elumerelt abieluranda purjetas, oli ta oma salaamivorsti maitsta andnud päris mitmele naisele. Ning nendest lugematutest tundidest, mil ta nende naistega sängisambat tantsis, tuli ilmale hulk jõnglasi – kõik terved nagu purikad ja elurõõm silmist vastu helkimas. „Üteq latsõq sündüväq peris paarin. Innemp poiskõnõ ja tütärlats perrä!“21 täpsustas Heino, et ta on uhke kaksikute isa.
Mitte ükski nende laste emadest ei soovinud aga Heinoga ühe katuse alla elama jääda ja neid lapsi koostöös temaga üles kasvatada. Ja ega Heino nendegagi elada tahtnud – rohi tundus selles eas olevat igal pool rohelisem. Noh ja ega kõik need naised siis too hetk vallalised ka olnud.
„A egaq ma tuuperäst miilt hiidä-äs – ma kinkse jo elo nii mitmõlõ kaunilõ ja õrnalõ hingele, kiä hindä immi ja kasuessi man suurõs ja targas kasviq,“22 jätkas Heino.
Ta tegi enda järeltulijatest kõneledes kätega suuri žeste ja tema silmadest läikis vastu härdus. „Nimäq kõik ommavaq mul siin mõtsu vahel kasvai kõrra kolmõ-nelä aasta takast külän käünüq. Et iks kimmäs ollaq, kas esä iks eläs.“23
Kaspar näris hammastega oma alahuult. „Käivad kolme-nelja aasta tagant Võrumaa metsades vaatamas, kas isa elab?“ küsis ta endalt ja mõtiskles, et nii harva oma lapsi näha on ju väga niru. Kuid Heinole ta seda ette heitma ei hakanud, kartes teda solvata. Ta päris taadilt hoopis, et kuidas too küll sellises situatsioonis hingerahu säilitada suutis – kuuele naisele seitse last teha on ikka üks kuradima hulljulge tegu.
„Ku sullõ midägi ei miildüq, sis muudaq tuud. Ku muutaq ei saa-aiq, sõs muudaq umma suhtumist tuuhu,“24 märkis taat.
Tema sügavatest mustade silmaalustega silmadest vaatas Kasparile vastu meelerahu ja kindlus. Ta jätkas: „Ja ku aig oll´ õigõ – maailm nättü, suurõq teoq tettü, hinnäst löütü ja tõisi otsiq avitõdu, trehvässi ma Jutat. Timä om naanõ, kedä ma naksi hoitma õkva, ku tedä näi.“25
Heino lubas Kasparile, et enda abikaasat ta armastab nii kaua, kui talle veel elupäevi antud on ja veel teispoolsuseski. „Ku ma viil poiskõnõ olli, ma joba tiidse, et ma panõ sjoon elon sõrmusõ näppu õnnõ ütele naasõlõ. A sõs ma es tiiäq, et pulmaq ma pia viil sõs, ku ma olõ joba 60 aastakka vana,“26 jutustas taat.
Taadi sõnul oli Universumil tema jaoks selline plaan paika pandud. Esiti sellepärast, et ta saaks läbi Juta tütre endale ka kaheksanda elusa lapse. Ja kaheksa on Heino sõnul kõige kõrgema väega number – seda saab ilma pastakat tõstmata joonistada kas või senikaua, kui tint otsa saab.
Kaspar ei lausunud enam midagi. Ta mõtles, et ilmselt keegi Heino-sugune gigolo ka tema naise rasedaks tegi. Noormees võttis lonksu viina ja jäi mõtlikult paadipõhja silmitsema.
Kummaline mees järvepõhjast
Möödus paar tundi. Heino ja Kaspar olid kahe peale viina ära joonud ning magama jäänud. Neid kandnud puupaat tiirutas sihitult mööda metsajärve nagu Lendav Hollandlane. Heino nägi parasjagu unes seenelkäiku imelisse metsa, mille roheline samblavaip ei paistnud suurte värviliste kübaratega seente alt eriti väljagi. Ta kuhjas kuninglillasid ja smaragdrohelisi seeni korvi. Nopitud seente asemele kasvasid aga kohe uued ja veel suuremad ning ilusamad. Peagi ilmus eikusagilt kahemeetrine rähn, kes oma hiigelsuure nokaga vastu mändi hakkas taguma. „Tõkk, tõkk, tõkk. Tõkk, tõkk, tõkk,“ käis vali heli läbi Heino iga luu ja lihase.
