et alguses, pärast Loomist, olnud Maa ümber veesfäär, mis loonud siin kasvuhoonetaolise paradiisliku kliima. Inimestes pettunud Jumal lasnud siis aga veel taevast alla sadada, mis ujutanudki mandrid üle. Evolutsiooni kohta ütles raamat, et siin on ainult kaks võimalust: kas uskuda Piiblit või ei.
Usun, et jalgrattaomanikuks sain 1953. aastal. Mis tookord tähendas ka seda, et jalgratas tuli registreerida ja tal oli numbrimärk. Tulesid ja helkureid ei pidanud olema. Nii laienes minu liikumisraadius omajagu. Sõitsime sõpradega linnast välja Varbusele, vahel Emajõeni Kärevere silla juurde. Tookord oli suurvett sagedamini, Kärevere kandis laius veeväli niikaugele kui silm seletas. Vahel sõitsime Võru maanteed mööda Röövlimäeni. Sääl käisin rattaga ka hiljem, juba abituriendina, istusin mäel vanade mändide all ja lugesin raamatut. Varsti hakkasin ka ise rattaga Tammikule sõitma. Kõigepäält Võrru ja säält edasi Räpina teed Pinti. Tädi pani teemoona kaasa, enamasti tegin peatuse Ihamaru kandis, kus tee ääres on kenad liivased-metsased künkad.
Peatselt kingiti mulle ka fotokas. Ljubitel, mis tegi 6 × 6 pilte, mille kvaliteet tollal ei olnudki halb. On olnud kuulda-lugeda, et Ljubiteli sildi all oli tegelikult endine Saksa Voigtländeri kaamera. Üks paljudest aparaatidest, mida tootsid Saksamaalt N Liitu toodud tehased. Niisugune rahvust ja nime vahetanud asi oli ka auto Moskvitš, milles varjab end Opel „Kadett”.
2
Arvan, et esimene kord ületasin Eesti, tookord küll ENSV piiri varasemas lapsepõlves, kui käisime tädi Maraga Läti Valgas. Teine kord oli ilmselt 1955. aasta kevadel, kui käisime kooliekskursiooniga laevasõidul üle Peipsi Gdovis, vana eestikeelse nime järgi Oudovas. Sääl silma hakanut on näha ka mõnelt fotolt, mis sääl tegin. Tookord ma ei teadnud suurt sellest, mis Peipsitaguse, Pihkva- ja Novgorodimaa inimesed sellisesse viletsusse viis. Ei teadnud kolhooside tulekust, „kulakute” küüditamisest, mis sääl oli palju rängem, ei teadnud sõjapurustustest. Aga masendav mälestus sellest sõidust jäi. Hiljem käisin koolipõlves korra Tammikult perepoeg Kalle motorolleri tagaistmel Petseris. Imelik mõelda, kui lähedal on tegelikult Tartust, veel enam Võrust Petseri ja Pihkva. Setude ja teiste Vene piiri läheduses elavate inimeste jaoks oli Pihkva turg enne N Liidu lagunemist oluline koht.
Pihkvas ja Peterburis, see on Leningradis käidi müümas maasikaid, sibulaid, sigu ja paljut muud. Mäletan, kuidas 1969. aasta augustis Leningradi linnaääres eesti numbriga autot hääletada püüdsime, et kiiremini koju jõuda. Neid autosid vuras mööda kümneid, kui mitte sadu. Ilmselt olid nad enamuses ikka seotud toonase õitsva turumajandusega. Eesti iseseisvus, Eesti-Vene piir olid sellele turumajandusele ja tervele Ida-Eestile tõsine löök.
Arvatavasti 1957 varasuvel pärast eksameid kutsus toonase Tartu II Keskkooli õppealajuhataja mind nende kooli ekskursiooniga kaasa Leningradi. Teati, et oskan üsna korralikult vene keelt, mis tookordki polnud koolinoorte seas eriti tavaline. See oli mulle esimene kord käia linnas, kus mu Poola vanaisa Zygmunt oli olnud väiksemat sorti boss suures metallurgiakontsernis „Prodameta” ja kus kasvas suure osa oma kümnest eluaastast mu isa. Küll tahaksin teada, kuidas nad sääl elasid, kas ostsid ka piima ja muud ingeri talunaistelt, kes oli isa koduõpetaja-guvernant ja palju muud. Vanaema Janina oli lõpetanud Varssavi konservatooriumi, oleks võinud olla koorijuht või muusikateatri lavastaja, kuid minu teada jäi koduseks. Kujutan ette, kuidas nad mehega käisid Maria teatris, kuulasid vana ja uut muusikat. Mind kiusab mõte, et nad võisid tunda Šostakovitši perekonda, kes olid ka poola päritolu; komponisti isa oli vist ka tegev mingis poola seltsis. Aga polnud kedagi, kes oleks võinud mulle sellest jutustada.
Tollest Leningradis-käigust ma palju ei mäleta. Vaatasin linna, aga ka tüdrukuid, kes valgete ööde ajal olid eriti kenad. Ma olin tookord nendest paljudega tuttav, käisin Teise Keskkooli tantsuõhtutel, sinna kooli olid sattunud ka mõned mu endised klassivennad, kellega hästi läbi sain. Jalutasime Neeva ääres, käisime stereokinos, tüdrukud ostsid ka midagi. Mina ilmselt mitte. Igatahes on juunikuu valged ööd õige aeg Peterburis käimiseks.
Peterburi on isemoodi, lausa paradoksaalne linn. Ainuke omasugune nii kaugel põhjas. Helsingi ja Stockholm on väiksemad ja Helsingi kasvas selliseks, nagu ta on, osalt ka Peterburi mõjul. Nüüd ei varjata Venemaalgi enam seda, et enne Püha Peetruse linna, St. Petersburgi, oli sääl, Neeva kaldal rootslaste asutatud Nyenskansi kindlus ja selle ümber Nyeni kaubalinn. Sääl elasid muidugi meie sugurahvad, isurid, vadjalased, hiljem karjalasoomlased. Peeter polnud esimene, kes mõistis selle asukoha soodsust. Ning seda, et Venemaa tuleviku jaoks on väljapääs suurele merele määrava tähendusega. Peeter ei sallinud seda, mida võiks nimetada venelikkuseks, vene omapäraks. Ta oli barbar, kes imetles tsiviliseeritud riike, tsivilisatsiooni küll sügavamalt mõistmata. Temale oli oluline vägi ja võim, au ja kuulsus. Seda ta soovis ka Venemaale, tahtis, et Venemaad austataks ja kardetaks. Temas on midagi germaanlaste sarnast, kes tahtsid Rooma riigi üle võtta, kuid ei suutnud üle võtta Rooma kultuuri, milleta see riik ei saanud eksisteerida. Nagu germaanlastele, oli ka Peetrile ja tema lähikondsetele kristlus võõras, oli midagi, mis pidi olema, oli osa Euroopa aust ja hiilgusest. Kirik oli organisatsioon, mis pidi tsaari võimu kindlustama, rahvast sõnakuulelikuna hoidma.
Väga hää Peetri kuju on nüüd Petropavlovski elik Peeter-Pauli kindluses. See Peeter on tõeline, pikk, luider, pikkade sõrmedega, natuke hull ja haige inimene. Ülienergiline andekas hull, kellest jäi ajalukku palju jälgi. Nagu see linn, mis tegelikult ei kanna tsaari, vaid apostel Peetruse nime.
Peterburi on hää näide sellest läänelikkuse pääliskaudsest ülevõtmi sest. Lossid, kaldapäälsed, pompöössed kirikud, prospektid. Ja muidugi linna nimi. On midagi kummalist selles, kuidas riigipää nimetab oma uue päälinna võõrkeelse nimega. Nagu ta nimetas ametnikke ja asutusi. Toonases Euroopas domineeris prantsuse kultuur ja keel, Peeter aga võttis palju üle Saksast ja Hollandist, ka prantsuskeelsed terminid tulid pigem säält. Kolleegiumiregistraator, staabikapten (штабс-капитан), rottmeister (ротмистр), kammerhärra (камергер), ober-schenk (oбер-шенк).
Kui ülikoolis sõjalist õpetust õppisime, avastasime üllatusega, et terminid, mida tuli tuupida, olid suuresti saksakeelsed. Kaeviku rinnatis oli бруствер, peavaht – гауптвахта. Jefreitor, mille eesti keel on laenanud vene keelest, on saksa gefreiter.
Mis tähendab seda, et Vene suure riigi mõju Baltikumis jäi pääliskaudseks. Uute alade annekteerimine oli valdavalt kompromiss. Venemaa poolt oli tsaari ja tema bürokraatia ülemvõim, kuid kohalik ülemkiht säilitas oma võimu ja isegi kindlustas seda. Mis Eesti- ja Liivimaa talupoegade elu muidugi kergemaks ei teinud. Lihtrahva elu-olu, nagu üldse kristlik suhtumine inimestesse, niisama kui kõrgkultuur, jäid Peetrile ja tema lähikondsetele võõraks. Nii saksastus Venemaa ülemkiht, aga uued Venemaa lääne-alad ei venestunud. Katse saksa aadli, saksa kommete ja keele ülemvõimu murda tuli alles ligi kakssada aastat hiljem, Aleksander III ajal. Tegelikult andis väljapääs baltisaksa jäigalt seisuslikust kultuuriruumist eestlastele palju paremaid võimalusi haridust saada, Venemaal töökohti leida ja karjääri teha. Selleta ei oleks baltisakslastest ohvitseride von Glasenappi või von Lieveni kõrval saanud polkovnikuaukraadini jõuda Tõnisson, Unt, Puskar ja mõned teisedki.
Peetriga algab Venemaal hübriidkultuuri aeg, mis kestab eelmise aastasaja vahetuseni. Bürokraatias ja sõjaväes valitseb saksapärasus ja isegi saksa keel. Aleksander I ja Nikolai I aegne välisminister Nesselrode ei rääkinud korralikult vene keelt nagu paljud kõrged riigiametnikud ja sõjaväelasedki. Vene kultuuri hübriidsuse kõnekas mälestusmärk on Tolstoi „Sõda ja rahu”, kus põhitegelaste vestlused on prantsuskeelsed. Kahtlen, kas maailmakirjanduses sellisele literatuursele kakskeelsusele paralleele leiab. Mõned uurijad on leidnud, et ka Puškini vene keele oskuses oli puudusi. Mida on küll raske uskuda. Arina Rodionovnalt ja talutüdrukutelt, kellest ühele ta isegi lapse jõudis teha, õppis ta kahtlemata hääd vene kõnekeelt. Kuigi Arina mõnede arvamiste järgi oli isuri päritolu. See kõik tuletab meelde Spengleri arutlusi kultuurilisest pseudomorfoosist: rahvas, õieti ülemkiht võtab omaks võõra kultuuri, mis aga päriselt ei kodune. Selline pseudomorfoos algas Venemaal tõepoolest Peetriga,