sattudes võib algul olla raske seda tajuda. Meie saates käis kunagi üks abielupaar, kes pakkis suusapuhkuse lõpus parajasti asju, kui nende mudilane lumesahale ette jäi ja surma sai, kokkulükatud lume all lämbus. Üks väljakannatamatu detail: kui nad olid oma lapsukese surnukeha haiglasse viinud, sõitsid nad autoga üle Alpide ja jõudsid sellele praamile, kuhu neil oli koht broneeritud. Minu kogemus ei ole nende omaga mitte kuidagi võrreldav, ma tean, aga ma tahan sellega vist öelda, et inimesed teevad stressiolukorras imelikke tegusid.
Annie tahab mu sõrmi – sarlakpunased küüned peavad kokku sobima sarlakpunaste nelkidega stuudio diivanilaual vaasis. Talle on antud juhised. Need detailid on olulised. Isegi kui ta märkab mu käte värinat, ei ütle ta seda. Surun peod vastu tualettlauale laotatud käterätikut, tunnen, et võbinad ulatuvad käsivarde.
Punased küüned. Punased lilled. Pikkade varrukatega punane kleit. Mõtlen vere ja surma, veretu surma peale – jälgede peale tüdruku kaelal. Lehvitan Anniele oma punaseküünelise käega. „Ega ma liiga punane ei ole?”
„Lõbus,” ütleb Annie. „Hallil märtsikuuhommikul nagu täna tõstab see tuju. Sa näed armas välja nagu alati. Tee meil kõigil tuju heaks. Jumala eest, see kulub meile ära.”
Mul ei olnud kunagi plaanis päevatelevisiooni saatejuhiks hakata. Sain selleks märkamatult. Olin toimetaja ja reporter ning siis tuli see pakkumine ja Philip oli innukalt poolt ja ma ütlesin „jah”, enne kui oleksin jõudnud „ei” ütlemise peale mõeldagi. See on kummaline töö. See ei ole näitlejatöö ega ka ajakirjandus. Õigupoolest on võimatu ette kujutada, et see oleks kellegi ambitsioonide nimekirjas kõrgel kohal. Mitte keegi ei pea päevatelevisiooni saatejuhist lugu. Me oleme mõttelageduse sümbolid, toitumisahelas veel madalamal astmel kui meie kolleegid uudistesaadetest: „Kenad näod ja kenad taguotsad ja nende vahel mitte midagi,” kui tsiteerida Kate Adiet. „Kui härra Blair hakkab Bagdadi pommitama,” ütles Richard Ingrams, „teeb selle fakti meile teatavaks naeratav beibe, kellel on täiuslikud hambad.”
Kui ma näen oma eakaaslasi Oxfordi päevilt, tõsiseid tegijaid kirjastustes ja akadeemilises maailmas, või põrkan kokku mõne kutiga, kellega koos ma BBCs praktikal viibisin – nüüd on nad „Panoraami” produtsendid või kulissidetagused tegelased poliitikas –, olen ma lahinguvalmis. „Kuidas nilbe kõverusega banaanide maailm elab?” hõikas üks kutt paari päeva eest üleriigiliste teleauhindade jagamise peol üle saali. Ma olin temaga koos „Uudisteõhtu” toimetaja. Jumal teab, mida ta nüüd teeb, aga tal näis olevat seljas sama särk. Ma naeratasin ja ütlesin: „Võta püksid maha ja ma annan sulle teada.” Kõik tema lauakaaslased naersid.
Seda meenutades on mul kahetised tunded. See ei olnud naljakas. Nad naersid ainult sellepärast, et ma olen (pisut) kuulus, igale koduperenaisele tuttav nimi. Sellepärast olid nende turtsatused hullemad kui selle mehe pilge. Asi on selles, et ma tean, et päevatelevisioon seostub pikaajaliste töötute ja lootusetute depressioonihaigetega ning triikimise taustana peetakse seda vaikusest vaid õige pisut paremaks. „Koduperenaine” on siin õige märksõna. Aga tean ka seda, et minu ametil on palju häid külgi ja igaüks sellega hakkama ei saaks. Asi ei ole täiuslikes hammastes ega Euroopa Liidu köögiviljamäärustes; asi on vaataja kõnetamises – mitte kõigi kõnetamises korraga, vaid ükshaaval, ühise keele leidmises. Meie oleme reaalne elu teie elutoas, Stan ja mina, ja see on teatud oskus, koguni kunst.
Vaatamata kõigele olen täna diivanil enne teda. Annie räägib, et Stanile meeldib jõuda sinna esimesena, et ta saaks mind hilinemise pärast nokkida – minu „kiire žonglöörielu” pärast, nagu ta seda nimetab. Ma olen Anniele öelnud, et see on ainult nali, lõbus aasimine, mis toidab meie mängult julma vastastikust killuviskamist, mille tõttu see saade nii populaarne ongi; ta ei mõtle sellest sõnagi „tõsiselt”. Aga ma kardan, et nende naeratuste ja õlalepatsutuste varjus on tal siiski tõsi taga, et see on pisike osa ületrumpamisest, tema sõjaplaanist minu väljasöömiseks. Ta ei tea kindlalt, et minu palk on suurem kui tema oma, aga selline kahtluski tundub talle talumatu.
