saada.”
“Võib-olla tõesti,” nõustus Sarah. “Mina olen harjunud, et sa igal õhtul kriisiabiliinil töötad, ja ma tean, et minuga pole tüli. Kahju, et sa ei saa oma vahetusi muuta, et oleksid kasvõi mõnel õhtulgi kodus. Ka mina tunnen sinust vahel puudust. Mõnikord on mul tunne, et olen Jessile nii ema kui ka isa eest.”
“Anna andeks.” Laura tõusis ja embas tütart. “Ma tean, kui raske see sinu jaoks on, aga ma pean tööl käima. Ma ei saa vahetusi muuta – sa ju tead, kui palju ma seda teha olen proovinud. Sa tead ka, kui kaua see aega võttis, et ma üldse selle töö sain. Pärast koondamist olin ma kuude kaupa töötu ja see polnud hea tunne. Vähemalt saame nüüd endale üht-teist lubada.”
Sarah kallistas ema vastu. “Me mõlemad armastame sind selle eest.” Laura naeratas väsinult. Ta andis oma parima, aga tundis vahel ikka, et sellest ei piisanud. Üsna hiljaaegu oli Jess talle peavalu tekitanud, suheldes valede inimestega ja tihedamalt, kui Laurale meeldinuks.
Ta teadis küll, et see oli tüüpiline teismeliste käitumine, kompida piire ja näha, kui kaugele minna võib. Mõnikord jõudis Laura tütrega kompromissile, aga sageli sai Jess oma tahtmise, sest ta andis liiga kergesti järele. Ta ei karistanud teda koduarestiga, kui tütar ta käske eiras. Kahjuks see nipp lihtsalt ei töötanud, sest Laura ei olnud õhtuti kodus, et kontrollida, kas Jess ikka püsib kodus.
Ta võttis võileiva, mille Sarah oli fooliumisse mässinud, ja pani selle kotti. Veel kaks šokolaadiküpsist vaagnalt lisaks ja ta oli valmis vahetusse minema.
Veidi esikus kõhelnud, kiirustas ta ülakorrusele ja koputas Jessi toa uksele.
“Mida?” kostis tütre meloodiline hääl.
Laura lükkas ukse lahti. Tuba oli pastelsetes toonides ja suhteliselt korras pärast eilset õhtut, kui Laura oli niikaua õiendanud, kuni tüdruk asjad põrandalt ära korjas. Voodiotsal vedeles kuhi riideid ja näha oli mitu paari kõrvaleheidetud kingi. Tundes Jessi, teadis ta, et tüdruk vahetab vähemalt kaks korda riideid, enne kui otsustab, mida õhtul selga panna. Ülejäänu lendab kas põrandale või topitakse silma alt ära kappi.
“Oled nüüd maha rahunenud?” päris ta, soovides tuppa astudes mitte pealetükkiv olla.
“Minuga on kombes.”
“Sa tead ju, et kõik, mis ma sult palun, on oma tuba korras hoida. Ma pean nüüd tööle minema. Ma ei saa kogu aeg sinu järelt koristada ja sa pead ka oma õde aitama.”
Vaikus. Laura muutis taktikat.
“Väljas on kole ilm. Pane suusamüts pähe, et su juuksed krussi ei tõmbuks.”
Nüüd sigines Jessi huultele naeratus. Jess lausa elas liibuva suusamütsiga kus tahes ja millal tahes ning Laura ei väsinud kordamast, et ta selle peast ära võtaks. Ta oli ostnud talle eelmisteks jõuludeks kaks uut mütsi – punase mustade ja valgete triipudega ning halli –, aga tüdruk kandis kangekaelselt edasi mütsi, mis oli kuulunud ta isale ja oli talle suurevõitu.
“Kui sa Caydeni poole lähed, võid kella üheteistkümneni jääda juhul, kui ta sind koju saadab.”
“Hästi.”
“Leivakasti taha on pistetud viienaelane juhuks, kui tahad Caydeniga midagi süüa osta.”
“Tänan, ema. Me ostame ehk hiljem krõpse.”
Laura naeratas. Ajuti oli ta ahastuses, et lasi tütrel end tõugata-tõmmata, aga talle oli tähtis, et Jess teaks, et ema temast hoolib. Oli raske olla lesestunud üksikema, aga ta andis oma parima, et tüdrukutel oleks kõik olemas, ja kui ta pidigi vahetevahel järele andma, siis ei tähendanud see veel, et ta oleks halb ema olnud. Sellest oli kasu isegi tema töö juures, kui ta samas olukorras olevaid vanemaid nõustas.
Lapsed saavad ühel päeval täiskasvanuks ja neid tuleb usaldada.
