kui me kalda äärde jõudsime, kihutades üle luidete edasi rannaniitudele, kus küülikud päikese käes peesitasid. Küülikutest veelgi innukamalt jahtisid nad ainult rotte, mida leidus hüljatud majades rohkelt. Näis, et nad küttisid küülikuid jahilustist, ajades neid liival ja rohul ühte- ja teistpidi taga, neid täitmas omapärane mõrvarlikult rõõmsameelne hooletus, kuid rottidega oli lugu isiklikum, need kujutasid koerte jaoks justkui sügavat solvangut ja nende tagaajamine oli kindlasti sõda, mitte meelelahutus. Iga kord, kui me mõnda mahajäetud majja sisenesime, saatsime nad ees sisse, et nad rotid eemale peletaksid.
Brand rääkis meile koeri silitades, et oli rännanud ringi juba kolmteist aastat, otsides inimesi ja avastades maailma. Ta oli sõitnud ringi Läänemerel ja seilanud sügavale Skandinaavia fjordidesse ning oli seejärel sõitnud mööda Euroopa mahajäetud rannikut Gibraltarini ja sealt edasi Aafrika Atlandi rannikuni. Ta polnud Vahemerre sisenenud, kuigi oli sõitnud üsna kaugele sisemaale mööda mandrisse tungivaid laevatatavaid jõgesid. Naaldusime kõik lähemale, kui ta jutustas, mida kõike oli ta näinud ja mida mitte, näiteks kui ta rääkis meile kolmest perekonnast, kes elasid koos ühes suures vanas majas Stockholmi saarestikus, Rootsi vana pealinna ümber asuvatel väikestel saartel.
„Kui ma neid esimest korda nägin, siis arvasin, et nad olid kummitused,“ ütles ta. „Nad olid täpselt nagu üksteise koopiad – heledasilmsed ja heledanahalised lendlevate heleblondide juustega, mis meenutasid rabas kasvavaid villpäid.“
Ta rääkis, et naised olid olnud väga ilusad, aga tekitasid temas kõhedust ning see ei tulenenud ainult sellest, et kõigi kolme pere liikmed nägid üksteisele väga sarnased välja. Ta ütles, et nad naeratasid natuke liiga palju ja ei öelnud eriti midagi. Ta polnud tundnud erilist kahetsust, et oli nende juurest lahkunud või et polnud saanud neilt midagi muud kui kummalised mälestused ja nende harjumuse öelda üksteise terviseks joomisel alati skol.
Ta rääkis meile tontlikust purjelaevast, mida oli ootamatult tuulevaiksel ja udusel Põhjamerel näinud ning mis oli kohe temast eemale pöördunud, kui ta oli selle poole hõiganud, ja uduvalli kadunud. Kõik see oli juhtunud nii kiiresti, et ta oli pidanud seda juba peaaegu hallutsinatsiooniks, kuni paar minutit hiljem lõi ta paat salapärase laeva vöörilainetes kõikuma – olukorra muutis veelgi salapärasemaks see, et laev oli paistnud liikuvat edasi hääletult ja iseenda jõul, kuna purjede täitmiseks polnud tuult.
Ta oli purjetanud La Manche’i väinas ja seilanud alla Seine’i jõest, leides selle äärest mitte ainult mahapõlenud Pariisi, vaid enne seda suudmealalt ka paiga, mis oli meenutanud talle kõigist nähtud paikadest enim küla – seal oli viis või kuus peret elanud samamoodi nagu meie, kalurite ja põlluharijatena.
„Nad meeldisid mulle väga,“ ütles ta. „Mõtlesin, et ühel päeval, kui olen küllalt ringi rännanud, siis tahaksin minna sinna tagasi ja õppida ära nende keele ja elada koos nendega.“
Aga kui ta kaks aastat hiljem sinna tagasi läks, naastes taas põhja oma suurelt merereisilt Hispaaniasse ja seejärel Aafrikasse, olid nad kadunud.
„Neist polnud mingit märki,“ ütles ta. „Ja nende põllud olid nii täis kasvanud, nagu poleks neid seal üldse kunagi olnud. Nad oleksid võinud olla samahästi ka minu kujutlusvõime viljad.“
Kui ta seda rääkis, siis tundus mulle hetkeks, et ta silmad nägid midagi, mis asus palju kaugemal kui tuleleegid, mida ta paistis silmitsevat.
„Aafrika,“ ütles Bar. „Kas seal oli palav?“
„Kogu aeg,“ ütles ta.
„Tahaksin ka ringi rännata,“ ütles Bar, ignoreerides isa kiiret pilku. „Lihtsalt et teada saada, milline on elu mujal.“
Brand tõusis siis aga püsti ja ütles, et peab end kergendama minema ja ma koperdasin üle põrandale välja laotatud asjade, kui kiirustasin talle näitama, kus kuivkäimla on. Tegelikult üritasin teda lihtsalt takistada, et ta uksest esimesena ei väljuks ja ei tabaks ootamatult Fergi, kes oli end avatud ukse lähedal sisse seadnud, et kuuleks, mida toas räägiti.