Mulle pannakse mikrofon külge – režissööri assistent Hal kinnitab klambri mu kleidi alla balconette-rinnahoidja külge ja sätib mikrofoni rindade vahele – ning ma mõtlen selle tüdruku ja tema rinnahoidja peale, mis oli ilmselt niinimetatud „multirinnahoidja”, mida saab muuta õlapaelteta, ristpaeltega või kaelapaelaga rinnahoidjaks, sest muidu ei oleks pael eest lahti tulnud. Ma mõtlen selle peale ja see tundub liiga intiimne, nii et püüan selle peale mitte mõelda, kui stuudiosse loivab Stan, ajades produtsent Terriga juttu.
Ta näeb mind ja tõstab teeseldud üllatusest käed. „Miss Marple. Lahendab mõrva, aitab politseil juurdlust läbi viia ja jõuab sellegipoolest õigeks ajaks tööle. Või on miss Marple natuke liiga eakas eeskuju?” Ta keerutab kujuteldavat vuntsi ja hakkab rääkima belgia aktsendiga. „Võib-olla Hercule Poirot?”
Mõtlen, et võib-olla oligi tal algusest peale plaanis pärast mind tulla. Kedagi alandada on alati parem püsti seistes. Praeguses olukorras, kui minu elu on tavalistest ja argistest raamidest välja rebitud, on talle ehk tähtis näida toimekam ja lõbusam ja elusam kui mina.
„Ei lahendanud mõrva, Stan-Superman,” naeran ma. Ma ei kavatse lasta Terril mind murdumas näha. Ta on karm ja ei salli nahavedajaid, aga senikaua kui ma säilitan väärikuse, seisab ta minu eest. Ma tean, et Stan ei kavatse mulle küsimusi esitada; praegu on mu ainus võimalus. „Ainult leidsin ühe.”
Kui ta diivanile potsatab, paisutab väljasurutud õhk patju, millel ma istun.
„Tuleta mulle meelde, et ma mitte kunagi sinuga koos jooksma ei läheks,” ütleb ta kogu stuudiole.
Saate „Hommik kõigile” stuudio võtab enda alla kogu viienda korruse ühes lõunakalda tornmajas. Minu selja taga avaneb aknast vaade Londonile ja Thamesile – suurepärane, piltilus nagu kunstlik dekoratsioon. Meie sektsioon, kus on võlts „laohoonestiilis” sein, lainetav vaip, pehmest mööblist pesa, paikneb stuudio keskel. Prožektorid on lae alla riputatud. Me oleme tore, eredalt valgustatud ilulaik, päikesekiir, aga ma istun siin ja mõtlen vaid selle peale, kui kole Stan on. Muusika mängib, eetrisse lastakse saate signatuur ja Stan viskab kõigile stuudios viibijatele kilde – valgustajatele ja helimeestele, toimetajatele, nurgas istuvale ilusale Indiale, kes ootab oma etteastet Twitteri ja e-posti ja Facebooki rubriigis. Stan on võistlusreisile pääsenud tahumatu ragbimängija: „Kuidas nimetavad nekrofiilid matusekorraldajaid? Kupeldajateks... Mis on pedofiilia ja nekrofiilia vahe? Kaheksakümmend aastat.” Ta püüab mind heidutada. Mõtlen, kas tema keel pole mitte pisut pehme.
Siis olemegi eetris. Ütlen tere hommikust, räägin oma mesijuttu, ja tema pöörab näo kaamera poole, süüvib sellesse silmadega, puurib pilgu vaataja hinge, justkui oleks ta ainus, kes mõistab. Oma sissejuhatuses rääkisin, nagu hääl kuularis mulle ette ütles, et köögis tegutseb täna üks Muppet, ja tegin suure numbri meie „Kõige paremini riides parlamendisaadiku” konkursist. Lubasin Sally Bercow’ „Noppeid lehtedest”, mainisin kogu rahva lemmikkoera ja auhinnaga pärjatud ämmaemandat. Aga Facebooki ema on nad andnud Stanile. Tema näoilme on sünge, suunurgad pöörduvad allapoole, kui ta teatab, et saate teises pooles tuleb midagi kurba. „Aasta tagasi,” sõnab ta lihtsalt, „kaotas Maggie Leonardi neljateistkümneaastane poeg Saul küberkiusamise tagajärjel oma elu.” Ta vaatab mulle jagatud murest raske pilguga otsa. Ma noogutan kaastundlikult, luban endale nukra poolnaeratuse. Me oleme selles asjas koos, tema ja mina. Ta hõõrub käega lõuga; habemetüüka kriginat kuulen ainult mina.
„Valus päev,” lõpetab Stan.
Mõne nädala eest, kui üks minister infotunni ajal valetamisega vahele jäi, kutsusime psühholoogi stuudiosse kehakeelest ja valetamise kunstist rääkima. Ta rääkis, et lapsed katavad sageli pärast valetamist suu käega; täiskasvanud puudutavad käega lõuga või näpivad oma mansette – alateadlikust soovist käsi risti panna.
Tänase saate ajal näen oma kehakeele kallal kõvasti vaeva, sest mul on tunne, nagu valetaksin kogu aeg. Saade ei lähe mulle põrmugi korda. Täna tunduvad triviaalsused eriti pealiskaudsed ja lääged. Jään India sissejuhatamisega hiljaks