see oli vaid köömes võrreldes üllatusega, mis tabas neid siis, kui nad avasid kapoti ja avastasid, milleks oli muutunud mootor.
•
Surnuaias ulatas pikem deemon Hastur pooliku pläru tagasi Ligurile, lühemale ja varitsemises palju osavamale deemonile.
„Sealt paistab valgust. Va eputis jõuab ka viimaks kohale.”
„Mis asjaga ta sõidab?” küsis Ligur.
„Autoga. See on nagu ilma hobuseta vanker,” seletas Hastur. „Selliseid vist polnud veel, kui sa viimati siin käisid. Vähemalt mitte üldises kasutuses.”
„Siis seisis ninas punase lipuga mees.”
„Sellest ajast peale on nad kõvasti edasi arenenud.”
„Milline see Crowley on?” päris Ligur edasi.
Hastur sülitas maha. „Ta on liiga kauaks siia üles jäänud. Ta on siin Algusest peale. Minu arust kohalikuks kätte läinud. Sõidab autoga, kuhu on telefon sisse ehitatud.”
Ligur mõtles järele. Nagu enamik deemoneid, taipas temagi tehnikast vaid õige pisut ja oleks äärepealt lausunud midagi stiilis „küll selle peale läheb palju juhet”, kui surnuaia väravas poleks peatunud Bentley.
„Ja ta kannab päikeseprille,” urises Hastur. „Isegi siis, kui vaja pole.” Ta tõstis häält. „Elagu Saatan!” hüüdis ta.
„Elagu Saatan,” kordas Ligur tema järel.
„Tšau,” kuulutas Crowley ja lehvitas tervituseks. „Vabandust hilinemise pärast, aga teate isegi, kuidas A40 Denhami kandis välja näeb, ja siis ma püüdsin läbi Chorley metsa lõigata ja siis…”
„Nüüd, kui me viimaks kõik kohal oleme,” lõikas Hastur tähendusrikkalt vahele, „peame me ette lugema Päeva Jooksul Tehtud Teod.”
„Jajah, Teod, muidugi,” nõustus Crowley pisut süüdlaslikul ilmel nagu inimene, kes pole aastaid kirikus käinud ega mäleta enam, mis kohtade ajal tuleb püsti tõusta.
Hastur köhatas kurgu puhtaks.
„Mina saatsin kiusatuse preestri teele. Ta kõndis mööda tänavat ja nägi ilusaid tüdrukuid päikesepaistel jalutamas ning mina panin Kiusatuse tema mõtteisse. Temast oleks saanud pühak, aga nüüd on ta kümne aasta pärast meie oma.”
„Päris tubli,” arvas Crowley abivalmilt.
„Mina korrumpeerisin poliitikut,” võttis Ligur jutujärje üle. „Panin tema pähe mõtte, et üks väike pistis ei tee ju paha. Aasta pärast on ta meie oma.”
Seejärel vaatasid mõlemad ootavalt Crowley otsa, kes neile laialt vastu naeratas.
„Kuulake ja imetlege,” alustas ta.
Ta naeratus muutus veelgi laiemaks ja sai vandeseltslasliku varjundi.
„Ma keerasin lõuna ajal neljakümne viieks minutiks tuksi kõik Londoni kesklinna mobiilsidevõrgud,” kuulutas ta.
Talle vastas vaid vaikus, kui mitte arvestada taamal mööduvate autode vuhinat.
„Jah, ja mis siis sai?” küsis Hastur.
„Kuulge, see polnud üldse lihtne.”
„Ja ongi kõik?” küsis Ligur.
„No vaadake…”
„Ja kuidas see aitas suurendada meie isandat teenivate hingede hulka?” küsis Hastur.
Crowley võttis end kokku.
