PEATÜKK
Mu telefon sumiseb, kui ma musta takso tagaistmel kontorisse sõidan. See on Joe.
„Tere,“ ütleb ta. „Kuidas läheb?“ Ta tundub sünge ja ma tean, et ta viitab mu meeleolule pärast Kiti surma. Ma nägin teda viimati matustel.
„Jään ellu.“
„Vehelda tahad?“
„Väga tahan. Aga ei saa. Mul on päev otsa kohtumised.“
„Krahvijamad?“
Ma naeran. „Jah. Krahvijamad.“
„Võib-olla millalgi hiljem sel nädalal? Mu epee hakkab rooste minema.“
„Jah. See oleks tore. Või teeme mõne dringi.“
„Jah. Ma vaatan, kas Tom on saadaval.“
„Lahe. Aitäh, Joe.“
„Pole tänu väärt.“
Ma panen toru ära ja muutun pahuraks. Ma tunnen puudust sellest, et saaksin teha, mida tahan. Et kui tahaksin keset päeva vehklema minna, siis saaksin seda teha. Joe on mu trennikaaslane ja üks mu lähimaid sõpru. Selle asemel pean minema kontorisse ja tegema mingit kuradi tööd – vahelduse mõttes.
Kit. See on sinu süü.
Loulou’s mürtsub muusika. Bass taob rindu. Mulle see meeldib. Lärm on kõva ja see takistab igasugust ebavajalikku vestlust. Ma teen endale läbi rahvahulga teed baari juurde. Ma vajan juua ja sooja ning ühte keha, mis on tahtmist täis.
Veetsin viimased poolteist päeva tüütutel kohtumistel: kaks fondijuhti, kes haldavad Trevethicki suurt investeerimisportfelli ja heategevusfondi; kinnisvarahaldurid Cornwallist, Oxfordshire’ist ja Northumberlandist; Londoni kinnisvarahaldur ning arendaja, kes ehitab ringi kolme kortermaja Mayfairis. Kiti tegevjuht ja parem käsi Oliver Macmillan viibis koos minuga kõigil neil koosolekutel. Oliver ja Kit olid juba Etonis sõbrad ning mõlemad käisid Londoni majandusülikoolis, kuni Kit sealt ära tuli, et võtta pärast meie isa surma üle aristokraadi kohustused.
Oliver on kleenuke, tal on sassis blond juuksepahmakas ja ebamäärast värvi silmad, millel ei jää midagi märkamata. Ta pole mulle kunagi meeldinud. Ta on halastamatu ja ambitsioonikas, aga tunneb raamatupidamist ja oskab ringi käia arvuka personaliga, kes Trevethicki krahvi heaks töötavad.
Ma ei tea, kuidas Kit suutis kõige sellega tegeleda ja veel Citys fondijuhina töötada. Aga ta oligi üks tark ja kaval tegelane.
Vaimukas ka.
Ma tunnen temast puudust.
Ma tellin Grey Goose’i ja tooniku. Võib-olla sai Kit nii hästi hakkama seetõttu, et Macmillan toetas teda, ja ma mõtlen, kas Oliveri lojaalsus laieneb ka minule või kasutab ta mu naiivsust ära, kuni püüan kõiki uusi kohustusi tundma õppida. Ma tõesti ei tea. Aga fakt on see, et ma ei usalda teda, ja püüan meeles pidada, et oleksin temaga ettevaatlik.
Ainus tore asi nende viimase paari päeva jooksul oli kõne mu agendilt, kes ütles, et mulle oleks järgmisel nädalal üks töö. Mul oli väga meeldiv öelda sellele vanale krõhvale, et enam ma modellitööd ei tee.
Kas ma tunneksin sellest puudust?
Ma ei teagi. Modellindus võib olla metsikult igav, aga pärast seda, kui mind Oxfordist minema saadeti, ajas see töö mind vähemalt voodist välja ja andis ettekäände vormis püsida. Samuti sain ma seeläbi tuttavaks kuumade ja kõhnade naistega.
Ma võtan klaasist lonksu ja lasen pilgul üle saali käia. Praegu tahan ma just seda: kuuma, hakkamist täis naist, olgu siis kõhn või mitte.
Täna on kepineljapäev.
Ühe naise kähisev naer köidab mu tähelepanu ja meie pilgud kohtuvad. Ma näen ta silmis tunnustust ja väljakutset ning mu riist tõuseb ootuses. Tal on ilusad pähkelpruunid silmad, pikad ja läikivad pruunid juuksed ja ta joob mingit kanget napsu. Veel enam, nahast minikleidis ja reiteni stiletosaabastes näeb ta vapustav välja.
