puhtaks. Ma tean, see, et see mulle korda läheb, on põhjendamatu, aga ma ei saa sinna midagi parata. See ajab mind öökima. Korter on liiga väike, halb vahetus. Ma arvan, et see moodustab osa probleemist. Ma olen klaustrofoobik. Iga kord, kui ta ennast sohval liigutab, on kuulda vedrude plõnnimist.
Tema silmad olid kinnistunud teleriekraanile. Me tavatsesime seda kutsuda teleriõhtusöögiks. Nüüd on see valmistoit. Count on Us*. Nelisada kalorit või vähem. Lõhe ja metsik riis. Kui ta lõpetas, asetas ta oma kandiku maha vaibale. Kandiku all olnud misokastmesortsuke oli ta seelikule pleki jätnud, kuid ta ei märganud seda. Ta tõstis jalad kaarega üles ja lasi mulle sülle oma sukkis varbad, välja arvatud see, et tegelikult olid tal jalas nailonist põlvikud. Ma nägin horisontaalset vagu kohas, kus põlviku äär surus ennast keha sisse. Tema nailonsokis varbad. Ma nihutasin oma kubeme kaugemale. Natukese aja pärast liigutasin ma tema jalad ühele poole, tõusin püsti ja läksin akna juurde, et välja vaadata.
Kui vaid oleks võimalik siit merd näha. See juba oleks midagi. Selle asemel on rida punaseid ja halle katuseid, kaugemal oleva kaubanduskeskuse klaaskuppel. Ma ei mõista seda osa Brightonist. Enamik majadest on vee poole küljega, kuigi võiksid olla selle poole esiküljega. Miks hoolib ehitaja tuulest, mitte valgusest? Kuid temale meeldib selle koha soojus ja praktilisus – kaks ruudukujulist tuba, üks hüpe teleri juurest voodisse. Üks tänav ülespoole oleks paik, mis võiks mulle meeldida – palee nagu pulmatort, oma ühisaed.
Ma istusin tagasi sohvale ja ootasin show lärmaka osani, enne kui ütlesin, et vajan õhku.
„Oh, mu armas, anna andeks,” ütles ta jalule hüpates. „Tahad sa ehk midagi muud vaadata? Ma võin selle välja lülitada, kui sa tahad.”
Ma vaikisin justkui pakkumist kaaludes, kuigi olin oma otsuse juba ammu langetanud. Mõtteis olin ma juba väljas, kõndisin kiiresti mööda tänavaid, ahmisin sisse osooni. Ma üritasin anda oma häälele kaalutleva kõla: „Armas tüdruk, sa vajad oma lõõgastumisaega. Ma ei ole kaua ära.”
Ma tundsin kergendust niipea, kui olin tänavale astunud. Naise näoilme pani mind tundma kahetsust, kuid ka vabanemist. See, et asjad ei sujunud, oli tema viga. Ma tahan, et suhe sujuks. Või vähemalt tahtsin. Mis tal viga on? Miks ta ei näe seda, mis meil võiks olla? Ta on tark tüdruk – Jumala pärast, teenib elatist psühhomeetrilise analüüsiga. Ta oleks pidanud ära tabama selle, mis teinuks meid õnnelikuks. Ta ei hinda mind, selles on viga.
Brighton südasuvel. Prügikastid on oma sisu tänavale pillanud. Tuules laperdav must kile. Mädanevate puuviljade hais, mis on segunenud praetud Hiina toidu pikantse lõhnaga. Poissmeesteõhtut veetvad mehed, kes tõukavad ja tõmbavad üksteist, pudenevad autode vahele, loiu leelotamise traagiline nurjunud semutsemine. Taamal rannal lamab liikumatus valguses kiviklibusel rannal rühm naisi – punase- ja valgelaigulised jalad välja sirutatud, kurgud säramas, naer lärmakas. Kellegi iPhone’ist lõikub õhku Rihanna plekikõlaline „Umbrella”. „Ella, ella, ella,” röögivad tüdrukud. Juua täis kanad. Või ostlejad – Primarki ostukotid kukla taga kuhjas –, täislastituna naasmas allahindlusmüügilt. Meri sädeles loojuvas päikeses nagu õli. Kajakad – rasvased ja määrdunudhalli värvi – kõnnivad jalgu kõrgele tõstes ja tiibu laksutades mööda laudteed. Isegi kajakad siin all näisid ebaloomulikud.
Varem jalutasin ma mööda rannaäärset teed kai suunas. Mitte niivõrd sellepärast, et mind oleksid köitnud vilkuvad tuled või kile vilehääl. Ma lihtsalt ei tahtnud minna majadevahelistele tänavatele ja riskida Blank Canvasest möödumisega. See oleks nagu kivi ümberpööramine ja seliliolevate, jalgadega vehkivate kakandite nägemine. Need kolm tööd, millest ükski ei olnud ära müüdud, kui ma viimati vaatamas käisin. Keegi ei taha neid. Inimesed ei taha raskust, kihte. Nad tahavad väikseid labidatega lapsi, taevavärvi, mis sobib kokku nende kardinatega. Ma ei tea, miks see mulle korda läheb. Ma peaksin jääma vormide juurde. Jim helistas enne ütlemaks, et täna tuli sisse veel kolm tellimust. Vastsündinu labajalg ja kaks ema, kes tahavad oma laste töntsakate käte kipsivorme. Brightoni elanikel ei saa tõepoolest kunagi villand omaenda jäsemetest.
