segas loiult küpsetatud ube, mis pliidiraual oleval matkapannil särtsusid, enne kui tõstis need täisteraleiva viilule, mille ta oli lõiganud oma ainsa ikka-veel-terava noaga, mille plastist käepide oli kõveraks paindunud ja sulanud. Teeseldes, et see on kaamera, pööras ta pilgu pragunenud seinaplaatide ruudu poole pliidi taga. „Niisiis, ma kombineerisin siin ube leivaga ja lisan nüüd veel lörtsukese ketšupit – ma kasutan Captain Tomatot, aga kõik kaubamärgid sobivad – et luua maitsev trio. Te ei saa jääke külmutada, aga õnneks õgite te selle endale umbes üheksa sekundiga sisse ja olete selle pärast muretsemiseks liiga ametis enda vihkamisega.“
Ta kuulis, kuidas tema naaber allkorrusel ümises. Naine oli siin majas võrdlemisi uus, eelmised üürnikud olid paari kuu eest välja kolinud. See oli olnud üks noor paarike, kahekümnendate esimeses pooles, mõlemad jahmatavalt atraktiivsed, teravad põsesarnad ja toonuses käsivarred. Sedasorti esteetilist rahuldust pakkuv välimus, mis tähendas, et nad ei pea oma elus kunagi mitte millegi pärast vabandust paluma. Kui nad koridoris kohtusid, sundis Andrew ennast nendega silmsidet looma ja käima välja särtsaka tervituse, aga tegelikult ei vaevunud nad kunagi vastama. Alles siis, kui ta kuulis iseloomulikku ümisemist, sai ta teada, et sisse on kolinud keegi uus. Ta ei olnud seda uut naabrit näinud, aga veidral kombel oli ta teda haistnud. Või vähemalt oli ta haistnud naise lõhnaõli, mille lõhn oli nii tugev, et hõljus alaliselt koridoris. Ta püüdis naist ette kujutada, aga kui tema näo silme ette manas, oli see lihtsalt puhas, vähimate tundemärkideta ovaal.
Just sel hetkel lõi köögi tööpinna nurgal särama telefon. Ta nägi oma õe nime ja süda vajus saapasäärde. Ta kontrollis kuupäeva ekraani nurgas: 31. märts. Ta oleks pidanud teadma. Ta kujutles, kuidas Sally märkmikku vaatab, näeb kolmekümne esimese ümber punast ringi ja vannub omaette, teades, et on aeg nende kvartaalseks telefonikõneks.
Ta võttis suure lonksu vett ja vastas kõnele.
„Hallo,“ ütles ta.
„Hei,“ vastas Sally.
Paus.
„Noh. Kuidas sul läheb, vennaraas?“ küsis Sally. „Rokkivalt?“
Jumal küll, miks ta peab rääkima, nagu oleksid nad teismelised?
„Oh, tead küll, nagu ikka. Sinul?“
„Usun, et ei saa kurta, vennas. Me läheme Carliga sel nädalavahetusel joogalaagrisse, aitan tal õppida selle asja õpetamise külge ja kogu seda ilu.“
Carl. Sally abikaasa. Tavaliselt võis teda näha valgukokteile kulistamas ja vabatahtlikult raskeid objekte üles-alla tõstmas.
„See tundub … olevat kena,“ ütles Andrew. Siis, pärast sedasorti lühikest vaikust, mis osutab ilmselt, et on aeg liikuda kõige olulisema küsimuse juurde: „Ja kuidas su testide ja kõigega läheb?“
Sally ohkas.
„Eelmisel kuul tegin neid veel terve posu. Ükski tulemus ei olnud päris kindel, see tähendab, et nad ei tea siiani põhimõtteliselt õigupoolest mitte emmigi. Aga ikkagi on mul palju parem. Ja nad arvavad, et asi pole ilmselt südames, nii et tõenäoliselt ei viska ma isa kombel ettehoiatuseta lusikat nurka. Nad lihtsalt ajavad mulle tavalist paska, tead küll, kuidas see käib. Tehke rohkem trenni, jooge vähem, bla-bla-bla.“
„Noh, hea, et nad ülearu ei muretse,“ ütles Andrew, mõeldes, et kui Sally ei peaks rääkima nagu teismeline, siis tema ei peaks rääkima nagu ennasttäis tagakiusatud lektor. Ta oleks arvanud, et pärast kõigi nende aastate möödumist ei peaks tunduma, nagu nad oleksid võõrad. Nende teemade nimekiri oli endiselt väga lihtne: Töö. Tervis. Perekond (noh, Carl, ainus inimene, keda sai võtta ühise pereliikmena). Välja arvatud, et seekord otsustas Sally teda millegi ootamatuga rabada.
