Et lasin tal minna. Et ta elas ülejäänud elu õnnes ja harmoonias.”
„A-aitäh.”
„Kuigi ta pidi seda tegema peata. See pole kõige kergem, aga jätan selle väikse loo lõpu sinu jaoks lahti. Sa meeldid mulle. Mõtle, et sa võid selle üle elada. Paistku see nii naeruväärsena kui tahes. On see sul esimene kord väljas, mis?”
„Vabandust?”
„Väljas tegutsemas, poisu. Sa ei tundu lahingus karastunud tüübina.”
„Ei,” pobises Jethro. „Ma polegi. Tavaliselt istun kogu päeva töölaua taga.”
„Jäeti paar korda edutamisel vahele, jah? Mõtlesid viimaks, et peaksid redelil ülespoole ronima. Võtma Pelgupaigas autoriteetse koha. On mul enam-vähem õigus?”
„Jah. Jah, on küll.”
„Niisiis palusid endale selle ülesande, eks? Mõtlesid, et kui lähedal luusib nii palju Pelgupaiga esindajaid ja Raidureid, ei pea sa isegi möllu keskele sattuma. On nii?”
„On,” ütles ta nuuksudes.
„Mõtlesid, kuule, ainult kaks tükki ju. Ainult kaks põgenikku, kelle peame kinni võtma. Sa ei peaks üldse suurt midagi tegema, aga värk läheks ikkagi su CV-sse kirja, jah? Oleksid ikkagi osaline. Jagaksid ikkagi au ja kuulsust.”
„Palun ärge tapke mind, hr Sanguin.”
„Ära riku lõppu ära,” lõrises Sanguin ja virutas Jethro vastu seina. Vennike kattis end kätega ja ootas rünnakut. Selle asemel Sanguin vaid seisis seal.
„Mida sa Pelgupaigas teed?” küsis ta.
„Erinevaid asju,” vastas Jethro pilku maas hoides. „Administratiivtööd. Ei midagi glamuurset ega... ohtlikku.”
„Tead, mida mina kuulsin? Kõik teie kutid plaanisid kuulutada sõja Iiri Pelgupaigale. Vot seda ma kuulsin. Mina tean, et Inglise Vanemate Kogu, Saksa Kogu, ameeriklased, prantslased ja suurem hulk ülejäänutest plaanisid sinna minna ning üle võtta.”
„Mina ei... mina ei teaks sellest midagi.”
„Ei? Kahju. Oleks millestki rääkida, et vältimatut edasi lükata.”
Jethro neelatas tihkelt. „Vältimatut?”
Sanguin nügis päikeseprille ninajuurel kõrgemale. „Paistab, nagu oleks siin viimasel ajal hirmus palju tegutsemist. Ja mitte ainult meie pärast. Tahad mulle rääkida, mis teoksil?”
„Ma... ma ei tea.”
„Lihtsalt infoks, et valetamine poleks praegu su kõige parem käik.”
Jethro kõhkles. „On üks... See on...”
Sanguin ohkas pisut. „Las ma teen selle sulle lihtsaks. Sellel on midagi pistmist ühe vangiga, eks?”
Jethro noogutas. „Ühe põgenenud vangiga.”
„Noh, see on juhtumisi üks minu lemmikvangidest. Ega see jutuks olev põgenenud vang pole järsku Nõtke Jack?”
„Te… te teate?”
„Muidugi teame. Miks me muidu sinu arvates linnas oleme? Nii, sihuke vennike nigu Jethro, kes on, ütleme, usin ja edasipürgiv. Tema kohe katsuks hoida end kursis mainitud põgenenud vangi otsingute arenguga. Oleks ju nii, eks?”
„Ta katsuks küll. See tähendab, ma katsuks. Jah. Palun ärge tapke mind.”
„Ärme nüüd ette rutta. Jack pani jooksu ja teie rahvas on talle lähemale jõudmas. Kuhu otsingud koonduvad? Ja ära vaeva end luiskamisega. Nigu näed, tean juba mõningaid fakte. Sa püsi parem nende juures, kui sa ei taha just mulle santi tuju põhjustada.”
Jethro neelatas ja andis endast parima, et veidi sirgemalt seista. „Laske mind lahti. Laske mind lahti ja siis räägin teile. Te ei... sa ei saa mind hirmutada. Mul on vajalikku teavet ja... ja sa ei tapa mind enne, kui seda sulle ütlen. Sa lihtsalt üritad mind hirmutada.”
„Neid, kes surevad, on lihtsam hirmutada.”
Jethro ei üritanud enam sirgelt seista. „East End,” kääksatas ta. „Spitalfields. Oleme selle ümber piiranud. Miski ei saa ahelikust läbi nii, et meie seda ei teaks. Ta on lõksus. Tal pole mingit väljapääsu.”
