Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb. Mihkel Raud

      EESTLANE PEAB OMA KEELT ILUSAKS

      Eesti keel on üks äraütlemata ilus keel. Temas on tohutult kaunikõlalisi sõnu, millest annab veel kaunima kõlaga lauseid moodustada. Neid sõnu on koguni nii palju, et spetsiaalne nõukogu pidi kokku tulema ja otsustama, millised need kõige ilusamad on.

      Üle oja mäele, läbi oru jõele. Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve. Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime. Pöidlad pihku, pöialpoisid! Ja nii edasi. Tõmbab silma niiskeks küll, kui „ämber läks ümber” või „tilluke talleke tatsas tasasel pinnal” üle huulte libistada.

      Eesti keeles on mõistagi ka laenatud sõnu ja muud pahna, mis üldiselt kaunist keelt natuke koledamaks kipuvad tegema. No mis pagana asjad on „ribonukleiinhape” ning „ombudsman”? Või kas pole hull, kui keegi midagi „viljeleb” või kedagi „väisab”? Inetud on ka kõik need „taristud”, „manused” ja „selmetid”, mida keeleuuendajad eestlasesse üritavad istutada.

      Ent mõni üksik tõrvatilk potis ei tee mett olematuks. Eesti keel on üks ilusamaid keeli maailmas. Kõige ilusam, kui päris täpne olla.

      Eesti keel on nimelt ametlikult valitud maailma kõige ilusamaks keeleks ning itaalia keel on teisel kohal. Või oli see vastupidi. Igatahes olla mingisugusel võistlusel eesti keelt väga kõrgelt hinnatud. Millal ja kus selline võistlus peeti, kes hindasid, mida hinnati ja millised olid kriteeriumid, on sealjuures tähtsusetu. Ükski eestlane ei tea, kes või mis asjus eesti keele maailma (teiseks) ilusaimaks keeleks valis. Aga et valis, on sada protsenti kindel. Kuidas saakski teisiti olla.

      EESTLANE ÕPIB KOGU ELU

      Nõukogude okupatsiooni aastad on eestlasesse jätnud sügava jälje. Vene võim mõjus talle halvasti ja nii kipub ta kõiges, mis hästi ei lähe, nõukogude aega süüdistama.

      Ometi on eestlane neist pimeduse aastaist ka midagi head pärinud. Juba lapsepõlvest on tal meeles, et inimene peab õppima, õppima, õppima. Too tarkus kuulub Vladimir Iljitš Leninile ja pioneerijuht korrutas seda igal koondusel, kus eestlane kohusetundlikult viibis. Õigesti tegi, sest nagu elu näitas, tuleb pidevalt muutuvas maailmas kogu aeg ümber õppida. Püüa ise ellu jääda, kui ettevõte, milles sa töötad, ühel päeval kummikuid ja järgmisel mobiiltelefone toodab!

      Iseseisvuse taastamise ajast on eesti rahvas kaheks jagunenud: kullaotsijad ning need, kes kullaotsijaile labidaid müüvad. Neid viimaseid kutsutakse koolitajateks. Koolitajad valmistavad eestlast ette kõige hullemaks ehk päevaks, mil ta töölt lahti lastakse.

      Koolitajaid leidub igale maitsele ja rahakotile. Üldiselt on koolitused kallid, sest ega koolitaja mõni lasteaiaõpetaja pole, keda võib miinimumpalgaga mõnitada. Ent päris tuhandet ei pea mõnetunnise koolituse eest välja laduma, saab ka natuke soodsamalt.

      Koolitus toimub mõne Tallinna hotelli konverentsikeskuses. Eestlane on kohal pool tundi enne algust, sest kavas oli kirjas „tervituskohv ja suupisted”. Eestlane saab kohvisabas teise omasugusega jutu peale ning ühiselt nõustutakse, et tööjõumaksud on Eestis arulagedalt kõrged. Seejärel liigub eestlane saali ja show algab.

      Koolitaja astub lavale, näitab slaide, tsiteerib filosoofe, toob elulisi näiteid, viskab nalja, mõjub inspireerivalt, on moodsalt riides, kõnnib edasi-tagasi, tõstab häält, teeb grimasse, kuvab infograafikuid, jagab rühmatööks ülesandeid, annab tagasisidet ja soovitab lõpuks paari teemakohast raamatut, mille autor ta puht juhuslikult satub olema ning mida saab tema käest 15%-lise allahindlusega nüüd ja kohe osta.

      Eestlane vaatab, jätab meelde, noogutab, nõustub, naerab, innustub, imetleb, jälgib, muheleb, kirjutab üles, paneb prillid ette, osaleb rühmatöös ülesande lahendamisel ja ostab paar teemakohast raamatut.

      Koju jõudes ütleb eestlane abikaasale, et midagi nii tiivustavat pole ta aastaid kogenud. Ta paneb end kirja järgmisele koolitusele ja seejärel järgmisele. Elukestev õpe ju seepärast elukestev ongi, et ta terve elu kestab. Ja kui pihlakamarjade pakendamisega tegelev ettevõte, milles eestlane kakskümmend aastat on rüganud, ühel päeval hotelliärisse sukeldub, saab eestlasest selle tegevjuht. Igatahes on nii talle koolitustel lubatud.

      EESTLANE PIINAB ENNAST

      Masohhist läheb sadisti juurde ning anub: „Piina mind, piina!”

      „Ei piina,” vastab sadist mõnuledes.

      Valust naudingu tundmine on sügaval eestlase psüühes, sest kuidas teisiti seletada kalduvust end igal võimalusel pisendada. Üks asi on eneseiroonia, kuid eestlane astub enesepiitsutamisel kaugemale kui süütu nali iseenda üle.

      Näiteks meeldib eestlasele oma rahvaarvu üle ilkuda. Eestis elab täpselt poole vähem inimesi kui Brooklynis ja Brooklyn pole mõni riik ega isegi linn, Brooklyn on linnaosa! Kas on kusagil mõni rahvus, mille arv on pool Ihastet? Ei ole ju! Aga pool Brooklynit näed on! Umbes nõnda kipub eestlane halama, kui pimedal novembriõhtul äng peale tuleb.

      Teine teema, millel masohhistlik eestlane peatuda jumaldab, on Eesti majandus. See on nimelt nii väike, et piinlik on seda majanduseks nimetadagi. Eesti riigieelarve tulude maht on umbes 10 miljardit ehk veerand kuulsa ameerika tehnoloogiafirma aastakäibest. Eesti sisemajanduse koguprodukt on paarikümne miljardi ringis ja isegi lätlastel on see suurem, mis siis veel „päris” riikidest rääkida. Ameerikas on SKP number nii suur, et eestlane (ega keegi teine) seda kirjutadagi ei mõista. Eesti keskmine palk on natuke üle tuhande ja Soomes on see kolm korda suurem. Kolm korda! „Mis majandusest me räägime, kulla sõbrad,” katkub eestlane juukseid.

      Kolmas nähtus, mis eestlase vere vemmeldama paneb, on poliitikud. Taevas halasta, sa ainult vaata neid! Ei oska nad võõrkeeli, ei saa nad globaalsetest teemadest aru (kohalikest rääkimata), ei suuda nad normaalseid riideid osta. Tööl ei käi, närivad ainult üksteise kõri kallal ja ajavad rahva raha taskutesse. Kes kurat nad sinna riigikokku valis? Isegi venelastel on paremad poliitikud, kuulutab masenduses eestlane Facebookis. On see Putin, mis ta on, aga no kurat, vähemalt hoolib oma rahvast, mitte nagu need meie omad.