress sulges vastu jõllitava ekraani ees silmad. „Saan aru, et keiser Kai püüab vaid sõda ära hoida, kuid ta peab ju mõistma, et see Tema Majesteeti ei peata. Kuninganna tapab ta, kui ta selle teoks teeb, ja mis siis Maast saab?” Tüdruku meelekohtades trummeldas valu. „Olin kindel, et Linh Cinder ütles talle seda ballil, aga mis siis, kui eksin? Mis siis, kui keisril ei ole ikka veel aimugi, millises ohus ta on?”
End tooliga ümber keerates tõmbas tüdruk sõrmedega üle vaigistatud uudisvoo, trükkis koodi sisse ja kuvas ekraanile varjatud akna, mida sada korda päevas kontrollis. O-KOMMi aken avanes ta laua kohal nagu must auk, hüljatud ja vaikiv. Linh Cinder ei üritanud ikka veel temaga ühendust võtta. Äkki ta kiip konfiskeeriti või hävitati. Võib-olla ei olnudki Linh Cinderil seda enam.
Cress sulges puhisedes ühenduse ja suunas paari kiire toksatusega selle asemele paar tosinat akent. Need olid ühendatud teavitussüsteemiga, mis kammis lakkamatult võrku, et leida mis tahes teavet tolle kuulasest küborgi kohta, kes nädal aega tagasi vahi alla võeti. Linh Cinder. Tüdruk, kes põgenes Uus-Pekingi vanglast. Tüdruk, kes oli Cressi ainuke võimalus rääkida keiser Kaitole tõde kuninganna Levana kavatsuste kohta, kui noormees peaks abieluliiduga nõustuma.
Põhivoogu ei olnud üksteist tundi uuendatud. Kuu invasioonist tekkinud hüsteerias näis, nagu oleks Maa oma tagaotsituima põgeniku unustanud.
„Suur Õde?”
Süda kurku hüppamas, krabas Cress tooli käetugedest. „Jah, Väike Cress?”
„Emanda laev tuvastatud. Oodatav saabumine kahekümne kahe sekundi pärast.”
Kuuldes isegi nii pikki aastaid tagasi kerge hirmuvärinaga lausutud sõna „emand”, paiskus Cress istmelt püsti.
Ta liigutused olid kui täpselt viimistletud tants, mille tüdruk aastatepikkuse harjutamisega laitmatult selgeks sai. Mõtteis sai temast teise ajastu baleriin, kes üle varjulise lava libiseb, samal ajal kui Väike Cress allesjäänud sekundeid loendas.
00:21. Cress surus peopesa madratsi väljastamise nupule.
00:20. Ta keeras end tagasi ekraani poole ja pühkis kõik Linh Cinderit puudutavad vood Kuu kuningliku propaganda varju.
00:19. Madrats maandus mütsatusega põrandale, padjad ja tekid känkras koos, just nii, nagu need temast maha jäid.
00:18. 17. 16. Tüdruku sõrmed tantsisklesid üle ekraanide, peites Maa uudisvoogusid ja võrgugruppe.
00:15. Pööre, kiire kahe tekinurga otsimine.
00:14. Randmeliigutus, millega tekk üles lendas kui puri tuule käes.
00:13. 12. 11. Ta liikus teisele poole voodit ja pööras nüüd teises eluruumi seinas asuvate ekraanide poole.
00:10. 9. Maa draamad, muusikasalvestised, teise ajajärgu kirjandus, kõik minema.
00:08. Pööre tagasi voodi poole. Teki graatsiline kahekorra keeramine.
00:07. Kaks patja sümmeetriliselt vastu peatsilauda kuhja. Käeviibe, millega tõmmata välja teki alla jäänud juuksed.
00:06. 5. Liugsamm üle põranda, sukeldudes ja keereldes, korjates kokku kõik vedelema jäänud sokid ja juuksekummid, et need puhastusšahti heita.
00:04. 3. Käeviibe üle laudade, haarates kaasa oma ainsa kausi, ainsa lusika, ainsa klaasi ja peotäie graafika-pliiatseid ning need toidukappi peitu tõstes.
00:02. Viimane piruett, et tehtud töö üle vaadata.
00:01. Rahulolev ohe, mille lõpus graatsiline kummardus.
„Emand on saabunud,” teatas Väike Cress. „Ta soovib põkkumisühenduse pikendust.”
