soovi kohaselt tolle katusekorterisse jääma, ent tema oli soovinud omaette olla, et Wayne’i surma üle mõelda. Üksiolek polnud Zoele kuidagi kasuks tulnud.
Aruka naise kohta suutis ta briljantselt idiooti mängida, alustades sellest, mil ta lasi end nägusal ja kiiresti kõneleval Wayne’il sõna otseses mõttes jalust rabada.
Kui järele mõelda, siis oli tema ihukaitsja äsja sama teinud. Ka see mees polnud andnud talle mõtlemiseks aega. Ent vähemalt polnud Xavier vedanud Zoed voodisse sellise kergusega, mis naist siiani hämmastama pani.
Zoe tõmbus kössi, meenutades oma tormakust. Ta polnud tahtnud Harrisoni peole minna. Kord kuus oli tal kombeks kohtuda oma sõbrannade Sharoni, Marge’i ja Heleniga, et tüdrukutega väljas käia. Tavaliselt läksid nad koos õhtust sööma ja siis kinno või teatrisse. Nad polnud kavatsenud tol õhtul peole minna, kuid Harrison oli Zoele peale käinud ning sõbrannadele oli see mõte meeldinud.
Peol oli palju rahvast, vali muusika, külm õlu ja lõbus tantsimine. Zoe mäletas siiani, kuidas Wayne teda tantsima kutsudes vaadanud oli. Pikk ja seksikas, soengusse seatud tuhkblondid juuksed, säravad silmad ja jalustrabav naeratus.
Sõbrannad, ninad tasuta voolanud alkoholist rõõmsalt täis tõmmatud, utsitasid teda tagant ning peagi olid neil endil kaaslased. Wayne oli tantsinud kõik järgnevad tantsud Zoega ning nad olid rääkinud ja naernud kogu õhtu. Zoe oli Wayne’i sarmi tõttu sõbrannad peaaegu unustanud. Ta oli andnud mehele oma telefoninumbri, kuid keeldunud laskmast end koju viia.
Tol ööl.
Wayne oli helistanud, kui Zoe valmistus magamaminekuks, ja nad rääkisid, kuni naine oleks väsimusest peaaegu tukkuma jäänud. Zoe polnud kunagi tundnud kedagi Wayne’i-sarnast. Mees oli öelnud alati õigeid asju, meelitanud ennekuulmatute sõnadega ning ostnud tobedaid kingitusi, millest Zoe ei suutnud keelduda – näiteks naljakate ütlustega kruusi. Kui Wayne oleks saatnud karikakarde asemel roose, oleks Zoe ettevaatlikuks muutunud, ent mees oskas kalli šokolaadi asemel tuua hoopis M&M’si komme.
Wayne oli püüdnud teda visa otsusekindlusega, mis oli olnud lõbus ja põnev, kuid samal ajal ka meelitav. Ning kuhu see kõik viis. Zoe käsi liikus kõhule. Ta avas silmad, samal ajal auto peatus.
Teda tabas hirm, kui ta vaatas välja ja nägi järjekordset pimedat parklat.
„Kus me oleme?“
„Minu motellis. Enne kui paanikasse sattud, luban, et mul pole sinuga mingeid kavatsusi. Arvasin, et tahaksid ehk riideid vahetada, enne kui edasi liigume.“
Xavier ulatas võtme. „Ma pean helistama. Seejärel peame rääkima. Kas oled nõus?“
„Ei. Ma tahan Harrisoni näha.“
„Niiviisi välja nähes?“
„Mis mu väljanägemisel viga on?“ Zoe heitis pilgu oma kleidile. Loor lebas põrandal jalge ees, kuhu ta selle enne autost välja kummardumist pillanud oli.
„Kui ma vastan, et ei midagi, kas sa mõistad seda siis valesti?“
Mehe hääl oli tasane, näoilme loetamatu, ent Zoe tundis sellegipoolest kummalist surinat.
„Ma ootan koridoris. Mul pole kavas sind rünnata.“
„Ma ei arvanudki, et on.“
See oli peaaegu tõsi. Zoe kinnitas endale veel kord, et kui mees oleks soovinud talle viga teha, oleks ta seda juba teinud. Ent siiski...
„Miks sa mind siia tõid?“
„See jäi tee peale.“
„Oh.“
Kas ta käitus taas idiootlikult, et seda võõrast usaldas? Mehes polnud midagi ähvardavat. Vähemalt mitte praegu, ent ei tohtinud unustada, kuidas Xavier oli temast kinni haaranud, uimastada ähvardanud, ukse puruks löönud ja mööda linna ringi kihutanud nagu hullunud võidusõitja. Nii ohtliku mehega motelli minemine tundus tõeliselt rumala teona. Teisalt aga soovis Zoe riideid vahetada ning ei kartnud kummalisel kombel meest.