Jah. Tema sobib küll.
Kell on kaks öösel, kui ma meile mõlemale oma korteri ukse avan. Ma võtan Leticia mantli ja ta pöörab kohe ringi ning heidab käed mu kaela ümber. „Lähme voodisse, peen poiss,“ sosistab ta ja suudleb mind. Kõvasti. Ette hoiatamata. Ta mantel on mul ikka veel käes ja ma pean seinast tuge otsima, et me mõlemad pikali ei kukuks. Tema rünnak üllatab mind. Võib-olla on ta rohkem purjus, kui ma arvasin. Ta maitseb huulepulga ja Jägermeistri järele – intrigeeriv kombinatsioon. Ma libistan sõrmedega läbi ta juuste ja tõmban neist, vabastades oma suu.
„Tore, kullake,“ sosistan ta huulte vastas. „Las ma panen su mantli ära.“
„Põrgu mu mantel,“ ütleb ta ja suudleb mind jälle. Keelega muidugi.
„Sellise tempo juures me magamistuppa ei jõua.“ Ma panen käed ta õlgadele ja tõukan ta õrnalt eemale.
„Las ma siis vaatan su elamist, modell ja fotograaf ja DJ,“ ütleb ta narritavalt, pehme iiri aktsent täielikus kontrastis vahetu käitumisega. Ma mõtlen, kas ta on voodis sama otsekohene, kui ta kontsade kõpsudes mööda koridori elutuppa sammub ja ma talle järgnen.
„Kas sa näitled ka? Suurepärane vaade, muide,“ ütleb ta, vaadates läbi klaasseina, kust paistab Thames. „Ilus klaver,“ lisab ta ja pöördub näoga minu poole, silmad elevusest säramas. „Kas sa selle peal keppinud oled?“
Jumal küll, on tema alles ropu suuga.
„Viimasel ajal mitte.“ Ma viskan ta mantli diivanile. „Pole kindel, kas ma seda praegugi tahan. Parem viin su voodisse.“ Ma ei tee välja, kui ta mind nöökab, et mul pole mingit kindlat karjääri. Ma pole talle öelnud, et mul on impeerium, mida pean valitsema. Ta naeratab, huulepulk laiali, ja kahtlemata on mu suu sellega kokku määritud. See mõte ei meeldi mulle ja ma tõmban sõrmedega üle huulte. Ta tuleb aeglaselt minu juurde ja haarab mul pintsaku revääridest kinni, tõmmates mind ettepoole.
„Hästi, peen poiss, näita mulle, mida sa teha oskad.“ Ta paneb käed mu rinnale ja surub küüned pintsaku ääre all sisse.
Raisk! See on peaaegu valus. Tal on erepunased küünised, mitte küüned, sama värvi nagu huulepulk. Ta libistab pintsaku mu õlgadelt alla, laseb sellel maha kukkuda ning hakkab mu särginööpe avama. Tema meeleolu arvestades tunnen ma kergendust, et ta tegutseb aeglaselt ega rebi mu särki katki – mulle meeldib see särk! Ta libistab ka särgi maha, laseb mu jalgadele kukkuda ja surub küüned mu õlgadesse. Otsustavalt.
„Ai!“ sisistan, sest mul on valus.
„Lahedad tätod,“ ütleb Leticia, kui ta käed rändavad mu õlgadelt mööda käsivarsi alla teksaste värvli juurde ning ta küüned jätavad kõhule jäljed.
Ai! Küll ta on agressiivne.
Ma haaran tal käest ja tõmban ta oma käte vahele, suudeldes teda toorelt. „Lähme voodisse,“ ütlen vastu ta suud ja enne kui ta vastata jõuab, võtan tal käest kinni ja tirin ta enda järel magamistuppa. Seal lükkab ta mind voodi poole ja tõmbab jälle küüntega üle mu kõhu. Ta sõrmed leiavad mu teksaste ülemise nööbi.
Raisk! Talle meeldib karmilt.
Ma võpatan ja haaran tal kätest tugevasti kinni, vältides küüsi.
Sa tahad karmilt? Seda oskan mina ka.
„Mängi ilusasti,“ hoiatan. „Ja sina oled esimene!“ Ma lasen ta lahti, astudes eemale, et mul oleks hea vaade. „Võta riidest lahti. Kohe,“ käsutan.
Ta heidab juuksed üle õla ja paneb käed puusa, ilme lõbustatud ja väljakutsuv.
„Lase käia,“ utsitan ma.