Mida ta oskas neile öelda? Et kakskümmend tuhat inimest oli püha viha täis? Et üle terve linna oli kuulda ummistuvate arterite klõbinat? Et nad valasid oma raevu välja sekretäride, liikluskorraldajate või ükskõik kelle peale ja need omakorda teiste inimeste peale? Ja mis kõige parem, nad tegid seda mitmesugustel nurjatutel viisidel, mille nad ise välja mõtlesid. Terve ülejäänud päeva jooksul. Tagajärjed olid äraarvamatud. Tuhanded ja tuhanded hinged said külge kerge rikutusepaatina, ja seda kõike nii vähese vaevaga.
Aga Hasturi- ja Liguri-sugustele deemonitele seda juba selgeks ei tee. Nende tõekspidamised olid pärit 14. sajandist. Nad veetsid pikki aastaid ühe hinge kallal nokitsedes. Kahtlemata oli tegemist oskusliku käsitööga, aga uus aeg nõuab uusi meetodeid. Eesmärgid ei pea olema mitte suured, vaid globaalsed. Kui maailmas on viis miljardit inimest, ei saa paadunuid ükshaaval välja noppida; vaja on tööjaotust. Kuid Hasturi- ja Liguri-taolised deemonid poleks sellest aru saanud. Nemad poleks iial tulnud selle peale, et mõelda välja näiteks kõmrikeelset televisiooni. Või käibemaksu. Või Manchesteri.
Manchesteriga oli Crowley eriti rahul olnud.
„Võimsaimad Jõud näivad minuga rahul olevat,” sõnas ta. „Ajad muutuvad. Aga mis teil siis mureks on?”
Hastur sirutas käe hauakivi taha.
„See siin.”
Crowley jõllitas korvi.
„Ah nii,” lausus ta. „Ega ometi?”
„Jah,” vastas Hastur muiates.
„Juba?”
„Jah.”
„Ja… Eee… Mina pean siis…”
„Jah.” Hastur mõnules.
„Miks mina?” hüüatas Crowley meeleheites. „Sa ju tead, Hastur, et see pole… eee… minu eriala.”
„On küll, on küll, see on sinu eriala. Sinu tähetund. Võta. Ajad muutuvad.”
„Jajah,” lõi ka Ligur irvitades sekka. „Algatuseks saavad ajad otsa.”
„Aga miks just mina?”
„Ilmselt oled sa suures soosingus,” arvas Hastur õelalt. „Ma kujutan ette, et Ligur oleks nõus sellise võimaluse eest oma parema käe ohverdama.”
„Tõsijutt,” kinnitas Ligur. Kellegi parema käe vähemasti. Paremaid käsi on külluses; milleks raisata oma kasutuses olevat.
Hastur tõi oma kasimata kuuehõlmade alt lagedale klade.
„Allkiri. Siia,” sõnas ta kahe sõna vahele hirmuäratavat pausi jättes.
Crowley kobas pintsaku rinnataskus ning leidis sulepea. See oli sile ja mattmust. See nägi välja, nagu oleks see võimeline kiiruspiiranguid ületama.
„Lahe pliiats,” arvas Ligur.
„Sellega saab vee all kirjutada,” pomises Crowley.
„Mis nad küll järgmiseks välja ei mõtle?” imestas Ligur.
„Mis see ka poleks, kiireks läheb neil omajagu,” torkas Hastur. „Ei! Mitte A. J. Crowley. Su päris nimi.”
Crowley noogutas kurvalt ja joonistas paberile keeruka vinkleva kujundi. See ergas pimeduses hetke punaselt ja haihtus siis.
„Ja ei tea, mis ma sellega nüüd siis tegema peaksin?” küsis ta.
Hastur kortsutas kulmu. „Sa saad juhised. Miks nii murelik, Crowley? Peagi saabub hetk, mille nimel me kõik need sajandid vaeva oleme näinud!”
„Õige jah.” Crowley ei olnud enam sugugi see nõtke olend, kes paar minutit tagasi nii graatsiliselt Bentleyst välja libises. Tema nägu varjutas mure.
„Ees ootab meie igavene triumf!”
„Igavene. Jajah,” kordas Crowley.
„Sinust saab tööriist meie võiduka saatuse teel!”
„Tööriist. Jajah,” pomises Crowley. Ta haaras ettevaatlikult korvi