„Sinu valik, pr... Zoe.“
„Kas ootad mind koridoris?“
„Jah.“
„Olgu.“ Zoe võis ju alati karjuma hakata. Parkla oli autosid täis ja siin liikus palju inimesi. Kõigepealt paneks ta ukse lukku ning helistaks Harrisonile.
Xavier kandis kohvri motelli külgukseni. Zoe järgnes talle majja ning mööda betoontreppi teisele korrusele, tegemata välja pilkudest, mida nad endale tõmbasid. Ta oli kurnatusest uimane. Viimased neli kuud kestnud stress nõudis lõivu. Zoe oli nii väsinud, et võinuks magada terve nädala.
Xavier asetas kohvri motellitoa ülisuurele voodile ning õngitses välja oma mobiiltelefoni, samal ajal kui Zoe seisis avatud ukse juures. „Ma ootan väljas. Kutsu mind, kui valmis oled.“
Ta kõndis naisest mööda ja läks koridori, toetus seljaga vastu seina ning kuulis, kuidas ukselukk kinni klõpsatas. Seejärel kiirustas mees trepist alla esimesele korrusele. Ta küsis administraatorilt oma motellitoa jaoks teise võtmekaardi. Tülpinud teenindajad näisid sellise lihtsa soovi peale lausa kergendust tundvat. Telefon muudkui helises ning administraatorilauale lähenes lärmakas inimgrupp, samal ajal kui Xavier esitas isikut tõendava dokumendi.
Võti käes, hakkas Xavier trepist üles liikuma. Ta vajutas mobiilil kiirklahvi ning ootas, et Sandy vastaks kõnele.
„Sain ta kätte,“ ütles Xavier sissejuhatuseta oma endisele vennanaisele.
„Jumal tänatud.“ Naise kähedas hääles kostis erutus. „Ega sul sellega probleeme tekkinud?“
„Ei midagi sellist, millega poleks hakkama saanud. Ent sul oli õigus. Wayne’i kaasosalised ilmusid välja.“
Naine ahmis õhku. „Kaasosalised, mitmuses? Kas nad ütlesid sulle midagi? Mis juhtus?“
„Meil polnud lobisemiseks aega. Lükkasin need kaks, kes majja tulid, trepist alla, haarasin naise ja lahkusin.“
„Kus sa oled?“
„Oma motellis.“
„Sa pidid ta Wayne’i juurde viima.“
„Plaanid muutusid. Ta arvab, et olen Harrisoni saadetud ihukaitsja. Ma oletan, et tegu on peigmehega?“
„Jah,“ nõustus naine. „Miks sa ei võiks teda Wayne’i korterisse viia? Võiksid talle öelda, et Harrison Trent käskis sul ta ohutuse mõttes sinna viia.“
„Neid mehi oli kolm, Sandy.“
„Kolm?“
„Võib-olla rohkemgi. Mina nägin kolme. Kui neid on rohkem, siis võib keegi sinu ja ka Wayne’i korterit jälgida. Sellist riski ei tasu võtta. Kui nad helistavad, ütle, et naine on meie käes ja lepi kokku kohtumine.“
Sandy hääl tõusis tervelt oktavi võrra. „Mis siis saab, kui midagi valesti läheb?“
„Siis tegelen sellega ise.“
Xavier tunnetas, et naine tahtis vastu vaielda, ent leppis kähiseva ohkega. „Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui sa poleks täna välja ilmunud, Xavier.“
„Kõik saab korda, Sandy.“ Peab saama. Xavier ei suutnud taluda mõtet, mis võis juhtuda tema vennatütrega. „Korralda meile kohtumine ja lase minul nendega asju ajada.“
„Aga kui...? Hea küll. Ma lihtsalt kardan. Ta on nii noor.“
Xavier kuulis naise hääles hirmu ning tema sõrmed klammerdusid tugevamalt ümber mobiiltelefoni. „April on arukas laps. Nad ei tee talle liiga.“ Tema keha läks pingule. Ta lootis, et see oleks tõsi. „Temaga saab kõik korda.“
„Sul on õigus. Usun sinusse. Helistan sulle kohe, kui neist midagi kuulen.“
„See ei aita Aprilit, kui sa end haigeks mõtled.