Õnnelik prints. Taavi Jakobson

tapeediga kaetud seina ehtis pragunenud raamis meremaal – mingi kauge sugulase ammune kingitus. Toa niisket kõledust püüdsid abitult täita mööblist imbuv kopituse lõhn ja televiisori pidev müravoog.

      Uksele ilmus Markus, kes ütles vanaemale viisakalt tere, nagu ema seda raudselt nõudis. Too ei teinud sellest väljagi – nagu tavaliselt.

      „Mis sigadest ja kanadest vanaema rääkis?“

      Ema vastas poolsosinal: „Kullake, tead ju küll, et vanaema ei saa alati päris hästi aru, mis ümberringi toimub. Ju siis oli seal telekas midagi. Tule, teeme viineripirukaid.“

      Ema astus mõne sammu köögi suunas, kuid peatus uksel, võttis harja ja kühvli ning pühkis oma olematud jalajäljed elutoa põrandalt – nagu oli lubanud. Markus seisis ta kõrval esikus, kuid oli oma mõtetest nii haaratud, et ei osanud ei abi pakkuda ega selle tegevuse mõttetuse üle imestada. Hari ja kühvel kappi tagasi pandud, sammus ema kööki. Markus seisis veel mõne hetke ja järgnes talle.

      Esikus jäi talle silma nurka virutatud kott uute tantsuriietega. Ta pani selle hoolikalt oma kohale usteta esikukapis ja palus mõttes vabandust, et oli oma viha nii ebaõiglaselt tolle peale välja valanud. Nii ei olnud ilus. Vaene märss ei olnud ju milleski süüdi. Igaks juhuks tegi ta kotile veel pai, enne kui selle avas ja oma tantsukostüümi hoolikalt riidepuule riputama hakkas.

      Nüüd aga tuli poisile pettumus kogu oma valus jälle meelde. Silmisse tikkusid pisarad, mida ta varrukaga pühkida proovis, et ema ei näeks. Ent loomulikult nägi ema Markuse hääletut nuttu ja see kõrvetas marraskile hõõrutud hinge hoopis valusamalt kui avalik vesistamine. Viimase puhul oleks saanud poissi korrale kutsuda, nii nagu neid ikka kutsutakse – mehed ei nuta. Aga mida praegu teha? Ta taandus köögisügavusse ja varises jõuetult taburetile.

      Markuse peas keerlesid mõtted toimunud võistlusest ja sellest, kuidas ta kõik ära rikkus. Trennist valiti üks paar, kes pidi neid linna algklasside konkursil esindama. Ema oli selleks puhuks talle isegi uue kostüümi õmmelnud. Nad olid mitu õhtut tasapisi valmivat kostüümi talle selga sobitanud. Ikkagi tema kõige esimene võistlus! Esimene – see kõige tähtsam, oli ema veel öelnud. Aga nüüd ei saanudki ema talle kui võitjale plaksutada. Markuse partneril oli seljas ilus kollane kleit. Vist ka spetsiaalselt just selle võistluse jaoks hangitud. Ei Markuse uus kostüüm ega Sandra kollane kleit aga suurele võistlusele ei pääse.

      Turniirile oli kutsutud ka žürii. Need olid küll sama klubi teised treenerid ja vist üks lapsevanem, aga see andis hulga ametlikkust ja pidulikkust juurde. Treener ütles, et see on nagu päris võistlus. Neil oli tants väga hästi välja tulnud – kui see komistamine välja arvata. Ta oleks äärepealt mõlemaid Sandraga pikali tõmmanud. Aga nad ei kukkunud. Ja ta ei olnud nagu lonkav karu. Žürii ei saanud ju ainult sellepärast neid kõrvale heita!

      Markus nii väga tahtis võistlema minna. Ta lootis, et siis tahavad trennis temaga teised ka sõbraks saada. Marteniga olid kõik sõbrad nagunii. Äkki võtaks isegi Sandra ta sõbraks. Praegu ta ainult riidles, kui Markus millegagi kohe hakkama ei saanud. Ja ütles, et see tänane komistamine oli tema süü. Rohkem nad üldse ei rääkinud. Kunagi ei rääkinud. Ega selleks aegagi olnud – ema tõi ta trenni ja viis kohe, kui poiss oli riided vahetanud, jälle ära. Treeningute ajal istus ema sealsamas saalis. Teisi vanemaid seal ei olnud, aga ema ütles, et see ongi hea ja ta saab rahulikult oma tööasju teha. Lisaks Markuse vaatamisele, muidugi.

      MEDALI KÜLJED

      „Ma olen su üle nii uhke! Minu pojake sai üle linna võistlustel kolmanda koha! Sa olid tantsuplatsil nii šikk. Just nii äge, kui ma unistanud olen,“ ema haaras Markuse esikus sülle ja tõstis õhku. „Kas sa kuulsid, kui kõvasti ma sulle plaksutasin? Ja sa vist nägid ka, kui ma rahva seast lehvitasin? Ega sa ju vastu viibata saanud. Ma pidin pärast võistlust kohe tööle tagasi jooksma, aga näe – jõudsin kohvikust läbi ja tõin su lemmiktordi. Täna on meil põhjust tähistada. Näita mulle oma karikat ka!“