Ta viskas seenekorvi käest ja surus kätega kõrvad kinni. Nii hiiglaslik rähn, puud kui ka seened hakkasid nüüd ühte sulama ja muutusid värvide virvarriks. Heino lõi ehmunult silmaluugid valla. Ta sai aru, et see oli olnud vaid uni ning reaalsuses hulbib ta võõra noormehega keset metsajärve. Kui pilt selgemaks muutus, nägi ta endale vastu vaatamas järvetaguse küla kõige kangemat kalameest Vollit. Tuli välja, et heli, mida Heino unenäos oli tekitanud rähn, tuli hoopis sellest, et Volli mõlaga vastu tema paati toksis, et mehed üles äratada.
„Jumalaime! Ärgake ometigi üles! Ma nägin paar minutit tagasi järve keskel Vanakest ennast. Vaatas vasakule ja paremale ning kadus siis hirmsa sulpsuga Vetemaailma tagasi,“ seletas Volli õhinal.
Ka Kaspar oli silmad lahti teinud ning vedas end küünarnukkide abil paadipõhjast istukile. „Vanakest?“ päris ta. „Andke mulle parem lonks vett,“ palus ta. Laialt naeratav Heino ulatas Kasparile peaparandust.
„Oodake! Kas te panete ka tähele, et ma ei kokutanud seda öeldes? Ja ka seda lauset öeldes? Mis toimub,“ kilkas Kaspar rõõmsalt. Heino vaikis ja muigas. Ta tahtis jääda salapäraseks, mistõttu ei öelnud ta Kasparile, et oli sokutanud viina sisse ravimtaimesegu, mis kokutajad terveks ravib.
Volli jätkas juttu: „Jah, nägin Vanakest ennast! Ma ise lasen jalga, mul ei saanud täna midagi sellist kaasa võetud, mida talle anda. No ja ega ma temalt täna midagi küsida ka ei oskaks. Mul on kõik olemas.“
Heino soovis Vollile head koju aerutamist ja kutsus teda uuel nädalal külla, et suitsukala teha ja külauudiseid vahetada. „Sa siis vastuta selle eest, et midagi seal ahjus suitsutada ka oleks. Ega terve päev paadis joomine kalasaaki too,“ hõikas Volli naerdes Heinole järele.
Viimane lõi käega ja pistis piibu suhu.
Kaspar ei saanud siiani päris täpselt aru, mis toimub. Heino otsis põuest välja tumesinise sametist kotikese ja hakkas seal ringi sobrama.
„Ahah, tan sa mul olõtki!“27 rõõmustas ta ja koukis kotist välja tükikese valget kulda, mille järve poetas.
„Järvevana, võtaq sjoo tükükene ja tiiäq, et ma sinno avvo seen piä. Ei küsüq ma muud ku sjoolõ nuurmehele armuõnnõ. Ja hindäle paari jämmet kalla.“28
Need read lausutud, oleks vesi justkui tardunud. Kaspar heitis hirmunult pilgu üle paadiääre, et vaadata, kas tõesti keegi müstiline Vanake kuskilt peanupu välja pistab. Ta ei pidanud kaua ootama – paadist vasakul tekkisid vee peale mullid ning sekundid hiljem hüppas sealt vee kohale õhku sillerdava kalasabaga mees. Tema nägu kattis pikk must habe, mille karvadesse olid kinni jäänud vetikad, teokarbid ja mõned väiksemad kalamaimudki. Ka tema mustad lokkis juuksed olid rohelisi vetikatükke täis. Pärast muljetavaldavat saltot kadus ta taas vee alla.
Kaspari süda tagus sees sama intensiivselt, nagu hiidrähn oli Heino unenäos nokaga vastu puud toksinud. Ta oli nii ehmunud, et käed värisesid ja okse tükkis kurku.
Järvevana pistis peanupu taas veest välja ja ujus paar tiiru aeglaselt ümber paadi. Siis lausus ta kõmiseva häälega: „Aitäh kulla eest, Heino. Jälle killuke lähemal sellele, et oma paleele uue katuse peale saan.“
Heino noogutas lahkel ilmel ja kiskus mugavalt selga vastu paadikülge toetades piipu edasi.
Kaspar muutus aga näost järjest valgemaks ja peagi pani ehmunud noorsand pildi taskusse. Järvevana võttis paadiservast kinni ja tõmbas end kuni saba alguseni veest välja. Müstiline olend kummardus teadvusetu Kaspari kohale, nii et tema pikk must habe kogu noormehe näo ära kattis, ja sosistas talle kõrva:
„Poiss, armas, ma vaatan vette ja näen,
sul tuleb lasta see naine käest,
sinuga ei kuulu ta kokku,
samahästi musitada võiksid sa sokku.
Laps kasvab tal tark ja visa,
leiab kord üles ka oma pärisisa,
sinule mõeldud on teine daam,
see on minu kindel arusaam.
Vesi iial mulle ei luiska,
armastuse ja õnnega sind üle puistan.
Poiss, armas, nüüd sa mind unusta,
meie kohtumisest ära kunagi kellelegi jutusta.
Arva vaid, et see