Nägin, kuidas vend silma alt kadus, kui ma ukse juures peatusin ja aevastamist teesklesin, et talle aega juurde võita, ja astusin siis välja hämarduvasse õhtuvalgusesse ja osutasin välikäimla poole. Iil oli möödunud ja vihmavaling läbi.
„Seal,“ ütlesin.
Brand vaatas kitsa ja kõrge käimla poole. Loomulikult paistis see teiste madalamate abihoonete seast silmariivavalt selgelt välja.
„Nojah,“ muigas ta. „Hea, et sa tulid seda mulle näitama. Ma poleks seda üksi kuidagi üles leidnud.“
Mõtlesin, kas temas oli kahtlus tärganud, aga naeratus võttis ta sõnadelt teravuse ära. Vaatasin, kuidas ta üle madala kanarbiku käimla juurde kõndis, ja panin tähele, et tema silmad ei lakanud kogu teekonna vältel saart puurimast. Arvasin siis, et ta teadis, et teda jälgitakse.
Ma pole selles enam nii kindel pärast kõike seda, mis juhtus, kuidas see juhtus. Lõpptulemus oli aga sama halb.
5. peatükk
Marmelaad
Hautis lõhnas hästi ja lauaäärne vestlus oli hea ning põnevus, et saime kellegi uuega rääkida, lisas söömaajale pühadega kaasnevat pidulikkust. Tähistame ikka veel pühi, sest isa ütleb, et peame märkima aja ja aastaaegade möödumist, nii et meil on sünnipäevad ja jaanipäev ja jõulupidustused, kuigi meil pole religiooni, mis sellega kaasneks. Mul oli kahju Fergist, kes oli väljas, peidus ja valvel. Heitsin muudkui isa poole pilke, oodates, et ta leebub ja teatab, et tema teine poeg peaks peagi tagasi jõudma, sest see annaks Fergile märku, et ta peab veel mõnda aega ootama ja siis ilmsüütult sisse astuma ja meiega tule ääres liituma. Aga ta ei teinud seda.
Nägin, et ka Bar küsis isalt pilguga sama, ja nägin, kuidas ta õe poole vaevumärgatavalt pead raputas. Paar minutit hiljem tõusis Bar püsti ja läks Brandi selja taha hautisepoti juurde, öeldes, et tema kausis polnud olnud piisavalt turska, ainult kartulit. Vestlesin võõraga elavalt, kuid nägin siiski, kuidas õde tulekolde kõrval asuva väikese akna avas ja kausitäie toitu välja pimedusse lükkas.
„Vabandust,“ ütles ta, kui Brand kaelal jahedat tuuleõhku tundes tema poole pöördus. „Siin läheb veidi umbseks.“
„Kukalt paitavas puhtas õhus ja tuules pole midagi paha,“ ütles ta. „Olen nii kaua merel olnud, et kui jään liiga pikaks ajaks mõnda majja, siis tuleb mul peale välja-siit-kihu ja tahan sealt vaid põgeneda. Ma ei saa nüüd enam kaldal peaaegu üldse magada. Mul on vaja, et meri mind unne suigutaks.“
Isa istus ema kõrvale ja hakkas koos temaga suutäite kaupa sööma, üks lusikatäis emale, teine endale, nagu alati. Bar istus ema teisele küljele ja pühkis iga kord ta suud, kui midagi lõuale nõrgus. See oli minu jaoks nii tavaline, nii loomulik, et ma polnud varem mõelnud, et teistel võiks olla seda imelik või ebamugav pealt vaadata. Olin mõelnud oma elus muidugi ka väga vähe selle peale, mida võiksid võõrad meist ja meie eluviisist arvata, kuna neid oli nii vähe.
Brand näis tundvat aga ebamugavust, kui nägi, kuidas täiskasvanud naist lapse kombel söödeti. Ta keeras pea kõrvale ja nägi seina ääres raamatuvirna. Ta märkas, et ma teda vaatasin, ja küsis, milleks need raamatud mõeldud olid, ning hakkasime nendest rääkima, et ta saaks pakkuda emale privaatsust, mida ta näis tema arvates ilmselt vajavat. Kui ütlesin talle, et need on minu raamatud ja lihtsalt väljamõeldised, et need polnud kellegi teise arvates kasulikud, siis hakkas ta esitama mulle küsimusi, mis raamatud mulle meeldisid ja miks. See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, et keegi esitab mulle küsimusi minu kohta – oletan, et olin just seetõttu avameelne ja vastasin talle ausalt.
Ütlesin, et mulle meeldivad eriti apokalüptilised ja düstoopilised lood, sest alati on huvitav näha, milline pidi lõpule eelneval ajastul elanud inimeste arvates nägema välja praegune maailm. Ta ütles, et ta ei tea, mida sõna düstoopiline tähendab ja ma selgitasin seda talle. Siis küsis ta minult, milline oli kõige hullem lugu ja rääkisin