Sanguin irvitas. „Jethro, sa oled olnud kõige abivalmim vang.”
„Kas sa... kas te jätate mu ellu?”
Sanguini irve venis laiemaks. „Kohe kaugeltki mitte.”
Kui Jethro, see teine Jethro, Londoni räbu ja sodi keskel kõrvaltänaval surnuna lebas, pragunes ning murenes maapind Sanguini jalge all. Ta vajus mulla külma embusse. Sanguin liikus alla absoluutsesse mustavusse. Pimedusse, mida ükski inimsilm ei suutnud läbistada. Ta vaatas mulda ja kivimeid enda ees nihkumas. Üksikud terakesed voogasid ojadena nagu kalaparved, voolasid temast mööda ja lubasid teda läbi.
Ta peatus hetkeks ja kuulatas vibratsioone, mis kõnelesid temaga valjemini kui ükski hääl. Seejärel kaevus ta kõrvale. Ta aeglustas sammu, kui maapind lõhenes ja avanes nagu uks. Kiiskav valgus voolas päikeseprillide vastu. Sanguinil polnud silmi, mis valutaks. Ta astus rongiplatvormile ja tajus seina enda taga sulgumas. Platvorm oli peaaegu tühi. Seal ootas viis tegelast, mitte ükski neist ei märganud tema saabumist.
Mürin jalge all tugevnes. Teatas talle, kus rong on ja kui kiiresti see liigub. Seejärel kuulis ta raudruuna lähenemist ja jälgis mõne hetke pärast selle saabumist. Pidurid vingusid, kui rong tempot aeglustas. Uksed avanesid. Mõned läksid maha, teised peale. Sanguin pühkis õlalt paar mullakübet ja lipsas uste vahelt läbi enne nende sulgumist. Vagun oli tühi. Ta võttis istet.
Ta silmitses nahkmantlit. Ta ei muretsenud Tanita pärast. Too pääseb. Ta teadis, et Tanita pääseb. Ilmselt tantsitab Raidureid lõbusalt ringiratast ja kaob siis, jättes nad koperdama. Üksnes naise mõnitav naer neile kinnitamas, et ta üleüldse seal oli. Sanguin pidi temaga varsti kohtuma. Mees oleks talle mantli ulatanud ja nad suudleks. Ja Sanguin silitaks ta juukseid ning Tanita räägiks talle kõigist tapetud Raiduritest. Tanita oli kõik, mida Sanguin ühest naisest ihaldas. Imeilus, nutikas, karm ja ebanormaalne.
Muidugi, Tanita oli küll täielikult pühendunud sellele Darquesse’i nime kandvale tegelasele. Sellele naisele, kellest kõik selgeltnägijad unistasid. Sellele, kes pidi maailmale otsa peale tegema. Tanita silmas tulevikku ja Jäänus tema sees ootas rõõmuga kogu seda laastamist ja hävitustööd, mis silmapiiril terendas. Kas on ikka tervislik armastada kedagi, kes tahab aidata maailmale lõppu peale teha? Sanguin tunnistas vabatahtlikult, et tõenäoliselt ei ole. Sanguin teadis, et Tanita ei rääkinud talle kõigest. Mingi väike infokübeke, mida Tanita tema eest selle kohta varjas, kes too Darquesse on või kust too pidi välja ilmuma. Sanguin ei lasknud end häirida. Ta ei pannud seda pahaks. Saladusi võis ju ikka olla. Temalgi oli saladusi. Aga muidu olid nad taevalik paar. Hingekaaslased. Kuriteopartnerid.
Ja kui see Tanita väike ettevõtmine läbi saab, kavatses Sanguin ta kätt paluda.
3
Alla viiv kivitrepp oli vana, külm ja pragunenud. Seinad toetusid kummagi külje lähedusse ja kaardusid pimedusse vajuvate astmetega. Tüdruku vanemad ei rääkinud suurt midagi. Isa läks ees, ema tuli taga ja tüdruk kõndis keskel. Õhk oli karge ja jahe ning ei öeldud ühtki sõna. Ema ei suutnud talle sellest hetkest peale otsa vaadata, kui nad sadamasse jõudsid. Tüdruk ei teadnud, mida ta valesti tegi.
Kui astmed küllalt vajusid, jõudsid need põrandani. Eks see vist oli sama hea põrand kui iga teine, leidis tüdruk. Lame, tahke ja lai, ehkki sama külm ja vana kui trepp. Seinad ja madalad laed hoidsid kogu paika neile kaela kukkumast. Tüdrukule ei meeldinud maa all. Ta tundis juba päikesest puudust.
Isa juhtis neid üht käiku mööda, pööras paremale ja jätkas teed. Siis keeras vasakule