Presidendi vastuvõtt. Mart Kadastik

seisu ilma ilustamata iseloomustada.

      Eelkirjeldatud kontekstis oli fantaasiaid kehutav küllakutse, mille ta täna õhtuks Kätlinilt sai, ekstraordinaarse tähendusega. Kontrollkaalul olid meheks olemise bioloogilised alused. Oli trots ealise perspektiivituse, pöördumatu päikesevarjutuse vastu. Oli hiirekõrvadena tärkavate kevadiste tunnete arga aimdust. Oli õlitamata jäänud väntvõllide kriuksatusi ja isegi raginat. Kõik need märgid viitasid seksuaalse restauratsiooni staadiumi saabumisele.

      Ta oli Kätlinisse enne lossi tulekut meeletult, poisikeselikult armunud (endal juba siis oimukohad hallid). Ta ei olnud temaga kuigi palju aega koos veetnud – nelja silma all toimunud kohtumiste kokku lugemiseks piisanuks kahe käe sõrmedest, aga ta oli tema fotot oma nutitelefoni ekraanil imetlenud tundide kaupa, üksvahe iga tunni tagant, salamisi isegi kõige tähtsamate koosolekute ajal laua varjust. Ta oli sisse võetud noore naise tumedatest silmadest ja tumedatest kulmudest (milline erutav kontrast blondi peaga!), pruntis huultest (ülahuul kattis kohvitassi serva tervenisti ära), pehmest, sissepoole pööratud ninaotsast ja pisikestest kõrvalestadest, mis pikkade, laineliste juuste vahelt häbelikult piilusid.

      Lähedus, olgu või virtuaalne ja platooniline, tõstis tema toonust. Ta tahtis elada! Oli seda siis nii palju palutud? Ta oli Kätlinile lossi asumisest alates, kui kokkusaamised muutusid üha tüsilikumaks, hakanud saatma pikemaid e-kirju, milles püüdis konarlikesse lausetesse valada oma hingeseisundit, mõistagi mõõdukates annustes, näiteks: „Minus on tärganud sümpaatiline suhtumine Sinusse.“ Ja Kätlin oli talle vastanud heatahtliku mõistvusega, mõnikord isegi sõnaga kiss, mille kõrval ilutses huulte punane sümbol. Pärissuudlust ei olnud nad katsetanud kordagi, piiritulbad olid vääramatult paigas. Kumbki ei üritanud neid kõigutada.

      Ta istus Audi tagaistmel ja puuris silmadega Esko läikivsiledat kukalt. Siiski parem, kui keegi Kätlinist midagi ei teaks. Esko ka mitte. Tal oli oma salaplaan.

      Ta oli otsustanud astuda vastu loodusseadustele, mis ei luba silmapiiri kunagi kätte saada. Nüüd lähenes ta iga hetkega sellele maagilisele horisondipunktile, kus kohtuvad tegelikkus ja fantaasia.

      NAISELIK INTUITSIOON EI PETNUD: JAH, TEDA JÄLGITI. See mees istus saali kõige kaugemas nurgas. Korralikus ülikonnas, valge särgi ja lipsuga. Tumedad juuksed lühikeseks lõigatud ja viksilt seitlisse kammitud. Alla viiekümne, oletas Kätlin.

      Mees oli seal istunud paar tundi, sellal kui ümberringi oli enamus nugade ja kahvlitega klõbistajaid vahetunud. Muist laudu seisis juba tühjana. Tavaliselt oli kohvik kella kaheteistkümnest kaheni rahvast täis, vaba laua leidmisega võis tulla raskusi. Ka võõras mees pidi vahepeal oma lauda jagama. Ärihoone kohvik ei ole mõeldud kohtinguteks ega ajaviiteks, vaid ligemale kahesaja töötaja kiireks toitlustamiseks.