DOROTHEA FLECHSIG töötas aastaid mitme ajalehe ja ajakirja juures ajakirjanikuna.
Samal ajal kirjutas ta ka lasteraamatuid.
Ta on lõpetanud stsenaristikursused ning õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat kirjutamist.
CHRISTIAN PUILLE on õppinud Augsburgi ja Ulsteri ülikoolis kommunikatsioonidisaini. Ta töötab illustraatorina, tootedisainerina ja lektorina mitmes kõrgkoolis.
Dorothea Flechsig
Petronella Õnneseen
Lugusid loomalastest
Illustreerinud CHRISTIAN PUILLE
Tõlkinud MONIKA REEDIK
Originaali tiitel
Dorothea Flechsig
Petronella Glückschuh
Glückschuh Verlag 2011
Eesti keelde tõlkinud Monika Reedik
Toimetanud Hille Saluäär
Küljendas ja kaardi tegi Mait Luidalepp (Regio)
Illustreerinud Christian Puille
E-raamat OÜ Flagella
© Glückschuh Verlag 2011
Tõlge eesti keelde © Monika Reedik ja AS Regio 2013
www.regio.ee
ISBN 978-9949-520-11-4
ISBN 978-9949-520-11-4 (epub)
Kuidas saada Petronella lood oma tahvelarvutisse?
Vaata www.regio.ee/petronella
Petronella on umbes sama vana kui sina!
Petronella
Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud.
Ta purjetab üle merede ja ronib kõige kõrgemate mägede tippu. Ta rändab vihmametsades ja avastab senitundmata putukaid, kellele ta nime annab. Ehk õnnestub tal isegi ahv lugema ja tiiger käppa andma õpetada.
Tema koer Niit oskab juba läbi rõnga hüpata ja kolmeni lugeda. Tänu Petronellale!
Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses Bergluchi külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda.
See pole kuigi raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Igal vabal hetkel on tal midagi põnevat käsil. Tihti peab isa teda hilja õhtul küla peale otsima minema ja kättpidi koju tooma.
Philine, Petronella vanem õde, teeb oma vanematele hulga vähem muret. Lisaks on Philine klassivanem ja saab peaaegu alati häid hindeid.
Petronella teeb aga juba alates esimesest klassist vahetevahel poppi. Selle eest saab ta alatasa tõsiselt riielda.
Petronellale meeldib elu ja vabadus, kuid kõige rohkem armastab ta loomi.
Vahel on ta meel pisut kurb, et ta ei ole sündinud tsirkusevankris. Kuid ka maaelu koduses Bergluchis pakub nii mõndagi põnevat. Sest kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen. Oma naljaka hambavahega, läbi mille saab väga hästi vilistada, oma metsiku juuksepahmakaga, oma pisut eemale hoidvate kõrvadega ja oma tiigritriibulise jalgrattaga on Petronella alati seal, kus on mida avastada.
Ja kes võiks selliste suurte tumedate silmade peale kaua kuri olla?
Petronella kodustatud metskits
Petronella tallab jõuliselt rattapedaale, tema kõrval lippab Niit. Kui Petronella kihutama hakkab, hüplevad koera lontkõrvad lõbusalt üles-alla.
Niit on iiri setter. Sellise nime sai ta juba beebieas. Kui ta oli veel kutsikas, pures üks suur koer teda peast nii hullusti, et loomaarst pidi haava kinni õmblema. Kuna õmblusniit paistis veel tükk aega karvade seest välja, siis hakatigi teda Niidiks kutsuma.
Kitsas põlluvahetee on auklik ja vana ämber Petronella ratta pakiraamil koliseb. Tüdruk vaatab aeg-ajalt seljataha, et näha, kas ämber on ikka küllalt kõvasti kinni. Tal on ämbrit hädasti tarvis.
Kahe küla, Bergluchi ja Bernheide vahel voolab kitsas oja, millest Petronella on juba igasugu asju leidnud. Ühe vana kaunistustega roostes võtme, värvilisi potikilde ja sätendavaid kive. Tema kõige väärtuslikum leid on aga üks vana portselankuulike.
Et oma aarded mugavalt koju viia, oligi ta seekord punase plekkämbri kaasa võtnud.
Petronella teab üsna täpselt, kust ta asju otsima hakkab. Ühest oma lemmikkohast, sealt, kus kaseoksad vee kohale ulatuvad ja päikesekiired läbi puulehtede tungivad.
Petronella ronib rattalt maha ja sügab Niiti õrnalt kõrvade vahelt. Ta jätab jalgratta põlluservale muru sisse, võtab kingad ja sokid jalast ning astub paljajalu vette.
Mõned kivid on ohtlikult libedad. Ojas leidub ka verekaane, kellest tuleb eemale hoida. Niit nuusib samal ajal aasal ja ajab hiiri taga. Seda teeb ta enamasti just siis, kui Peronella vees möllab, sest Niit pelgab vett.
Ettevaatlikult katsub Petronella varvastega ojapõhja, et mitte mõne terava asja otsa astuda. Ta tõstab kive üles ja leiab mõne alt väikesemat sorti vee-elukaid. Siis laseb ta kivid vette tagasi kukkuda ja saab ise korralikult märjaks.
Pilk maas, sumab Petronella vees ja püüab keskendunult läbi virvendavate lainete ojapõhja uurida.
Sellepärast ta esialgu ei märkagi seda. Aga Niit kikitab kõrvu ja hakkab kõvasti klähvides edasi-tagasi jooksma. Petronella hüüab koera. „Kuss! Mis lahti?” Ja siis näeb ka tema seda. Rohu sees keset aasa liigutab end keegi. „Jänes!” mõtleb Petronella. Ta vilistab valjusti. „Niit, siia!” Aga Niit ei mõtlegi sõna kuulata.
Petronella läheb lähemale. See ei olegi jänes. Keset aasa kössitab hoopis lühikese pruuni karva ja valgete täpikestega tilluke metskits.
Petronella on isalt kuulnud, et kitsekesi ei tohi puutuda, sest kitseema tunneb siis inimese lõhna ja võib poja maha jätta. Seepärast jääb ta pisut eemale põllule kükitama ja rahustab oma koera.
„Ole vakka, see on ju ainult üks väike kitseke,” sosistab Petronella Niidile kõrva.
Petronella pole kunagi varem ühtegi kitselapsukest nii lähedalt näinud. Loomake paistab väga nõrk, sest ta toetab pea väsinult esijalgadele. „Äkki pole ta ammu midagi söönud?” mõtleb Petronella ja muutub kurvaks. „Mis võis selle armsa valgetäpilise kitsekesega küll juhtuda?” arutleb ta. „Loodetavasti ei ole ta marutõbine!”
Petronella on kuulnud, et marutõbistel loomadel on suunurkades vaht. Aga selle looma must ninake on küll täitsa puhas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской