Ülemus ja tema sekretär. Jessica Steele

kas pole tore? Igatahes, ta on härra Osgood Comptoni juures kümme aastat töötanud ning väitab, et ta on väga armas inimene. Ta olevat umbes kaheksakümneaastane ja nähtavasti tõeline džentelmen.”

      Taryn pidi tunnistama, et mõte hakkas talle meeldima. “See tema majapidajanna proua Ellington läheb puhkusele?”

      “Proua tütar jäi haigeks. Ta tahab nii umbes nädalaks tema juurde minna, et näha, kuidas tema eest hoolitsetakse. Võib-olla ei peagi sa kaheks nädalaks jääma,” meelitas Hilary. “Kui mind lausa soovitati, siis tahan anda endast parima .”

      “Kas ma võin natuke mõelda?”

      “Tal on kohe kedagi vaja.”

      Kui oli vaja kohe otsustada, polnud eriti midagi, mille üle mõelda. Taryn oli leppinud reedeks kokku kohtumise paari sõbraga. See oli punt, mis koosnes põhiliselt ülikoolikaaslastest, kellest mõni oli kaugeks jäänud ja mõni juurde tulnud. Kuid selle kokkuleppe tühistamine pole kuigi suur probleem. Ja mõte, et ta juba kahe päeva pärast pääseb kaheks nädalaks kasuema käest, oli meeldiv. Tarynil polnud vaja pikemalt mõelda.

      “Anna siis aadress,” oli ta nõus.

      “Suurepärane!” rõõmustas Hilary. “Millal sa lähed?”

      “Homme,” vastas Taryn kiiresti, et mitte meelt muuta. Evale teatamist ta just ei oodanud.

      Taryn pidi järgmisel hommikul minema Knights Bromleysse. Nagu ta oligi oodanud, polnud kasuema sugugi rahul, et peab majapidamistööd enda õlule võtma. Kuid mitte mingil juhul ei saanud ta tädile antud lubadust rikkuda.

      Proua Ellington ootas suure vana maja juures ning viivitas lahkumisega ainult nii kaua, et tutvustada Tarynile oma hulgalisi märkmeid ning uut tööandjat.

      Osgood Compton oli tõesti, nagu proua Ellington oli kinnitanud, tõeline džentelmen. Juba paar tundi pärast proua Ellingtoni lahkumist tundis Taryn ennast üsna koduselt.

      Poole nädala pärast tundis ta ennast nii hästi ja mugavalt, nagu oleks seda meest kogu elu tundnud. Nädala lõpus leidis naine, et oli just veetnud oma elu kõige rahulikuma nädala. Osgood Compton oli oma kaheksakümne kahe aasta kohta väga särav ning terava mõistusega.

      Taryni kohustused ei piirdunud aga majapidamistöödega. Osgood Compton, aheldatud kepi külge, armastas jalutada, ning kepp polnud tema kilomeetritepikkustel jalutuskäikudel ainus kaaslane. Teisel nädalal nägi Taryn tihti töö kohalt pead tõstes tööandjat ukseavas seismas.

      “Äkki teed väikese pausi?”

      Tarynil polnud iial midagi väikese pausi vastu. Nii nad siis kõndisid, ja kuna mehele meeldis ka rääkida, siis vestlesid igasugustel teemadel. Osgood oli enne pensionile jäämist olnud insener ning ta rõõmustas selle üle, kui palju Taryn selle kohta teadis.

      Taryn kiindus oma tööandjasse kiiresti ning oli kindel, et meenutab tema seltsis veedetud aega kahe nädala möödudes rõõmu ja rahuloluga.

      Kuid tuli välja, et proua Ellingtoni tütar vajas kiiresti operatsiooni ning naine helistas härra Comptonile, et küsida, kas ta võiks veel neli nädalat vabaks saada. Mees loomulikult, härrasmees nagu ta oli, palus tal jääda nii kauaks kui vaja.

      “Kas ma võiksin teilt paluda veel kuu aega mind välja kannatada?” küsis ta Tarynilt.

      “Mulle meeldib siin väga,” vastas Taryn kohe. “Veel üks kuu sobib hästi.”

