anda, tsaariaegsete tootmishoonete arhitektuuriväärtusest rääkimata.”
Andres Rahnu silmavaade oli selge ja mõtted ausad, lisaks uskus ta terve mõistuse võidukäiku. See uskumus oli tema abimees igas olukorras. Loogiline mõtlemine võimaldas eristada olulist ebaolulisest, andis enesekindlust ja viis alati õigete järeldusteni. Andres Rahn ei lasknud emotsioonidel oma ratsionaalset mõtlemist mõjutada. Ta oli veendunud, et Eesti on õigusriik, kus toimib õiglane kohtupidamine ja kasuahnuse üle valitseb isamaa-armastus. Andres Rahnus oli piisavalt idealismi, mis osaliselt tulenes tema noorusest ja vähestest kogemustest. Tema kindel usk kohtu sõltumatusesse andis lootust, et ka tänane kohtuasi leiab kiire ja õige lahenduse ja vaigistas ärevust.
“Kas homme paksudega paari mängime?” küsis treener Rain optimistlikult, kui Andres Rahn klubihoonest välja astus. Paksud olid kaks endist esiliiga tennisepoissi, kes nüüd IT ettevõtjatena õllekõhud ette ja hiiresabad pähe kasvatanud olid.
“Kui töö võimaldab,” ühmas Rahn ja heitis kiire pilgu suurele tumesinise numbriplaadiga hinnalisele kellale oma vasakul randmel.
“Helistan sulle, kui pead minu asemele uue keha leidma. Muidu kohtume kell seitse nagu ikka.”
Ta libistas Raini pihku 20-eurose rahatähe.
“Kuule, mees, sinult ma nüüd küll raha vastu ei võta,” protesteeris Rain kategooriliselt. “Ise tegid mulle veel seti pähe.”
“Võta nüüd! Olen samasugune klient nagu see kaunitar, kes praegu oma blondi hobusesabaga põrgukatlas tuult vehib,” naeris Andres ja suunas pilgu väljakule saabunud tütarlapsele.
Rain märkas uut klienti ja lehvitas talle energiliselt. Äkki hakkas mehel kiire. “Pean minema, töö ootab,” ütles ta ja libistas raha taskusse.
“Homsed õlled on minu poolt!” sõnas ta kiirustades Rahnule, kes hetkeks, naeratus näol, väljaku kõrval seisatas. Ta märkas, et hoolimata kuumast ilmast hakkas tennisepall nüüd tubli tempoga ühelt väljakupoolelt teisele lendama. Treener Rain oli Andresele märkamatult puhta helekollase tennisesärgi selga tõmmanud ja kriitvalge Nike’i logoga nokamütsi päikese kaitseks pähe torganud. Tema päikesepruunis naeratavas näos ja reipas mängustiilis polnud vähimatki väsimusmärki.
Andres Rahn tundis mõnusat rammestust lihastesse voogamas, kui ta oma uue musta BMW X 5 elevandiluuvärvi nahkpolstriga istmele vajus. Advokaadipalgaga võis mees enesele sellise uhke sõiduriista muretult liisida. Andres Rahnule meeldis masina kõrge kvaliteet, laitmatu töökindlus ja mootori võimsus. Kuigi auto välimus polnud Ferraride või Porchedega võrreldes just eriti silmatorkav, oli see ajatult elegantne. Andresele meeldis stabiilsus ja turvatunne, mida selle auto juhtimine temas tekitas. Ta hoolitses pedantselt oma sõiduriista puhtuse ning tehnilise korrasoleku eest ja parkis selle ööseks valvega garaaži. Mees käivitas mootori ja kliimaseade hakkas kiiresti ruumikasse salongi külma õhku puhuma. Muusikakeskuse kõlaritest kostsid Guns N’ Roses’i laulu „Welcome To The Jungle“ tähenduslikud sõnad.
Teekond kohtumajja oli alanud.
