Sündmusteta suvi. Karl August Hindrey

vaatamata on tema ikkagi peremees majas. Ja tema naine on ainsam, kelle ma olen leidnud ütlevat, et poissmeheelu on hoopis muretum ja odavam kui abielumehel. See veendumus kõneleb tema aru kasuks.

      Taar ja Leebik mõlemad jätkavad seda ürgaegadest päritud ja isegi loomaderiigis maksvat tööjaotust, mille järgi isa käib väljas ja tassib toitu koju, meie ajal raha näol, misjuures tuleb luua sidemeid, võtta osa avalikust elust ja hoolitseda oma positsiooni eest. Naine on ikka rohkem koduhoidja. Ja kui näiteks ka proua Leebikut on rakendatud kõiksugu naiste toimkondade sekka, siis on see rohkem seoses naisküsimusega, mis aga kedagi ei tarvitse häirida ja mis õieti meest ei puutugi, kui seejuures kodu ei jää hooletusse. Mehel on see ükstakõik, kas nad käivad koos kudumas, heegeldamas või niisama üksteisest seljataga kõnelemas, nagu vist ka naistel on üsna ükstapuha, mil moel mehed ajavad oma tühja tuult taga koosolekuil ja nõupidamistel. See võib olla naistele niisama tühine ja imelik meeste asi nagu nende kaardi-, keegli- ja malemängud, mingisugused iseäraldused, mis paraku on seotud genusega mees.

      Kuna Taar nüüd on omamoodi Suur Sangar abielu­käsitlemisel, nõnda ütelda, suguharupealik, kes läheb välja retkele tavalistel aegadel, s. o. ametisse ja ka ebatavalistel aegadel, s. o. mujale ning ei hooli kindlatest söögiaegadest ja kodus ootavast naisest ning perekonnast, siis esindab ta õieti niisugust tüüpi, nagu on seda maakera nabade uurijad või aga Gösta Berlingid, kes alles siis tulevad koju, kui seikluskirg on jahtunud. Muidugi on Taar seda taltsamal ja rohkem meie ajale kohandatud kujul: ta on vaid vaba, läheb kohvikusse malet mängima ning unustab aja ja aru, et ikka olla teretulnud kodusel lävel ja kahekordse isuga ning pikast vaikimisest paisutatud jutuvõimega tasa teha puudujäänut. Leebik, nagu igas asjas, on ka siin mõõdukas, kuid vabatahtlikul enese­kitsendusel rohkem perekonna koduses teenistuses. Kui aga nüüd vaadelda Rooma, siis on ta rohkem uitav tüüp, kel veres on säilinud ajad, kus elati telkides ja veeti neid kaasa nomadiseerides ühelt karjamaalt jällegi teisele.

      Talle tuli kord see tung peale, mille kaudu ka nomaadid muutusid paigalolijaiks: et oleks vahest hea, kui on püsiv kodu, ja ei maksa alati rännata, kodutu tunne hinges. Ja see tuju tuli järsku, vähemalt ta lähemaile sõpradele. Mitte keegi polnud kuulnud mingisugusest kiindumusest mõnesse naisesse, ei olnud Rooma jutus õieti vihjeidki lähemaile suhtumistele teisesse soosse, kui Room kord kutsus telefoniga sõbrad restorani ja avaldas mõtet naist võtta. Mis elu see nõnda olevat, hoopis raisku võivat inimene nõnda minna, laaberda peale ringi ühest joomingust teisele trallingule ning ela seepärast alatises puudujäägis. Aga kui võtad naise, siis on vähemalt üks kodu olemas, kus sõbrad võivad koos käia. Ja siis võib ometi kodus olla rõõmus, pole nii kulukas enam ja kodu on harmooniline ja ilus.

      Nagu sellest näha, on Room õieti seltsimehe sorti tüüp, kes mõtleb oma isiklikule käekäigule, kaasa arvates tingimata ka oma sõpru. Ta teeb oma koduse perekonnaõnne õieti sõltuvakski sõprade heaolust.

      Kui nõustuvad sõbrad siis küsisid, kas tal ka kedagi on, keda kosida, vastas ta kindlalt ja mehiselt ning jaatavalt, seadis kohe sealsamas kokku telegrammi ja pani ta kelneri kaudu käima, ootas samal kohal jaatava vastuse ära, laskis enesele õnne soovida ja hakkas veel suurema veendumusega ja veel suurema häälega unistama sellest, kui kauniks nüüd läheb elu.

      Aga üsna kiirelt kättejõudnud pulmapäeval juba ei küündinud ta isiklikust tujust, et veenda isekeskis päid võngutavaid sõpru selle ürituse kestvas õnnes. Ning Allat, kes oli hingeteaduslikkude kalduvuste poolest enamvähem tuntud, avaldas arvamust, et noorik on ingel, aga liiga paradiisi lasteaednikkude sopist. Ilus inimene, vahest ka väga mõnuski naine, kuid rohkem kõlbav Leebiku-taolisele mehele, kes oskab valitud sõnadega ning õilsa õpetlikkusega pikkamööda selgeks teha, et abielu pole mitte vaid kudrutamine.

      Nõnda arvas Allat, see veendunud poissmees, kellest hiljem tuleb kõnelda pikemalt.

      Ja kuna sõbrad nägid, et nad ei meeldinud proua Roomale ja et see tahab veeta oma noort abielu oma jumaldatud mehe seltsis, siis tõmbusid nad vaikselt tagasi, millest jälle haavus Room ja ei teadnud, kellega juttu ajada endisel viisil. Ja viimaks oli nõnda, et ta päris juhuslikult öösel sattus vaksali einelauaruumis kokku Allatiga. Seal istus ta üksi omaette ja ta silmad täitusid häbelikust ning kartlikust rõõmust, kui nägi Allatit ja see siis istus ka temale vastu. Ning siis puistas Room südant. Et tal on hirm koju minna. Naine on hea naine, on kallis naine. Aga tema armastus on… hirmus! Seejuures kahvatas Room üsna valgeks ning sellest nagu nägemusest tardunud näost vahtis kaks musta silma, pärani hetkelisest hirmust. Aga siis naeris ta jälle, tasa küll seekord ja nagu vabandades, et ta nii enese on kaotanud ja nõnda võib kõnelda.