      “Ainult üks kuu, ma luban,” ütles vanahärra särava naeratusega. “Te peaksite vist agentuuri helistama ja neile sellest teatama,” pakkus ta.

      Samal õhtul kuulis Taryn, kuidas vanahärra oma tütrele helistas. Tütar oli abielus ameeriklasega ning elas Ühendriikides. Nad pidasid üsna tihedat telefoniühendust ning Tarynile jäi mulje, et nende vahel valitseb soe suhe.

      See tegi teda mõneti kurvaks ja ta oleks soovinud, et ka tema isa veidi rohkem hoolivust üles näitaks. Kuid see polnud tema loomuses ning peagi asendus Taryni nukrus rõõmuga, kui ta kuulis härra Comptonit tütrele rääkimas, et oli vahetanud oma kalliskivist majapidaja tõelise teemandi vastu.

      Kuigi Taryn arvas, et tegu on meeletu liialdusega, meeldis talle siiski seda kuulda.

      Hiljem helistas Taryn koju ning kuulis rõõmusõnumit, et kasuema oli leidnud uue majapidajanna. Sellest järeldas ta, et koju pole vaja kiirustada.

      Järgmiste nädalate jooksul oli ilm peaaegu pidevalt suurepärane, ning härra Compton, kes teatas, et toas istuda oleks lausa kuritegu, õhutas Tarynit piknikke korraldama. Veenmist polnud väga vajagi, kõik majapidamistööd, mida hommikul teha ei jõudnud, võisid oodata õhtuni.

      Nii möödusid Taryni päevad: hommikuti küürides ja lõuna ajal mõnda piknikupaika jalutades. Vahel peatusid nad janu kustutamiseks külakõrtsis, ja ühel kõige meeldejäävamal korral lõid kaasa lausa noolemängus. Kokkuvõttes veetsid nad koos palju nauditavaid suvepäevi.

      Kui kuus nädalat Knights Bromleys lõpule lähenes, oli Taryn endiselt kindel, et ei lähe tagasi Mellori Tehnikamaailma. Kuid selle eest tundis ta, et on jälle valmis kontoritööks. Ta mõistis, et oli vajanud aega, et ennast koguda.

      Nüüd tuleb uuesti karjääri peale mõelda. Ta oli selleks valmis. Taryn otsustas, et hakkab esmaspäeva hommikul tõsiselt oma karjääriga tegelema. Ja teises järjekorras tuleb otsida uus elamispind.

      Tema otsusekindlus pandi aga proovile. Proua Ellington helistas järgmisel päeval ning ütles, et kuigi ta tütrel läheb üsna hästi, on esinenud mõningaid tagasilanguse märke ning ta sooviks veel natukeseks tema juurde jääda. “Kas sa võiksid veel nädalaks või kaheks jääda?” palus ta Tarynit. “Ma tean, et härra Compton peab sust väga lugu.”

      Mida saigi Taryn vastata, ka tema austas meest väga. Ning proua Ellingtoni tütrel oli ema tuge vaja. “Ärge üldse muretsege,” vastas ta. “Olete härra Comptoniga juba rääkinud?”

      “Ta palus mul jääda nii kauaks kui vaja, kuid tal on vist veidi ebamugav teilt edasist jäämist paluda. Kuuldavasti oli ta teile lubanud, et võite selle nädala lõpus lahkuda.”

      “Ma lähen ja ütlen talle, et olen valmis kauemaks jääma,” kinnitas Taryn ning proua Ellington sai kerge südamega jääda oma kõige olulisema ülesande – tütre eest hoolitsemise – juurde.

      “Olete kindel?” küsis Osgood Compton, kui Taryn talle uudisest rääkis ning vanahärra püüdis oma säravat laia naeratust alla suruda.

      Laupäeval, teades juba, et tööandja armastab pärastlõunati tukastada, tegi Taryn ettepaneku õues teed juua. Ta oli just hommikul küpsetanud vanahärra lemmikkoogi.

      Taryn viis parajasti kandikut aeda, kui tema tähelepanu köitis sisehoovi pöörav auto. Ta ei teadnud, et härra Compton külalisi ootaks. See ei tähendanud muidugi, et tema külalised teretulnud poleks.