NELI
Jess oli tõepoolest kolme erinevat toppi proovinud enne, kuid jäi selle juurde, mis tal praegu seljas oli. Talle meeldis mood ja ehkki ta iga moeröögatusega kaasa ei läinud, riietus ta viimaste trendide järgi. See oligi põhjus, miks tema ja Cayden olid Travis Barkeri heaks tööle hakanud. Aeg-ajalt väike lisateenistus võimaldas tal osta riideid, mida ta muidu poleks saanud endale lubada, isegi kui oleks kogu aeg emalt raha mangunud. Kui emal oleks olnudki rohkem raha, oleks ta ikkagi nõudnud, et Jess ostaks odavamaid rõivabrände. Ema lihtsalt ei mõistnud, kui oluline oli teismelisena hea välja näha.
Sarah vaatas elutoas uudiseid, kui Jess temaga hüvasti jätma läks.
“Mis kell Brad siia jõuab?” küsis ta salli ümber kaela mässides.
“Nii umbes tunni pärast,” vastas Laura.
“Hakkate kahekesi kudrutama. Sul on kindlasti hea meel, et ma välja lähen.”
“Kuula, kes räägib. Saan aru, et sa ise lähed ka Caydeni juurde?”
“Jah, ta on tulekuga kokkulepitust hiljemaks jäänud ja ma lähen talle Shop & Save’i ostukeskuse juurde vastu, et siis koos tema pool maanduda.” Jess lükkas juuksed näo eest mütsi alla.
“Miks sa otse tema poole ei lähe? Väljas sajab ikka veel.”
“Ma ei tea isegi, miks ta plaani muutis.” Jess kehitas õlgu.
“Hüva, aga ole ettevaatlik, kui koos olete.” Sarah vaatas õele teadvalt otsa.
“Nüüd kõlad sa täpselt nagu emps! Ma ei kavatsegi rasedaks jääda ja siis terve elu lapsekarjas olla.”
“Sa siis ikka käisid kliinikus?”
Jess noogutas pisut punastades.
“Hästi, vähemalt oled sa nüüd kaitstud. Kui sa Caydenit tõepoolest armastad, siis küllap ta kohtleb sind ka hästi. Sa tead ju, et võid iga kell keelduda. Ta ei saa sind millekski sundida.”
“Ta ei teegi seda.” Jess raputas pead. “Ega hakkagi tegema, sest kui nii peaks juhtuma, saab ta kiire löögi kubemesse ja minu lähedale tal enam asja ei ole.”
Sarah naeris. “Oh õeraas, oleks ma ka nii ägeda suhtumisega.” Ta tõusis ja kallistas õde spontaanselt. “Sa oled nii julge, ehkki ärahellitatud jõmpsikas, kes mu kannatuse pidevalt proovile paneb.”
Jess kallistas õde vastu. Nad olid lähedasemad, kui isegi tunnistada tahtsid.
“Katsu enne ema saabumist koju jõuda, eks?” lisas Sarah, kui õde toast väljus.
“Jah.” Jess lipsas kööki ja võttis külmikust tahvli šokolaadi. “Ema andis mulle veidi raha ja ehk ostame hiljem krõpse ka,” hõikas ta.
“Me just sõime!”
“Ma olen kasvueas tüdruk!”
Jess haaras jaki, mille ema oli nagisse riputanud, ja kiirustas majast välja. Ta sikutas suusamütsi taskust välja, tiris selle pähe ning tõmbas vihma kaitseks kapuutsi üles. Mõne minutiga, mis tal peateele jõudmiseks kulus, oli ta jakk läbimärg. Ta lööb Caydeni maha, kui nad kokku saavad. Tal oli kulunud terve igavik juuste sirgendamiseks ja nüüd oli kogu vaev tühja jooksnud, sest tuul paiskas vihma kapuutsi alla ja müts sai ka märjaks ning soengust ei jäänud järele muud kui üks kräsupunn. Miks ei võinud nad lihtsalt poisi juures kokku saada? Oleks olnud palju lähemal, aga nüüd tuli tal palju pikem tee ette võtta. Jõudnud peatänavale, paistsid eespool ostukeskuse tuled. Jess möödus kohvikust Caffe Nero ja arutles endamisi, kas tal õnnestub Caydenit moosida sealt midagi head kaasa ostma. Talle meeldisid kohviku šokolaadimuffinid.
Kõnniteel blokeeris ta tee rühm poisse, keda ta koolist tundis.
“Hei, Jess!” püüdis üks neist tuulest üle karjuda, kui ta neile lähemale jõudis. “Mis teoksil?”
“Ei miskit.” Jess rühkis poisist mööda ja selle kaaslastel oli nalja kui palju.