3. PEATÜKK
Irina istus pediküüritoolis, jalad soojas vahuses vannivees. Ta oli linnavolikogu istungilt vaikselt välja hiilinud, et õhtuks valmistuda. Tüdruk teadis hästi, et Boss ei sallinud kaaslase väsinud olekut ega lohakat välimust: maniküürimata küüsi, rasvaseid juukseid, karvaseid sääri ega kaenlaaluseid. Iga toll tema jumalannalikust kehast pidi olema perfektselt hoolitsetud. Täna tuli Irinal kulutada pool päeva iluprotseduuridele ja hiljem veel tunnike juuksuritoolis istuda, et pikad paksud tuharateni ulatuvad ronkmustad juuksed õhtuks elegantsesse soengusse sättida. Irina suurte mustade volüümikate kunstripsmetega ehitud silmade kõikenägev pilk seiras uudishimulikult ümbrust ja naise sinkjasmust peeneks jooneks kitkutud kulm tõmbus pahameelest kortsu. Väikeses protseduuritoas oli vaevu ümberpööramise ruumi, pediküüritool võttis enamuse põrandapinnast enese alla. Seinu katsid kreemipurkide ja küünelakkide riiulid ning kaks suurt raamitud fotot mererannas poseerivatest vanaaegsetes ujumistrikoodes vormikatest kaunitaridest. Kõigil lokitud juuksed tuules lehvimas ja punased pruntis huuled coca-cola-pudeli vastu surutud. Irina arvates oli kosmeetikutöö sellises uberikus täielik ajaraiskamine. Päevade kaupa prouakeste küünte viilimine ja mõttetu klatšijutu ajamine tundus talle sandikopikate eest vegeteerimisena. Selles puudus igasugune glamuur. Irinale polnud siinne maailm võõras. Temagi oli lõpetanud alles hiljuti meditsiinikooli ja läbinud küünetehnikute kursuse ning asunud seejärel tööle vanalinna noobli spaahotelli kosmeetikasalongi. Suvepuhkuste perioodiks vajati sinna hooajatöötajaid ja Irina võttis pakkumisest kinni lootuses uute tutvuste kaudu hiljem püsivamat töökohta leida. Peagi õppis ta selgeks ka massaaživõtted ja kehahoolduse nipid ja nii ta Bossiga kohtuski. Ühel vihmasel pärastlõunal teatas salongi juhataja, et privaatsust hindav VIP-klient vajab viivitamatult massaaži ja pediküüriteenust. Irina oli saatuse tahtel ainuke vaba töötaja. Umbes poole tunni pärast seisis ta kosmeetikukohvriga uhke maamaja trepil. Sissepääsu valvasid mitu turvakaamerat. Ukse avas imeliku punkarisoenguga noor naine, kes juhatas Irina ebasõbralikult majja, otsis läbi tema käekoti ning seejärel tüdruku enda. Veendunud, et Irina pagasis ega keha küljes pole midagi kahtlast, juhatas turvanaine ta avarasse elutuppa. Uks sulgus ja Irina jäi üksi. Toa sisustus oli hinnaline, kuid süngevõitu. Massiivne mustade nahkpolstritega diivanite ning tugitoolide komplekt koos suure mustast täispuidust neljakandilise lauaga sobinuks pigem koosolekute tuppa. Ruumi tagaosas laiuv piljardilaud ja selle kõrval maast laeni kõrguv peegelklaasidega must puhvetkapp andsid elutoale klubiruumi ilme. Raamaturiiulid olid täis teatmeteoseid ja suureformaadilisi pildiraamatuid erinevate maailma linnade arhitektuuripärlite kohta, mida tähtsad välisdelegatsioonid olid kohalikule võõrustajale tänulikult kinkinud. Kogu ruum jättis pigem külalistemaja fuajee kui elutoa mulje. Irinal polnud esialgu aimugi, kui kardinaalselt see omaniku privaatruumide bütsantslikust sisseseadest erines. Peagi lõi suur kullakarva seinakell kuuendat õhtutundi, Irina tavalise tööpäeva lõppu, aga töö nüüd alles algas. Peagi avanes toa kaugemas nurgas uks, mida noor naine polnud tähelegi pannud. Sisenes rõõmsas tujus kogukas prillidega vanem mees. Irina tundis mehe ära, kuigi oli teda varem vaid televisioonis ja kogu linnaruumi täitvatel üleelusuurustel valimisplakatitel näinud. Ta ei uskunud oma õnne, et kohtub selle tähtsa, rahva poolt ühtaegu armastatud ja vihatud mehega eraviisiliselt.
“Mina olen Gunnar,” tutvustas mees end sõbralikult.
“Palun ära seisa seal, nagu oleksid keele alla neelanud. Tule, pakun sulle tutvumise puhul klaasikese, küll siis jõuame töö juurde asuda. Mida preilid soovivad?” küsis mees vanamoodsalt ja avas tumedast puidust peegelklaasidega ehitud luksusliku puhvetkapi, mille sisu tegi silmad ette nii mõnelegi vanalinna baarile. Irina ei löönud araks ja võttis viskiklaasi oma pikkade punaste küüntega sõrmede vahele.
Irina muigas endamisi, kui meenutas nüüd seda esimest tööd Bossi juures. See oli veninud pikemaks, kui ta ette kujutada oskas. Pediküürile oli järgnenud massaaž luksuslikus koduses spaas, millesarnast Irina poleks osanud uneski näha. Hetkeks oli talle tundunud, nagu viibiks ta 1001 öö muinasjutus. Hubane basseiniruum oli täis hämarat kuldset valgust, mis peegeldus tagasi väikese merihobukujulise basseini helesiniselt veepinnalt ja lõi salapäraseid varje. Punast värvi tulukestega ehitud lillelõhnalist vett täis mullivann sulises kutsuvalt. Basseiniruumi seinu ja lagesid kaunistasid mitmevärvilistest kivikestest oskuslikult laotud mosaiigid, mis kujutasid Vana-Kreeka jumalate hedonistlikke naudinguid. Basseini kõrval lebavad valged otomanid tundusid pehmed ja mugavad. Ruumi täitsid sensuaalsed muusikahelid. Kuldse käepidemega valge uks, mille toonitud klaasi ehtis kaunivormilise naise siluett, viis puhkeruumi, mis oli samuti avar ja maitsekalt sisustatud. Seina ehtisid elevandiluuvärvi nikerdustega riiulid, kuhu olid paigutatud hoolikalt rulli keeratud valged siidpehmed kuivatusrätikud ning kõikvõimalikud keha- ja juuksehooldusvahendid. Vastasseinas toretses suur kuldraamiga peegel, millest külalised võisid end pealaest jalatallani imetleda. Ruumi keskel troonis laiamõõtmeline massaažilaud, mida ümbritsesid arvukad idamaise välimusega küünlalühtrid. Põlevad väikesed lõhnaküünlad eritasid ruumi eksootilist aroomi ja heitsid müstilisi varje. Bossi tungival soovil oli