nad üksteisest paari meetri kaugusele jõudsid, jäid kõik nagu märguande peale seisma. Janne ja Joosep said võimaluse võõrast tüdrukut lähemalt uurida. Too tundus olevat kõige rohkem seitsmeaastane ning osutus lähemalt vaadates veel palju nääpsukesemaks, kui pildil paistis. Tema murelikud tumedad silmad vaatasid Jannet ja Joosepit samasuguse paluva pilguga nagu võluraamatuski. Kuna tüdruk ikka veel midagi ei öelnud, otsustas Joosep otsa lahti teha.
„Tere. Mis su nimi on?” küsis ta alustuseks.
Tüdrukut näis selline algus üllatavat.
„Claudia,” vastas ta pooleldi ehmunult.
„Tore. Mina olen Joosep ja see on minu õde Janne. Aga seda sa vist juba tead,” sõnas Joosep.
Tüdruk näis veel rohkem hämmeldusse sattuvat.
„Kuidas ma seda teada võiksin, kui näen teid praegu esimest korda?” ei saanud ta aru.
Nüüd oli Joosepi kord üllatuda.
„Kas sa siis ei oodanudki siin meid?” küsis ta omakorda.
„Muidugi mitte. See tähendab, et muidugi ma ootasin siin kedagi, aga mul polnud õrna aimugi, et need olete teie.”
„Aa, kedagi sa siis ikka ootasid!” hüüatas Janne vahele. „Kui need polnud meie, kes need siis olid?”
„Ma ei tea,” tunnistas tüdruk siiralt.
„Mis mõttes sa ei tea?” ei saanud Janne aru.
„Noh … ma ei tea, keda ma ootasin. See tähendab, et ma ei oodanud kedagi konkreetset. Aga ma lootsin, et keegi tuleb ja ma saan temalt abi paluda.”
Mõneks ajaks tekkis vaikus. Lõpuks ütles Joosep: „Noh, kuna sa ei oodanud kedagi konkreetset ja need juhtusime olema meie, keda sa kohtasid, siis äkki räägid meile, mis mure sul on?”
Tüdruk noogutas.
„Ma tegelikult lootsin küll, et tuleb mõni täiskasvanu, aga ju siis pidi nii minema. Nii et ma räägin teile.”
Tüdruk tegi väikese pausi, ohkas sügavalt ja alustas.
„Mu vanemad surid, kui olin alles kaheaastane. Mul on vanem õde Carmela. Ta on minust kuus aastat vanem. Peale vanemate surma võttis tädi meid mõlemaid enda juurde ja me elasime tema juures kuni viimase ajani. Aga siis juhtus midagi hirmsat. Umbes kuu aega tagasi läks Carmela ühel tormisel ööl kaduma. Lihtsalt kadus ära. Läksime õhtul koos magama ja hommikul ärgates polnud teda enam oma voodis. Saime tädiga kohe aru, et midagi on väga valesti. Carmelal oli küll komme vahel vara hommikul üles tõusta ning metsa jalutama ja lilli korjama minna – tädi maja asub otse metsa veerel –, aga eelmisest õhtust saadik sadas paduvihma ja tuul puhus nii valjult, et vabatahtlikult poleks keegi nina toast välja pistnud. Igal juhul läks õde kaduma. Tädi oli murest murtud. Tal endal lapsi pole ning ta on kõik need aastad meile ema eest olnud ja armastab meid väga.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.