„Tead, ma mõtlesin … võib-olla me peaksime kunagi varsti kokku saama. Lõppude lõpuks on nüüd juba, ma ei tea, viis aastat möödas.“
Seitse, mõtles Andrew. Ja viimane kohtumine oli onu Dave’i matustel Banburi krematooriumis SnappySnapsi vastas. Ja sa olid pilves. Samas, möönis ta, ei olnud ta sestsaadik Sallyt just kohtumise kutsetega üle ujutanud.
„See … see oleks tore,“ ütles ta. „Muidugi, kui sul selleks aega on. Võib-olla võiksime kohtuda poolel teel või kuidagi nii.“
„Jah, lahe mõte, vennas. Ehkki me oleme kolinud, mäletad? Me elame nüüd Newquays – Carli töö ja kõik? Niisiis, kuskil poole maa peal on nüüd täitsa teises kohas. Aga ma tulen maikuus Londonisse sõbraga kohtuma. Võib-olla võiksime me siis trehvata?“
„Jah. Hästi. Anna mulle lihtsalt teada, millal sa tuled.“
Andrew vaatas toas ringi ja näris huult. Kahekümne aasta jooksul, ajast kui ta korterisse sisse kolis, oli vaevalt miski siin muutunud. Tulemusena ei näinud tema eluruum välja mitte veidi väsinud, vaid täiesti kurnatud. Piirkonnas, mis oli ennast köögiks maskeerinud, oli tume plekk seal, kus sein kohtus laega; korteris oli väsinud hall diivan, kulunud vaip ja kollakaspruun tapeet, mis pidi viitama sügisele, aga viitas tegelikult seedimist soodustavatele küpsistele. Nii, nagu oli luitunud seina värv, oli läinud ka tõenäosusega, et Andrew selles osas tegelikult midagi ära teeks. Ja tema häbitundega selle korteri seisukorra pärast suutis võistelda ainult hirm, mida ta tundis mõtte ees, et peaks selles suhtes midagi ette võtma või – veel hullem – elama kuskil mujal. Üksi ilma ühegi külaliseta elamisel oli vähemalt üks pluss – mitte keegi ei saanud teda selle pärast, kuidas ta elas, hukka mõista.
Ta otsustas teemat vahetada, meenutades midagi, mida Sally oli talle rääkinud, kui nad viimane kord vestlesid.
„Kuidas sul läheb su … inimesega?“
Ta kuulis välgumihkli klõpsatust ja siis vaikset heli, millega Sally suitsu välja puhus.
„Mu inimesega?“
„Selle inimesega, kellega sa kohtuda kavatsesid. Et asjadest rääkida.“
„Sa mõtled mu terapeuti?“
„Jah.“
„Kui kolisin, saatsin ta kukele. Kui aus olla, vennas, olin ma tänulik, et sain vabanduse. Ta muudkui proovis mind hüpnotiseerida ja sellest ei olnud abi. Ma ütlesin talle, et olen selle vastu immuunne, aga ta ei kuulanud. Ma leidsin Newquays kellegi uue. Ta on pigem spirituaalne tervendaja, või midagi sellist. Ma sattusin temaga kokku, kui ta pani Carli joogatrenni juures kuulutust üles. Nagu saatus ise.“
Nooh … mõtles Andrew.
„Nii, tead, kuula,“ ütles Sally, „on veel üks asi, millest ma sinuga rääkida tahtsin.“
„Hüva,“ ütles Andrew hetkega kahtlustavaks muutudes. Kõigepealt lepib kohtumise kokku, nüüd veel see. Oh jumal, kas ta püüab Andrew’d sundida Carliga koos aega veetma?
„Nii – ja ma ei teeks seda muidu, sest ma tean, et … noh, see on selline asi, millest me tavaliselt ei räägi. Aga, igatahes, kas sa tead mu vana semu Sparkyt?“
„Ei.“
„Tead küll, tibu. Tal on see vesipiibukohvik Brighton Lanesil.“
Selge see.
„Tal on üks sõber. Julia. Ta elab Londonis. Crystal Palace suunas tegelikult, tähendab sinust mitte kuigi kaugel. Ta on kolmekümne viie aastane. Ja umbes kaks aastat tagasi oli tal, tundub, suht vastik lahutus.“
Andrew hoidis telefoni kõrvast eemal. Kui see jutt tüürib sinnapoole, kuhu ma usun, et see …
„Aga ta on nüüd sellest üle saanud ja Sparky jutu järgi püüab ta, tead, uuesti ohje haarata. Ühesõnaga, ma lihtsalt mõtlesin, tead, nagu, võib-olla sa võiksid …“
„Ei,“ keeldus Andrew. „Kindlasti mitte. Unusta ära.“
„Aga Andrew, nagu mina aru saan, on ta ülitore – ja kenake ka, fotode järgi, mida ma näinud olen. Vean kihla, et