Lava, varjud, muusika, kõik kadus Cressi mõtetest, kuigi huulile jäi sisseharjunud naeratus. „Loomulikult,” siristas ta hooletul moel peamise maabumisrambi poole suundudes. Ta satelliidil asus kaks rampi, kuid kasutatud oli vaid üht. Ta polnud kindel, kas teisel pool asuv sissepääs üldse töötaski. Mõlemad metalluksed avanesid maabumisluugi juurde ja sealt kosmosesse.
Kui seal just parasjagu kapselhõljukit ankrus polnud. Emanda kapselhõljukit.
Cress toksis käskluse sisse. Ekraanil kujutatud diagramm näitas, kuidas ühendus pikenes, ja tüdruk kuulis õhulaeva põkkumise mütsatust. Seinad ta ümber jõnksatasid.
Järgmised hetked olid tüdrukule pähe kulunud. Ta oleks võinud loendada, mitu südametukset jääb iga tuttava heli vahele. Väikese kosmoselaeva mootorite seiskumise vurin. Kolksatus, kui luuk õhulaeva külge kinnitus ja selle ümber sulgus. Hapniku kosmosesse pressimise vaakum. Piiksatus, mis andis märku, et kahe mooduli vahel on turvaline liikuda. Kosmoselaeva avamine. Jalgteel kajavad sammud. Satelliidi sissepääsu avanemise sahin.
Aegu tagasi oli Cress oma emandalt soojust ja lahkust lootnud. Et võib-olla vaataks Sybil talle otsa ja ütleks: „Mu kulla armas Crescent, oled ära teeninud Tema Majesteedi Kuninganna usalduse ja austuse. Oled oodatud koos minuga Kuule naasma, et olla üks meist.”
Too aeg sai ammuilma mööda, kuid Cressi sisse harjutatud naeratus ei löönud vankuma isegi emand Sybili külmuse ees. „Head päeva, emand.”
Sybil krimpsutas nina. Naise valge jaki tikanditega kaetud varrukad laperdasid ümber ta käes oleva suure kohv-ri, mis oli täis tavapäraseid varusid: toitu ja värsket vett Cressi vangipõlveks ja loomulikult meditsiinitarbeid. „Oled ta loomulikult leidnud, kas pole?”
Cress võpatas tardunud naeratuse varjus. „Leidnud, emand?”
„Kui täna on tõepoolest hea päev, oled järelikult viimaks ometi täitnud lihtsa ülesande, mille sulle andsin. On nii, Crescent? Kas oled küborgi leidnud?”
Cress langetas pilgu ja surus küüned peopessa. „Ei, emand. Ma ei ole teda leidnud.”
„Ah soo. Seega ei ole see ikkagi hea päev, või mis?”
„Mõtlesin vaid... Teie seltskond on alati...” Cressi jutt vaibus. Ta sundis käed rusikast lahti ja kogus piisavalt julgust, et emand Sybili pilgule vastata. „Lugesin just uudiseid, emand. Arvasin, et tunneme ehk Tema Majesteedi kihlusest heameelt.”
Sybil laskis kohvril laitmatult ülestehtud voodile langeda. „Oleme rahul siis, kui Maa on kuulaste kontrolli all. Senikaua on meil töö teha ja sa ei peaks oma aega uudiste ja keelepeksu lugemisele raiskama.”
Sybil lähenes monitorile, mis peitis salaakent O-KOMMi voo ja tõenditega, et Cress on Kuu valitseja reetnud, ning tüdruk tõmbus krampi. Ent emand sirutas käe sellest mööda ekraani juurde, millel jooksis video Ida Ühendriikide lipu ees kõnelevast keiser Kaitost. Ainsa puudutusega see kadus ja nähtavale ilmus metallsein ning selle taga asuv küttetorude pundar.
Cress laskis õhu aeglaselt kopsudest välja.
„Loodan väga, et oled midagigi leidnud.”
Tüdruk ajas selja sirgemaks. „Linh Cinderit märgati Euroopa Föderatsioonis ühes Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas umbes kell 18.00 kohaliku a...”
„Seda ma tean. Ja siis läks ta Pariisi, kus tappis sortsi ja peotäie kasutuid eriväelasi. Veel midagi, Crescent?”
Cress neelatas ja hakkas juukseid kaheksakujuliselt ümber mõlema randme mähkima. „Kell 17.48 uuendas Prantsusmaal Rieux’s õhusõidukite ja nende varuosade kaupluse müüja inventari ja eemaldas sealt ühe aku, mis sobib 11.3 klassi 214 Rampionile, kuid ei seostanud seda ainsagi maksega. Mõtlesin, et äkki Linh Cinder varastas... või võib-olla lummas...” Tüdruk kõhkles. Sybilile meeldis teha nägu, nagu oleks küborg koor, kuigi nad mõlemad teadsid,