Ma leidsin ennast seismas Greeni veinibaari ees. See on peamistest tõmbekohtadest piisavalt kaugel, et olla vaikne kohake. Pealegi ei taha keegi enam puhast vanamoelist Prantsuse veini – inimesed tahavad kodus valmistatud, pärandina edasi kanduvaid ja kohalikest allikaist tulevaid jooke. Mõtlesin kedagi kaasa kutsuda, aga ma ei ole hea seltsiline. Kui ma müün pildi maha, oleksid lood sootuks teised. Ma istusin nurgalauda ja uus ettekandja (blondeeritud juuste ja võltspäevitusega, suurte kätega) toetus mu lauaservale tellimuse võtmiseks – röstitud kana hautatud kartulite ja roheliste ubadega. Kui toit saabus, jaotasin ma selle osadeks, süües esimeses järjekorras kartulid, siis oad ja viimaks kana, kuhjates igale suutäiele nii ohtralt sinepit, et pea hakkas huugama. Mõnikord teen ma mida tahes, et tunnetus liiguks tagasi tasemele, kus see peab olema.
Kui ma korterisse tagasi jõudsin, oli pime. Teler oli välja lülitatud. Charlotte oli elutoa ära koristanud ja ootas mind magamistoas. Ta oli oma kulunud vormitu halli aluspesu, mida ma olin näinud teda sel hommikul selga panemas, vahetanud omavahel kokkusobivate punast ja musta värvi nailonpaeltega rinnahoidjate ning stringide vastu. Ma olin näinud taaskasutuskorvis La Senza kotti. Ma ei tea, kas see oli kaastunne või tema „pitspesu” odavus, aga ma tundsin ennast iseenese kiuste erutatuna. Charlotte vabandas, aga ma ei arva, et ta teadis, mille pärast. Ma tahtsin seda, aga ma ei tea, miks. Nii ehk naa tunnen end õõnsalt. Ma ei tea, mida ma otsin, aga kõik näib olevat tühi.
Hiljem tulin magamistoast elutuppa ja kallasin endale klaasitäie Glengoyne’i*. See näib toimivat, kui ma tunnen, et ei kontrolli ennast. Aknast paistab purpuroranž taevas, valged ja kollased tuled. Kõrvaltänava ööklubist kostab tümpsuv muusika. Valjud hääled, mis kerkivad üle katuseharjade. Brighton ei ole minu jaoks õige koht. See ei haaku sõna otseses mõttes. Ma olen liiga suur selle korteri jaoks, selle linna jaoks. Vaip on liiga staatiline, mööbel liiga habras. Kogu paik toob välja mu halvima poole. Ma peaksin elama Cornwallis. Võib-olla teen ma selle teoks.
Ei – ma vajan magusust, naiivsust. Ma vajan kedagi, kes päästab mind mu enda küüsist.
Ma arvan, et suudan olla õnnelik. Ma suudan olla hea.
Midagi peab juhtuma. Midagi peab muutuma.
Kusagil seal väljas on keegi, kes ootab.
* Mark ja Spenceri väikese rasvasisalduse ning kalorsusega toitude seeria.
* Šoti viski
Kolmas peatükk
Lizzie
Ma ärkan jõnksatades üles. Mu kael on kange. Howard lesib mu jalgadel. Ta kergitab oma pead ja heidab siis taas pikali.
Kell on kaheksa hommikul.
Oks kriibib akent.
Ma liigutan oma jalgu ja Howard ajab end jalule. Tuba täidab kahvatu valgus. On kuhjakujuliste pilvede päev. Ma ei suuda uskuda, et lubasin endal uinuda. Siin ei ole midagi muutunud. Esiuks on suletud. Segipaisatud postikuhi on ukse ees, kuhu ma selle jätsin.
Ma peaksin tundma kergendust, aga ei tunne. Tunnen lihtsalt kohutavat tühjust. Ma värisen ja ajan ennast tasahilju jalule. On külm. Mul on seljas samad riided, mis eilegi – mu ema vana suveseelik, mille võtsin riidesahtli tagaotsast. Zachile ei oleks see meeldinud. Meie tutvuse alguses viis ta kõik minu vanad fliisist pusad ja teksad heategevuspoodi. Ta oli ainult siis õnnelik, kui ma kandsin tema ostetud riideid. Kord andis Peggy mulle ühe oma kantud keerismustrilise purpurse hõlmikkleidi. Mulle tundus see kena, aga Zach ütles, et see ei sobinud mulle, ja kleit kadus mu riidekapist.
Magamistoa kummuti sahtlist leian Zachi vana särgi – pehme hall kude, rinnaesisel plekk. Plekk tekkis minu süü tõttu. Ma panin lekkiva sulepea triikimist ootavate riiete peale. Zach tabas mind plekki nühkimas, kui ma seda vannitoas